Piret Räni. Foto seeriast ?Eesti meeste kaitseala?. 2004.
?RAISK? (radikaalne agiteeriv intrigeeriv sotsiaalne kunst) Tartu ülikooli raamatukogus 17. I ? 13. II ja Ülemiste keskuse II korruse boksis 16. II ? 15. III.
Infotankistide ja Puhta Rõõmu ühise ettevõtmisena on viimastel aastatel mööda Eestit ringi reisinud ökokunsti näitus ?Kirju pall?. Palli põrked algasid 2003. aasta suvel EKA galeriist ning on jõudnud läbida Paide, Elva ja Nõmme. Aeg lendas ja lõpuks sai ?Kirju pall? otsa ? kulus, muutus ning hävis. Aga soov kunsti abil oma maailmavaadet levitada ei kadunud kuskile. ?RAISK? on ?Kirju palli? loogiline jätk. Seekordne näitus käsitleb ökotemaatikat laiemalt; vaadeldakse ka, mis soodustab liigtarbimist, ning prognoositakse tulevikku.
?RAISK? viitab sõnadele ?raiskama? ja ?raisku minema?. Need sõnad ühendavad sotsiaalia ökoloogilise maailmavaatega, tuletavad meelde loodusressursside raiskamist kui liigtarbimist, nii saastarohkeid väärtushinnanguid kui hoolivuse nappusest raisku läinud elu.
Otseselt ökoloogilisele tähendusele on lisandunud mure raisatud (elu)aja pärast ? inimesele on antud elada 60 ? 90 aastat, see ei ole pikk aeg ja maailm on tulvil huvitavat. Ent kui palju oma elu jooksul tehtut võib rahuldusega meenutada kui mõttekat ning vajalikku enese või teiste jaoks?
Hoia ennast ja oma aega!
Infotankistide hiiglaslik fotoinstallatsioon ?Welcome to the Earth!? pakub võimaliku tulevikustsenaariumi: kogu maa on muutunud prügimäeks, prahimaardla laiub kõikjal silmapiiri taha. Iluvaate funktsioonis fototapeedi ees seisavad ent turistid, kelle ülesanne on meenutada näitusekülastajale, et ta elab sellel planeedil, mitte pole siia korraks uudistama sattunud. Teine projekt, mis ökonäitusele nii omast reostamise teemat vaeb, on selle terava irooniaga ette võtnud. Katrin Tees õpetab libaväljaandes ?Risustaja käsiraamat edasijõudnutele?, kuidas parimate feng-shui traditsioonide ning sisekujunduslike kaanonite kohaselt tuleks praht loodusesse laotada, et tulemus oleks nauditav. Ka Piret Räni triptühhon ?Albid?, milles kajakate väljaheidetega kaetud kivitipud on fotograafilise töötluse tulemusel omandanud mäeahelike mõõtmed, toimib samuti. Ökoploki tõmbab humaanse muigega kokku Puhta Rõõmu performance?i-dokumentatsioon ?Global pregnancy I?, kus maailmaootel noored naised kutsuvad üles suhtuma koduplaneeti kui omaenda lapsesse, kellest tuleb hoolida ning kelle eest hoolitseda.
Saasta inimeste peas käsitlevad projektid ?Ajaraisk?, ?Vali-mind.jee?, ?Keha müüb? ja ?Eesti meeste kaitseala?. Infotankistide fotopõhine pannoo ?Ajaraisk? toob vaataja ette raisatud tunnid, mis tallinlasel on aasta jooksul kulunud ühiskondlikus transpordis, liiklusummikuis passides, arvuti taga nürilt pasjanssi ladudes või televiisorist seebiseriaale ahmides. Ja need numbrid on üüratud. Veel räägib ?Ajaraisk? võõrandumisest: saame teada, et tallinlane veedab aasta jooksul looduses vaid 20 tundi, reklaame näeb aga 1465 tundi aastas. Sellest, kuidas reklaami abil teadlikult ja teadmatult vormitakse tarbijate soove, ihasid ning soorollilist käitumist, räägib omakorda Anu Vahtra ja Maris Suitsu teos ?Agentuur Keha Müüb!?. See fiktiivne agentuur toodab universaalseid plakatipõhju neidude figuuridega ning pakub ka müüva sõnavaraga klotsikesi, mille abil vaataja saab ise oma reklaami luua. Teos on ajendatud meedias kõige sagedamini avaldatud reklaami pildilistest kujunditest: noore naise kehaga müüakse absoluutselt kõike.
?Vali-mind.jee? on Katrin Teesi humoorikas kommentaar miljoni kasutajaga veebilehele rate.ee, kuhu ebaluseta ka iseennast müügiks ja hindamiseks välja pannakse. Teoses on kasutatud autentset tekstimaterjali, mida autor portaalis noppimas käis. Piret Räni fotoseeria ?Eesti meeste kaitseala? aga näitab ohustatud liiki Eesti ühiskonnas, vuntsidega mehi, kes maal Moskvit?i kõrval alkoholi tarbivad.
Elusa ja elutu võrdlus
Ökoloogiliste ja sotsiaalsete probleemide kokkupuutepinda on kummalisel kombel mitmed kunstnikud sondeerinud mänguasjade, topiste ning elektrooniliste lindude abil. Infotankistide mänguloomadest kasukas ?Meie karvased sõbrad? ning kunstnikepaari Maris & Taavi Suitsu fotoseeria ?Mänguloomade väärkohtlemine? tõmbavad paralleeli mänguasjade ja elusate olenditega ning pajatavad lugupidamisest ning hoolimisest kõigest elusast. Karvaste mänguasjade nahkadest õmmeldud kasukas ongi selle näituse kõige edevam ja efektsem eksponaat: kümned silmapaarid, mis sellest rõivaesemest avanevad, panevad vaataja ahhetama ?Oi-kui nunnu!? ning kunstnike poole tuld ja tõrva vanduma. Ent samas jõuab ka kohale sõnum ? päris kasukat nähes samad vaatajad ju ei ahheta ega nunnuta.
Mart Viljuse ?Loomade elu? annab rohkesti võimalusi semiootiliseks analüüsiks. Nende fotomontaa?ide pildikeeles leiab sarnasust Vahitorni paradiisipiltidega. Reaalse dokumendina, fotona esitatult, paistab pildil tegutsevate loomade vägivaldne kooslus eriti teravalt silma. Samas on see ka õõvastav apokalüptiline looduspark, kus inimkäsi on loomad asetanud just nii, et ta võiks neid näha, kui tuju tuleb.
Võimalikke tulevikuvisioone lasevad heietada Ivika Kivi ja Sulo Kallase meisterdatud installatsioon ?Loodusharmoonia aseaine?. Need on päikesepatareide abil vidistavad linnud, mida keskkonnana toetavad Kai Herkeli fotod seeriast ?Masinate iseseisev elu?. Lindude häälitsuste abil on tekitatud meditatiivne heliruum, mis meenutab tõesti, kui kinnisilmi kuulata, putukasuminaga küllastatud niitu.
Näitusele on leitud Tallinnas ekspositsioonipind Ülemiste Keskuses. See on äärmiselt tervitatav, et kaubandustempel suhtub sõbralikult nii kunsti kui ka ökoloogilise maailmavaate levitamisesse.