André Maurois on öelnud, et Prousti looming sünnib sellest, kui tahtmatu mälestus manab esile mineviku. Oma koduses raamatukogus Prousti suurteost ?Kadunud aega otsimas? lehitsedes kerkib minu mälus esile päev, mil ma seda seitsmest romaanist koosnevat ja koos põhjalike kommentaaridega ligi 3000 lehekülge hõlmavat kingitust Pariisist Eestisse tassisin. Sel hetkel oli raamatu kaal olulisem kui sisu ja see oopus kaalus palju. Aga just seda autorit, seda romaani oli kinkija pidanud oma maa kirjanduse sümboliks sama enesestmõistetavalt, kui sajand tagasi oleks peetud Victor Hugod.

Sellesama sümbolistaatuse tõttu on Prousti tõlke ilmumine igal juhul märkimisväärne sündmus, mis sest, et tõlgitud on seni ju vaid fragmentaarselt. 1973. aastal ?Varamu? sarjas ilmunud ?Swanni armastus? on vaid üks osa suurteose esimesest romaanist ?Swanni poolel?, ?Taasleitud aeg? viimane ning ?Soodom ja Gomorra? seitsmest romaanist neljas. Kas eestindamine jätkub? Kui kaua see aega võiks võtta? Kui juba Balzaci viieteistkümne köitega hakkama saadi, siis? Balzaciga on asi siiski lihtsam; tema detailne pilt on ikkagi niinimetatud objektiivne pilt ? olgu siis kirjutuslauast, daami buduaarist või ühiskonnast. Prousti puhul valgustuvad asjad ja sündmused vaid sisemise, assotsiatsioonide loogika kaudu, mis tema enda sõnul oli religioosne protsess, mitte esteedi meelelahutus, ja mis nõuab tõlkijalt kahtlemata eriti suurt sisseelamisvõimet.

Tõnu Õnnepalu ?Taasleitud aja? tõlge paneb unustama, et tegu pole originaali, vaid vahendusega. Prousti mõnikord kuni poole lehekülje pikkused laused on säilitanud oma õhulisuse ja elegantsuse, mille alt aimub sedasama mikroskoopilist lähenemist, mis iseloomustab Prousti enese suhet oma loominguga. Oli ju briti kriitik ja kunstiajaloolane John Ruskin, gooti arhitektuuri ja prerafaeliitluse austaja, see, kes õpetas Proustile mikroskoopilist vaatamisviisi, asjade vaatlemist ja kirjeldamist jaapani graafiku kombel. Maailm tuleb enda jaoks ise luua ja anda talle müstiline mõõde. ?Taasleitud aja? tõlge on sellesse mõõtmesse  süüvida suutnud.

Tänini on Prousti tõlked  sattunud heade tegijate kätte ja ilmselt on hoolega kaalutud, milliseid osi esmajoones tõlkida. Juhtub ju liiga sageli, et mõni kirjastus, tundes vaid autori nime, valib huupi, et asi lihtsalt ära teha. Ka ?Soodoma ja Gomorra? tõlkija Tiina Indrikson on üldteada hea teksti- ja keeletunnetusega ning autorit respekteeriv tõlkija. Üksnes ?Varamus? 1973. aastal ilmunud ?Swanni armastuse? puhul võib küsida, kas see oli kõige mõttekam valik. Mäletan, et koolipõlves ?Swanni armastust? lugedes ei saanud ma küll aru, miks Prousti nii heaks kirjanikuks peetakse, ja arvan tänini, et see oma suhtelise konkreetsusega Prousti üldisest stiilist pisut eralduv teos (või teose osa) üksinda ei ütle autori originaalsuse kohta just eriti palju. Sellepärast ei teagi, kas rääkida uute tõlgete puhul Prousti taasavastamisest või lihtsalt avastamisest.

?Taasleitud aja? eessõnas kiidab Tõnu Õnnepalu tõlkevaliku heaks ja ütleb, et ?keskelt alustamine? on kujunenud eesti Prousti-tõlke traditsiooniks. Sellist jupiti tõlkimist õigustab ka konkreetse sü?ee puudumine kogu romaanis. Raske on öelda, mis on Prousti teoste sü?ee. Lugu närvilisest lapsest, tema kasvamisest, elukoolist, armastatutest. Aga mida rohkem selliseid kirjeldusi kuhjata, seda vähem need ütlevad Prousti originaalsuse kohta. Oli ju Proustile üsna ükspuha, milliseid tegelasi luua, tähtis oli, kuidas seda teha. Peategelase Marceli mälestuste keskmes on Combray maamaja, kus elavad tema vanaema, ema, tädi, mõned teenijannad. Õhtuti külastab neid tihtipeale Swanni-nimeline naaber. Ümber maja laiuvad maastikud jagunevad Marceli jaoks kaheks, Swanni-poolseks küljeks ja Guermantes?ide-poolseks küljeks. Need kõik on algul Marcelile lihtsalt nimed, kättesaamatud müstilised olendid. Sedamööda, kuidas ta neid tundma õpib, kaotavad nad palju oma salapärast. Tegelikkus on üsna lame, võrreldes kujutlusmaailmaga. Me kohtame eri tegelasi erinevatel aegadel, eri vanuses või siis vastupidi, olukorrad korduvad, kõik on juba justkui olnud, erinevad on ainult tegelased neis olukordades.

Prousti puhul on pisut iroonilised kaks asja. Esiteks see, et prantslased peavad teda oma esikirjanikuks, kuigi ta ise tundis lähedust hoopis anglosaksi kirjandusega ja Prantsusmaad ning Itaaliat kohati isegi põlgas. Teiseks see, et tal õnnestus oma tundlik ja heatahtlik loomus nii põhjalikult snoobi maski taha peita, et see oleks äärepealt saanud saatuslikuks tema kirjanikukarjäärile. Seltskonnas ei võetud teda tõsiselt, nii nagu ei võetud tõsiselt tema haigustki. Kahvatu jume, juuditarist emalt päritud idamaiste silmadega, ühtaegu kirglikku ja ujedat Prousti hüüti sõprade seas Saturnlaseks, mis viitab nii tema homoseksuaalsusele kui muidu mõnevõrra eeterlikule olemisele. Tema nutuseid hoiakuid nimetati proustifikatsioonideks. Tema suurejoonelised dineed seevastu andsid talle (kuulsa luksushotelli järgi) hüüdnime Ritzi Proust. Ainus ebatäiuslik osa tema näos oli lapsepõlves Champs-Elyséel kergelt kõveraks kukutud nina, mis mõningate arvamuste kohaselt panigi aluse tema astmale.

Seega kuulub Proust kirjanike hulka, kelle legendi tuntakse  isegi paremini kui tema loomingut. Tema astma ja korgiga vooderdatud tuba on sama tuntud kui Michel de Montaigne ja tema lossitorn või Balzac ja tema võlausaldajad. Legendi juurde kuuluvad tema klaustrofiilia, alati suletud aknad, tuba, kust ta hilisemas elus väljus vahel vaid öösiti, et minna otsima mõnd kirjutamiseks vajalikku detaili, kampsunid, mida ta enne selgapanekut tule ääres soojendas, rikkalikud õhtusöögid, mida ta pakkus sõpradele, ise palagi puutumata.

Kuna Prousti kirjavahetus oma meessõpradega on suures osas hävinud, ei teata neist kuigi palju. Noorukina olevat ta kiindunud oma keskkonna noormeestesse, noortesse kunstnikesse ja kirjanikesse, seejärel otsinud kontakti Saint-Germaini eeslinna noorte aadlikega (kes on eeskujuks Saint-Loup? kujule), kuid hiljem olevat ta neis pettunud ja pühendunud tagasihoidlikuma taustaga noorukitele, kellest tegi oma sekretäre, toapoisse või muidu soosikuid. André Gide kirjutab oma ?Päevikus? Prousti ülestunnistusest, et ta pole kunagi armastanud naisi muidu kui vaimselt ja on tõelist armastust tundnud vaid meestega. Samas sõlmis ta meelsasti suhteid endast vanemate naistega, ilusate ja rafineeritud suurilmadaamidega, pidas abiellumisplaane oma nõo Améli?ga ja sõbrustas Anatole France?i tütrega, kellega abiellumise mõte teda paraku tõrksaks tegi. Aastal 1908 kohtas ta müstilist noort daami, kelle nime ta kunagi ei avaldanud, kuid kellel ta aeg-ajalt Pariisis külas käis ja kes on ?Kadunud aja? Albertine?i üks prototüüpe.

Psühhoanalüüs on Prousti alati armastanud ja teeb seda tänini. Teda on peetud küll leebeks despoodiks, küll kõrgendatud armastusevajadusega inimeseks, kes ei suutnud iseseisvuda, elades 35. eluaastani koos emaga, kuni viimase surmani, oma homoseksuaalsuse tõttu süümepiinadest vaevatud inimeseks, kelle looming ongi sündinud süümepiinade vaheldumisest kompensatsioonihetkedega. Oletatakse ka, et ta poleks olnudki nii haige, kui ta end oma hullumeelse hügieeniga ise tegi. Tema hoiakutele heidab valgust nn ?Prousti küsimustik?, millest siin mõned väljavõtted:

Minu peamine iseloomujoon: ? Vajadus olla armastatud, või, kui täpsem olla, siis vajadus olla pigem hellitatud kui imetletud.

Omadus, mida ma hindan mehe juures: ? Naiselik võlu.

Omadus, mida ma eelistan naise juures: ? Mehe voorused ja seltsimehelik otsekohesus.

Minu peamine puudus: ? Mitte osata ja suuta ?tahta?.

Minu lemmiktegevus: Armastamine.

Minu ettekujutus õnnest: ? Ma kardan, et see pole piisavalt ülev, ma ei söanda sellest kõnelda, ma kardan ta välja öeldes hävitada.

Mis oleks minu jaoks suurim õnnetus: ? Mitte olla tundnud oma ema ja vanaema.

Lemmikvär
v: ? Ilu pole mitte värvides, vaid nende harmoonias.

Lemmiklind: ? Pääsuke.

Lemmik-proosakirjanikud: ? Praegu Anatole France ja Pierre Loti.

Lemmikluuletajad: ? Baudelaire ja Alfred de Vigny.

Lemmik-kirjanduskangelased: ? Hamlet.

Kuidas ma tahaksin surra: ? Paremana ? ja armastatuna.

Roland Barthes on võrrelnud Prousti mõne müütilise kangelasega, sest nii nagu nood võitlesid koletiste ja hiiglastega, nii võitles Proust ajaga, avastades samamoodi nagu nemad uusi maailmu. Mõnes mõttes on ajaga võidelnud ka Prousti eestindused. Ilmselt pidas nõukogude aeg Prousti liialt dekadentlikuks, esteeditsevaks ja ühiskondlikult väheütlevaks kirjanikuks, et tema tõlkimist laiemalt ette võtta. Nüüd on kaotatud aeg vähemalt osaliselt tasa tehtud ja siinkirjutaja on sama meelt Tõnu Õnnepaluga, et Prousti lugemist võib vabalt alustada just viimasest raamatust.