Esikkogu järgses intervjuus toonitas Eda Ahi mänglevuse ja lõbususe tähtsust oma loomingus.¹ Tollal raamis sellist loomekäsitust tabavalt ainuüksi luulekogu pealkirjaga kehtestatud kujund: maskiball, mis lubas korraga elegantseid ja õrritavaid pöördeid nii temaatikasse, meeleollu, tähendustesse kui ka poeetilistesse võtetesse ja vormi, aga iial mitte üheselt kerget nalja ja naeru. Ahi lustlik mänglevus on tähendanud ennekõike paratamatute vastuolude pööramist nautlevaks elujanuks, suhete(karide) üleolevat trotsimist ning ühe küllusliku ja koketse minakuju rollilahenduste (ühes sellega vormiliste väljendusvahendite) proovilepanekut enesekehtestuse eesmärgil. Selle kõigega andis Ahi väga tugeva luulehääle „sukasilmsele“ ja „läänemerisele“ tüdrukule, kelle enesekindel ja alati trotslik elutunnetus õige pisut teise luulekoguga „Gravitatsioon“ (2013), kuid märgatavalt rohkem kolmandaga „Julgeolek“ (2014) taandus järk-järgult flirtivast mänguvajadusest ning lisas osalt järelemõtlikku tõsidusmuiet, säilitades siiski isikupäraseks kujunenud plikaliku tarmu.

See kõik aga (olenemata Ahi luulele osaks saanud alati õigustatult positiivsest tähelepanust) andis põhjust küsida: kuidas edasi? Millest veel peale maskivahetuste ja keelevigurite ning mina-sina vastuolulise suhte ekspressiivse võngutamise ammutab Ahi luule elusust? Mõni söakam hakkas ahilikuks kujunenud laadis aimama kerge vemmalvärsilisuse ilminguid,² teisal oli põhjust märkida, et „ehk oleks järgmine samm näidata küpsemat, kaalutlevamat lähenemist, kus mõtte- ja sõnasügavus toimiksid perfektses kooskõlas, nõnda, et ei jääks muljet läbimõtlemata või ülepingutatud sõnamängudest“.³ Sest, tõesti, ajapikku kippusid sarnaste võtetega loodud koketsed maskid (vormilised ja tunnetuslikud) kaotama oma veetlust ning kujunema monotoonseks kooreks, mis ei lasknud sisemisel intensiivsusel päriselt mõjule pääseda.

Ent sisemist intensiivsust ja sügavuti sööstmise pinget on Ahi luules olnud alati aimata. Tema neljandas kogus „Sadam“ pääseb see siin-seal ka ehedalt valla, näiteks selle lüürilisimas, Ahi senise luule ühes mõjusaimas tsüklis „kaunakskasvamine. kirjad herneulmale“ (mis muidugi pole üllatus neile, kes lugenud eelmise aasta Loomingu Raamatukogu esimest vihikut „Kolmteist Eesti kirja“). Omamoodi tagasivaatavas järelemõtlemispausis põimuvad ehedalt nostalgia, vahetu aja teravus, kurbus, valu, helgus ja pelgus, ilma et ühestki tundelisest kujutusest antiteesi või tagasivõttega teatraalsusse pöörataks – nõtkelt-nukralt märgib lüüriline mina maha oma „tumetuletuuma“ (lk 22) mõistmise tähised.

Muidugi tulevad „Sadamas“ tuttavatena ette mitmed Ahi isikupära kehtestanud lemmikvõtted (homonüümidel ja siiretel põhinevad tähendusmängud, riimiefektidest ning vastandlikest sõnadest/mõtetest/tähendustest loova pinge ammutamine, paragrammatiline väljendusviis jne). Ja ainult pealtnäha vabama stroofikaga luule on enamasti endisel moel tugevalt riimiline ja meetriline (daktüliline, jambiline, trohheiline), nii et isikupärast ja valdavalt õnnestunud mänglevust lubava keeletaju ilmingud on kõik alles. Kuid „Sadamast“ ei leia nii naljalt enam lihtsalt efektitsevaid sõnakatsetusi, edevat kalambuuritsemist ning emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahelist plikalikku võitlust. Raamatust alla kolmandiku küll harmoneerub pigem Ahi varasema luule, „Maskiballi“ ja „Gravitatsiooni“ teatraalsusega, ent ülejäänu jätkab „Julgeolekus“ märku antud muutustega ning mõjub küpsenud tervikuna, millesse on tekkinud eksistentsiaalset avarust, tõepoolest sügavuti mõtlikumat pilku endale, ilmale ja ajale ning, mis peamine, lüürilise mina enesekesksuse ja demonstratiivselt koketse suhtumise raugemist. „Julgeolekus“ rohkem „meie“ vaatepunktiks kasvanud mina-sina eristus on omandanud mõõtme, mis tõstab „Sadama“ tervikuna sagedamini üldinimlikke seisukohti ja osutusi kätkevate elamuste väljale (nt luuletus „pagu“: „mõne maa ei paku talle pagu, / mõnel puudub sõjas oma jagu. // aeg on kitsi. aeg on kokku hoida“, lk 13). Mõistagi vältimatult on Ahi luulehäältki puudutanud või pitsitanud „Gravitatsioonis“ tõdetu: „üha uusi ringe eluloole / tasahilju tilgutavad aastad“,⁴ nõnda et üha uue lisandudes tuleb juba paratamatult langetada kaalutletumaid valikuid kogutud täheldusist vaid tähenduslikema esitlemiseks, mõtestamiseks ning alalhoidmiseks. Kuid „Sadam“ on midagi enamat, selles esile kerkivad aeg ja ruum ei ole üksnes ühe subjekti aegruumi manifesti tulem, vaid küpsenud (tumemeelse) elutunnetuse ja empaatiliste järelemõtlemispauside saadus. See on ehk ka põhjus, miks mõjub „Sadam“ Ahi seni tõsiseima ja mõtlikema, kohati koguni melanhoolse raamatuna – varasemaid hetkelisi maiseid ekstaase on asendamas kestvam, ehkki ka tuntavalt sünkjam vitaalsus.

Ümbritseva maailma ja ajaliste parameetritega suhestumine on Ahi luule lüürilisel minal olnud küll algusest peale väga pinev, mitmekülgne ja kirev, ent kui varem väljendus see rõhutatult minakuju (kogu tema variatiivsuses) enesepaigutusena maailmas, tema suhestumises oma sisemuse, teda ümbritseva kultuuri ja teistega, samuti mina-sina vahelise suhte pinges, siis nüüd püüab tuntavalt sama luulehääl pigem uurida oma saavutatud positsiooni mõõtmeid – vaadelda ja mõtestada enda kuulumist meie-ringi, oma aega ja ümbrusse ning paratamatult ka vahetusse kliimasse („põlvedeni läänemere jäisus“, lk 29 vs. „Eesti talved pole enam samad. / neis on uus ja laastav pehmusus – / see, mis paneb karmid kannatama“, lk 31). Sellele asjaolule on üsna hõlbus läheneda luulekogu pealkirja kaudu, nagu Ahi on stiilipuhtalt osanud oma luulekogud pealkirjastada alati keskset ainest ja valdavat meeleolu koondava ühesõnalise kujundiga.

Nimelt lüürilise mina sadam asub veendunumalt ja pöördumatumalt kui varem (vrd esikkogu lustlik „tüdruk läänemerine“) Läänemere kaldal, olgu siin- või sealpool Soome lahte, ning sellise positsiooni kehtestusega on jäägitult omaks võetud ja leplikult omaseks tunnistatud ka paratamatult hall ja ebaõdus avarus, Läänemeri. „ja tõesti oli, tõesti siin, too meri – / see oli suur ja tiirane ja hall“ (lk 5) „meie teame: sinist merd ei ole. [—] lepime, et ongi lihtsalt meri. / madal meri, värvitu ja märg“ (lk 11) Seega on põhjamaisus, mis varem näis pigem kainestavalt karge ja kirkana, süvenenud millekski sompjaks tumemeelsuseks, koguni nii mõjujõuliselt, et omaksvõetud kõleda avaruse tunnetuslik lähedus ilmneb terava meelelisusena ka kusagil eemal olles („ja kõrvus kohiseb. / läänemeri vist, too kauge hall“, lk 15). Ent sadam – terviklik aegruum – on otsekui intensiivselt sünkjast meelelisuse kogemusest tardumise paus, koht, kus seista „maa ja mere äärel“ ning kus „kõik on järsku väga hea ja mõru“ (lk 8).

Eks ta ole, jällegi ahilik ambivalentsus: „hea ja mõru“. Ent üldise takseerimis- ja mõtestamistarviduse kasvamine on teisendanud (kõrgendanud) ka seda isikupärasust, vastandite üheväärse ahvatlusena tajumise tähendusvõimet: põimunud soe ja õrritav olek, üheaegselt nii maailma ääre kui ka selle tuuma kompamine, hea ja kurja piiril võnkuv elu­janu on järsku väljunud manifestatiivsest mängust minakujuga ning põrkuvatest efektidest, seisunditest, tajudest leiab märksa rohkem kogemuslikku avardumist ja läbimõeldumat suhestumist ajaliku maailmaga. Nii et lugeja ei saa enam kuidagi piirduda rahuldusega, mida pakkus lüürilise mina trotsiva meele, elu- ja vormijulguse, elu vastuolude vankumatu proovilepaneku jne saatuslik nautimine, vaid „Sadam“ puudutab subtiilselt igat võõrast hingemaastikku (-sadamat), võõraid randu, selle luulekogu tekstid kõnetavad olulist nii ajatul kui ka ajakaja­lisel skaalal. Näiteks kõneleb luulehääl vahetult lausa põletavatest (kõledatest) teemadest – maast, mis on must, kurb, kildudeks, „mille põues idanevad miinid / surma suurteks mõru­võrseteks“ (lk 16), sellest, et „maailm pöörab järsult uue külje. / kukutakse tükkideks ja tolmuks. / kõik on üha tuhmim, üha kitsam“ (lk 18) – lootes seejuures ometi maa, aja ja iseenda püsimist, rõõme ja õnnelikkust, tarmu ja naeru. Mustades ja mõrudes toonides täheldused on sellega otsekui kirkamad, lüüriline mina oma enesekindluses ja -kontrollis teab, kuidas muremõtted ja eksistentsiaalne hägu sõlmida elu­januks, nautlevaks meeleoluks, mõneks kerget rõõmu pakkuvaks kujundiks või lihtsalt efektseks visiooniks – sageli küll käib sellega kaasas vein, cava või mõni klaasike kangemat külmarohtu („Sadamast“ saaks kamaluga ainest, kui peaks tekkima antoloogia „Alkohol eesti luules“ vol. 2). Ent viimanegi leiab raamatus oma põhjenduse. Vabandagem sedagi selge trotsi ja tarmuga – et uljalt söösta ka neisse nurkadesse, kus „kipub elu mõte kahvatama“ (lk 10); et püsida siin karmis kliimas, seista „sirgelt hüperboreas“ ning hoida valmidust minna julgelt läbi jäise mere, kui vaid oleks piisavalt enese­ületuseks vajalikku sügavust ja süngust (vt lk 44) või hoopis „elukauguseid“, millega rinda pista (lk 11).

Karta on, et ei leidu täpsemat sõnastust Eda Ahi luuleloome kreedole, tema tumetuletuuma intensiivsetele märgistustele kui üks värss Gustav Suitsu esikkogust „Elu tuli“: „Elagu elu, mis põletab rinda“. Ja kahtlemata on üks teine varasem tõdemus Eda Ahi luule kohta: „kui klassika mõiste ajaproovile vastu peab, siis näeme, kuidas klassika sünnib otse meie silme all“,⁵ oma kehtivusele saanud ühe nähtava tõestuse juurde.

1 Kairi Kruus, Intervjuu: Eda Ahi. – Värske Rõhk 2012/II, nr 30, lk 45.

2 Vt Alvar Loog, Eesti luuleaasta 2014. 62 lühiarvustust. – Looming 2015, nr 3, lk 395.

3 Mariliin Vassenin, Neljanda oleku sädelus. – Looming 2015, nr 5, lk 723.

4 Eda Ahi, Gravitatsioon. Verb, 2013, lk 14.

5 Leo Luks, Taevane ja maine armastus. – 40 kiri. Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 330.