Teadusfilosoof Bas C. Van Fraassen (snd 1941) alustab oma tuntuimat teost „Teaduslik pilt“ Walter Pateri tsitaadiga: „Kerge on anda järele üldlevinud metafüüsilisele instinktile.“ Tõepoolest, eriti mõnes piirsituatsioonis – kui kogeme kummalisi kokkusattumusi või surm on silme ees – oleme altid postuleerima nähtamatute struktuuride võimu, olgu selle väljenduseks siis mõni vandenõuteooria või usutunnistus, kusjuures viimast võib pidada esimese omanäoliseks alaliigiks.

Metafüüsiline instinkt, mille vastu Fraassen argumenteerib, on teaduslik realism. See on seisukoht, et teaduse eesmärk on kirjeldada tõeselt maailma ja teadusteooria omaksvõtmine tähendab uskuda selle tõesusse (lk 23). Sellele vastukaaluks arendab Fraassen välja anti-realistliku konstruktiivempirismi, mille põhitees on: teaduse eesmärk on luua empiiriliselt paikapidavaid teooriaid ja nende omaksvõtmisega kaasneb usk ainult sellesse, et teooria peab paika vaadeldavate asjade ja sündmuste kohta (lk 28). Näiteks kui realist võtab füüsikateooria omaks, siis ta usub ka seda, et kvargid on maailmas olemas, seevastu konstruktiivempirismi järgi kätkeb teooria omaksvõtmine kõigest uskumist, et füüsikateooria peab paika vaadeldavate nähtuste kohta ja kvarkide olemasolu postuleerimine väljub teaduse raamest. Usk mittevaadeldavate asjade olemasollu tuleneb meis sügavalt juurdunud metafüüsilistest instinktidest ja Fraassen üritab neid tunge vaibutada, vähemalt teadusfilosoofias. Seejuures võiks aga märkida, et Fraasseni konstruktiivempirism pole otseselt normatiivne teooria sellest, mida peaksime uskuma, vaid teooria teaduse eesmärkidest. Kui keegi soovib uskuda kvarkide olemasollu, siis võib ta seda teha, ent konstruktiivempiristi järgi ei puutu see enam teadusesse, mis peaks piirduma empiirilise paikapidavusega.

„Teadusliku pildi“ (esmatrükk 1980) üks peamisi väärtusi seisneb selles, et see andis uue hingamise teadusfilosoofilisele antirealismile. See oli enne selle raamatu ilmumist kiduraks jäänud, peamiselt seetõttu, et selle peavool – loogiline positivism – oli kokku kuivanud. Loogilise positivismi programmi järgi pidi kogu loodusteadus tuginema vaatlus- ja katseandmeid sedastavatele vaatluslausetele, mis moodustavad teooria empiirilise sisu. Õige teadus peaks olema puhastatud viidetest kõikvõimalikele teoreetilistele, mittevaadeldavatele objektidele. Nii tegeles loogiline positivism metafüüsika vaibutamisega, ent otsustavaks tagasilöögiks sai tõdemus, et keelt ei ole võimalik jagada teoreetiliseks ja vaatluskeeleks – igasugune vaatlus ja katseandmete registreerimine on alati nakatatud teooriast ja neutraalseid vaatluslauseid pole olemas. Isegi kõige süütumat vaatlust on alati saastanud mingisugune ajalooline teoreetiline raamistik, kas või näiteks teooria selle kohta, mis tingimustes üldse meeled annavad meile välismaailma kohta usaldusväärset informatsiooni. Metafüüsika imbub taustateooriana igal juhul sisse.

Fraassen näitab selles raamatus, kuidas olla antirealist olemata loogiline positivist. Selle tarvis arendab ta välja uue arusaama empiirilisest paikapidavusest (ja empiirilisest sisust), mis ei eelda steriilseid vaatluslauseid, vaid lähtub mudeli mõistest. Mudel on mis tahes struktuur, mis rahuldab kõiki teooria aksioome. Lihtsustatult öeldes tähendab Fraasseni järgi teooria empiiriline paikapidavus seda, et teoorial leidub mudel, mille üks allstruktuuridest esitab kõiki vaadeldavaid nähtusi nii, et need klapivad katse- ja mõõtmistulemustega (vt lk 72–73, 98, 345). See allstruktuur on ühtlasi ka teooria kõikide mudelite ühisosa segment, mis moodustab teooria empiirilise sisu. Mõtleme näiteks Newtoni teooriale kehade liikumisest absoluutses ruumis. Teooria empiiriliseks sisuks on selle kõigi mudelite ühine allstruktuur, mis esitab vaadeldavaid, suhtelisi liikumisi absoluutsete liikumiste vahedena. Ja kui sel teoorial leidub mudel, mis klapib kõigi mõõtmistulemustega, siis saame teooria empiiriliselt paikapidavana omaks võtta. Teaduslik realist ja konstruktiivempirist suhtuvad nüüd sellesse olukorda erinevalt. Kui realist võtab Newtoni teooria omaks, siis usub ta, et üks selle mudelitest kõigi oma metafüüsiliste järelmitega esitab maailma tõeselt – muu hulgas seda, et on olemas absoluutne ruum. Konstruktiivempirist aga tunnistab küll teooria empiirilist paikapidavust, aga ei usu kogu mudeli tõesusse. See tähendab tunnistada, et vaadeldavad liikumised tõepoolest saavad olla Newtoni teooria mudelite allstruktuuriks ja need klapivad katseandmetega, aga seejuures lükkab empirist tagasi uskumuse, et eksisteerib absoluutne ruum, kus kehad liiguvad. Selle viimase postuleerimine läheb nähtustest kaugemale ja selline üle­arune metafüüsika pole enam teaduslik. Loogiline positivist aga ei saa sellist käiku teha, et võtab omaks empiirilise sisu ja lükkab tagasi teoreetilise osa, sest tema püüdis empiirilist sisu määratleda vaatluslausete abil, need aga on paratamatult teooriaga koormatud.

Niisiis, konstruktiivempirist usub teooriat omaks võttes ainult selle empiirilist paikapidavust, s.t selle vastavust vaadeldavatele nähtustele. Kuidas aga eristada vaadeldavat mittevaadeldavast? Fraasseni vastus on, et teadus ise eritleb enda kirjeldatava maailma kogutervikust selle vaadeldava osa (lk 91). Vaadeldavus ja empiiriline paikapidavus sõltuvad sellest, mida ja kuidas on võimalik mõõta ja millised on inimorganismi taju piirid. Ent mõõtevastasmõjud kuuluvad ise füüsika kirjeldatavate vastasmõjude hulka ja füüsika vaatenurgast on ka inim­organism teatud mõõteaparaat, mida kirjeldab teadus (lk 35, 91). Nii et vaadeldavus on määratletud seestpoolt – teadus ise toob ilmsiks inimvaatluse piirid, andes teooria sellest, mida ja kuidas silm näeb ja käsi kombib. See teeb vaadeldavuse ja mittevaadeldavuse eristamise sõltuvaks episteemilise kogukonna eripäradest ega ole selles mõttes objektiivne – kui meil oleksid teistsugused meeleelundid, näiteks elektronmikros­koopsilmad, siis peaksime empiiriliselt paikapidavaks ka teistsuguseid teooriaid. Fraassen nõustub sellega ega arva, et meie „episteemilised poliitikad peaksid andma alati samu tulemusi“ (lk 37).

Teadus on loomult antropotsentriline, meie vaatlustel ja mõõtmistel on horisont, millest väljapoole jäävaid hüpoteetilisi objekte pole mõtet asja ees, teist taga postuleerida. Meelisklemine selle üle, millised teooriad oleksid empiiriliselt paikapidavad, kui meil oleksid elektronmikroskoopsilmad, võib olla huvitav, aga ei kuulu teadusesse, mida viljeleb meie episteemiline kogukond. Teadusfilosoofias sellele küsimusele keskendumine on „lihtsalt trikk ja teemast kõrvalekaldumine“ (lk 35), sest teadustegevuse eesmärgiks on otsida empiiriliselt paikapidavaid teooriaid, mitte metafüüsilist tõde selle kohta, milline on maailm mõõteaparaatidest väljaspool, kuhu kuuluvad ka meie kehad.

Seletus kui vastus miks-küsimusele

Fraassen vaeb analüütiliselt argumente teadusliku realismi poolt ja vastu. Üks levinuimaid argumente realismi kasuks seisneb selles, et mittevaadeldavate entiteetide postuleerimine võimaldab seletada vaadeldavaid nähtusi, mis muidu näiksid hulga hämmastavate kokkusattumustena. Näiteks gravitatsiooninähtusi aitab seletada gravitatsioonivälja, mis iseenesest pole otseselt vaadeldav, postuleerimine. Seega oleks meil justkui mõistlik uskuda ka gravitatsioonivälja olemasolu. Selle peale väidab konstruktiivempirist, et seletamissuhe pole midagi sellist, mis eeldaks seletava teooria tõesust – näiteks Newtoni gravitatsiooniteooria seletas küll planeetide liikumist ja loodeid, ent nüüd mööname, et see teooria polnud tõene (lk 142).

5. peatükis arendab Fraassen välja pragmatistliku seletusteooria, mille järgi on seletus põhimõtteliselt vastus miks-küsimusele, mille tõlgendus sõltub kontekstist. Näiteks kui küsitakse „Miks Aadam sõi õuna?“, siis õige ja relevantne seletus sõltub sellest, mida küsija silmas pidas: kas (a) miks Aadam sõi õuna, (b) miks Aadam sõi õuna või (c) miks Aadam sõi õuna? Tavaliselt määrab õige variandi kontekst. Seega pole seletusjõud mingi eriline teooria omadus, vaid teooria rakendamine mingis konkreetses miks-küsimuse kontekstis. Seletamise käigus rõhutatakse kindlaid seoseid omaksvõetud teadusteoorias, jättes teised, samavõrd õiged seosed tagaplaanile, edastades nii relevantset teavet. Nii et konstruktiivempiristi arvates pole mõtet rääkida seletusjõust kui erilisest teooria tõesuse märgist, mis läheb kaugemale empiirilisest paikapidavusest. Gravitatsiooniteooria seletab seda, miks massiga kehad tõmbuvad üksteise poole, seeläbi, et selle teooria kontekstis on küsimusele kindel vastus – massiga kehad tõmbuvad, sest nende vahel on gravitatsiooniteooria järgi gravitatsiooniväli. See seletussuhe iseenesest ei sõltu üldse sellest, kas gravitatsiooniväli on olemas või mitte. Seletuseks piisab, kui saame mõne teooria raames miks-küsimusele vastata ja peame seda heaks vastuseks juhul, kui see lugu näib küsimuse kontekstis relevantne ja klapib empiiriliste andmetega maailma kohta.

Aga kas siis pole nii, et selles küsimuse kontekstis ja gravitatsiooniteooria raames me justkui tunnistame oma vastusega, et on olemas gravitatsiooniväli – kuidas muidu kui eksistentsiväitena tõlgendada seda „on“-i meie vastuses? Siinkohal toonitab konstruktiivempirist, et teooria omaksvõtmine ei tähenda selle kõigi eksistentsiväidete tõesuse tunnistamist. Fraassen arvab, et võime olla teooriast täielikult läbi imbunud ja kasutada kogu selle teoreetilist keelt, ilma et peaksime omaks võtma kõiki selle ontoloogilisi järelmeid (lk 120–121). Öelda, et keegi „elab“ mingi teooria maailmas, ei tähenda kirjeldada selle isiku episteemilisi sidumusi selles osas, milliseid objekte ta usub maailmas eksisteerivat (lk 121). Ühelt poolt võib konstruktiivempiristi selline hoiak näida kummaline – kas teooriat omaks võttes ja kasutades me siiski ei haara kogu selle postuleeritavat maailmapilti koos kvarkide, müüonite, gravitonidega jne? Teisest küljest aga pole see üldse imelik – lõviosa meie igapäevasest kõnepruugist on selline, et kasutame julgelt ja edukalt igasuguseid mõisteid ja lauseid, ilma et seejuures eksplitseeriksime oma episteemilisi sidumusi nende suhtes. Kui ma palun sul teha mulle tassi kohvi, siis nii kaua, kui kõik meie vaadeldavad käitumised omavahel klapivad (nt sa teed tassi kohvi või vastad „kohv on otsas“ jne), pole mingit tähtsust sellel, kas meie arusaamad sellest, mis asjad on õigupoolest tassid või kas ja kuidas need eksisteerivad, klapivad või mitte. Kui lahknevus puudutab ainult mittevaadeldavust, siis saame vabalt need küsimused vastamata jätta ja rahus edasi toimetada.

Minu arvates võime sellest mõelda ka nii, et teadusteooria eri osadele rakendame eri liiki tõe-mõistet. Näiteks vaadeldavate asjade suhtes rakendab konstruktiivempirist tavapärast representatsioonilist tõe-mõistet – nähtusi teooria raames kirjeldades võtame need kirjeldused tõesena omaks ja need esitavad meile pildi maailmast. Mittevaadeldavate asjade suhtes aga võtame hoiaku, et nende kohta käivad kirjeldused ei ole tõesed representatsioonilises mõttes, s.t need väited ei kirjelda maailma, vaid neil on teine ülesanne. Me võtame need väited omaks, sest need klapivad teiste väidetega või võimaldavad paremini koostööd teha. Need väited on tõesed deflatsionistlikus või minimalistlikus mõttes – rahuldavad mingeid vastuvõetavustingimusi, mida diskursuse keelemäng on neile seadnud. Millistele teooria osadele kumba tõe-mõistet rakendada, sõltub Fraasseni raamistikus teadusest enesest – teaduse seesmisest vaatevinklist tehakse eristus vaadeldava ja mittevaadeldava vahel.

Meie igapäevast metafüüsilist tungi anna meile tänapäev

Niisiis, eksistentsiväited teoreetiliste entiteetide kohta jäävad teadusteooriast väljapoole, need muutuvad teadusväliseks usuküsimuseks. Iroonilises viimases peatükis võtab Fraassen ette viis Aquino Thomase jumalatõestust ja esitab igaühele neist analoogi, kuidas teaduslik realist üritab samamoodi tõestada teoreetiliste entiteetide olemasolu. Näiteks lähtub üks argument sellest, et maailmas esinevad korrapärad muutuksid mõistetamatuks, kui poleks mõistuspärast Loojat (lk 288–289). Kuidas on võimalik, et see kõik (mis asi?) on pelk kokkusattumus? Sarnaselt väidavad ka teaduslikud realistid, et maailma korrapärad muutuksid täiesti seletamatuks, kui me ei postuleeriks loodusseadusi või mittevaadeldavaid osakesi, mis on vaadeldava maailma aluseks. Vastasel juhul puuduks küsimusele, miks maailm on just selline, aga mitte teistsugune, rahuldav vastus.

Konstruktiivempirist märgiks alustuseks, et kokkusattumuse tunnistamine ei tähenda seda, et seletus puuduks või et selle nõudmine oleks õigustatud. Näiteks kui ma kohtan tänaval juhuslikult oma sõpra, on see kokkusattumus, aga mitte seletamatu – meil mõlemal on omad põhjused, miks me just sinna tänavale sattusime (lk 46). Kui nüüd aga järeleandmatult edasi pinnida, et kuidas ikkagi juhtus nii, et ma just täna kohtasin seda ammust sõpra (mille peale tuleb kindlasti ka meelde, kuidas ma just äsja nägin teda unes), siis ühelt poolt võib seletuseks pakkuda saatust, ent teisalt võib tunnistada, et see oli lihtsalt kokkusattumus, pelk fakt. Ja kusjuures, maailma teeks tõeliselt müstiliseks see, kui vähetõenäolisi juhtumeid üldse ette ei tuleks, mitte see, et neid aeg-ajalt esineb. Niisamuti tuleb miks-küsimusele maailma olemasolu kohta mingil hetkel piir ette ja vastajal ei jää muud üle kui õlgu kehitada ja öelda, et nii lihtsalt läks. Sellel piiril ei viita seletuse puudumine mitte maailmapildi vildakusele, vaid seletuse nõudmise õigustamatusele. Võimalik, et ohjeldamatu tung seda piiri ületada ja postuleerida üleloomulikke entiteete on meie lapsepõlve miks-perioodi allasurutud, lahendamata kompleks.

Samasugused metafüüsilised tungid tõstavad pead ka siis, kui küsime, et miks meil on just selline tähendushorisont, miks me mängime sellist keelemängu ega mitte mõnda teist. Kokkuvõttes puudub sellel edasine seletus, tuleb lihtsalt nentida asjaolu, et nii on. Kui see vastus valmistab pettumuse, siis ilmselt samamoodi, nagu darvinism on romantilisele hingele üks suur pettumus. Isegi darvinistlikku maailmapilti omaks võttes peitub meis ikkagi esmane instinkt seletada ühe kindla hiire põgenemist kassi eest ennekõike nii, et see hiir tajub kassi vaenlasena ja tahab ellu jääda (vt lk 65). Ent darvinistliku idee geniaalsus seisnebki selles, et sama olukorra seletab ära asjaolu, et need hiired, kes ei põgenenud, surid lihtsalt välja. Näha maailma Looja tahte aktina on sellesama esmase instinkti ekstrapolatsioon, kuigi maailma kui terviku asjus võiks ehk samuti piirduda seletusega, et teistsuguseid maailmu lihtsalt ei tekkinud või need kadusid. Kui selline vastus ei rahulda või ikkagi jääb midagi kripeldama, siis on see pigem psühholoogiline probleem. Need tungid võiks sublimeerida näiteks kunsti või ilukirjandusse, ja eriti innukalt on selliste asjadega tegeletud sellises žanris nagu religioon. Paraku just religiooni kaudu legitimeeritud ja äärmuseni köetud metafüüsilised tungid teevad meie maailma ka tänapäeval asjatult traagilisemaks. See anakronistlik, ent aktuaalne nähtus ajendab mind ära tooma ka järgmise lause sellest Walter Pateri tsitaadist, millega alustasin: „Kuid armastus metafüüsika vastu on võib-olla üks neist asjadest, millest meil tuleb lahti öelda, kui tahame oma elu vormida kunstilise täiuslikkuseni.“