Bibliomeetria advokaat akadeemik Jüri Allik puudutab selliselt pealkirjastatud Margus Maidlale antud intervjuus (Sirp 21.VII) nähtusi, mis vähemalt eesti humanitaarias ja humanitaarteadustes on krooniliselt lahenduseta. Väljamõeldud ajalugu on ammu enesestmõistetavus, sest keegi ei saa sovettide ja natside ajalookirjutamisest parimalgi juhul oodata muud, kui et seal võivad mõned faktid olla õiged. Aga sellest pole õpitud ka demokraatia ajal: ikka on Eesti ajalugu valikuliste faktide ja valikuliste nimede apoloogia ning teiste faktide (sündmuste) ja isikute mahavaikimine (heal juhul). Hilisajaloos on tabuteemadeks natsiokupatsiooni aja kuriteod ja eestlaste osalus nendes.
Kui ületamatu tabu see teema on, seda näitab Sofi Oksaneni romaani „Kui tuvid kadusid“ (eesti keeles Varrak 2012) peaaegu täielik mahavaikimine. Oksaneni ajaloo seisukohalt rohkete ja naeruväärsete eksimustega romaan „Puhastus“ (eesti keeles Varrak 2009) sai sõna otseses mõttes sadu ülistavaid arvamusi ja retsensioone, instseneeringud teatrile Soomes ja Eestis (võibolla ka mujal), filmi ja ooperi. Võrratult usaldusväärsema ajaloolise taustamaalinguga „Kui tuvid kadusid“ jäi peaaegu tähelepanuta, sest selles käsitletakse Stalini aja õuduste kõrval ka natside kuritegusid ja nende kavatsusi Ida-Euroopa ja Eesti suhtes. Ajalooga on siis nii.
Aga ka eesti keele uurimises on otse rabav näide, mis ennetas Alliku mainitud Madalmaade Tilburgi ülikoolis töötanud teadusaferisti meetodit: milleks vaeva näha faktiandmete kogumisega, kui neid võib ise produtseerida, välja mõtelda ja esitada kontrollitud faktidena. Eesti keeleteaduses tekkis 1970ndate teisel poolel 1980ndate alguses terve „koolkond“, milles väideti, et eesti keele häälikud ja silbid esinevad neljas eristatavas vältes ning et mitmetähenduslikud sõnad, nagu näiteks (puu)koor ja (piima)koor (etümoloogiliselt muidugi sama sõna) erinevad oma tooni poolest. Suur rühm „progressiivseid“ eesti keeleteadlasi ühines nende väljamõeldistega, tekkis ulatuslik „teaduslik“ kirjandus (koguni eksperimentaalsete andmetega), leiti põhjendus, miks keeleteadlane võib esitada faktidena ka eristusi, mida ta usub ise tajuvat, kuigi ei suuda tõestada. Jne. Afääri kaasati koguni rahvusvahelisi teadlasi, Tartu ülikoolis kaitsti vähemalt üks doktoriväitekiri, mille materjali hulgas on selliseid väiteid. Kahtlejad said külge vanameelsuse sildi ja nende kahtlevad-ümberlükkavad kirjutised blokeeriti Eesti teadusväljaannetes. Kuid 1980ndate keskel buum vaibus ning tänapäeval ei ole viisakas seltskonnas enam sünnis sellele viidatagi.
Mõistagi võib iga teadlane eksida. See pole küsimuski. Küsimuseks on diskussiooni allasurumine ja teaduse metodoloogia miinumnõuetestki taandumine, mingile rühmitusele või vaatele erandlike õiguste nõutamine. Probleemiks on ka anonüümne retsenseerimine. Grandi- ja toetusraha toel tehtud töid retsenseerib anonüümselt sama uurimisvaldkonna esindaja, kes retsenseeritavasse töösse võib suhtuda rivaali kiivusega. Mis mõte on anonüümsel retsenseerimisel, kui retsensendi vahetamise järel samale tööle antud hinnang tõuseb napilt rahuldavast peaaegu maksimaalse võimalikuni (A). Väikeses teadusühiskonnas võib anonüümne retsenseerimine olla samasugune malakas nagu anonüümsed netikommentaarid, mis ei paranda ühiskondlikku kliimat ega moraali. Täiesti vastupidi.
Ka avaldamiseelne anonüümne retsenseerimine on väga kaheldav ja võib olla ebaeetiline mitmest vaatenurgast. Esiteks võib pahatahtlik retsensent blokeerida küllalt kõlbliku käsikirja avaldamise. Ja retsensenti ei ähvarda isegi moraalne hukkamõist. Teiseks võib heatahtlik anonüümne retsensent pärast retsenseeritud käsikirja avaldamist ennast leida olukorras, kus ta peab omaenda seisukohti (mida ta on heatahtlikult soovitanud) hakkama viitama nüüd teise nime all. Ja seda ta on justkui soovinudki, kui on käsikirjasse heatahtlikult suhtunud. Kus on siin moraalsus? Näib, et anonüümsuse objektiivsuse mõtlevad välja teadusbürokraadid, kes üldse mängivad teaduse süsteemis järjest suuremat rolli.
