Sissejuhatuseks paar sõna kirjutaja positsioonist. Olen aastaid võtnud osa vasakpoolsetest ettevõtmistest, nüüdseks aga neist eemale triivinud. Vabandan klišee pärast, aga „kes palju mõtleb, ei sobi parteisse: ta mõtleb ennast peagi parteist välja“. Mulle sai kaalukeeleks vasakpoolsete ihalus esialgu tsenseerida ebasobivaid mõtteid, ja mida edasi, seda rohkem ka võtta sihikule konkreetsed inimesed ja proovida neid muu hulgas töökohast vabastada (nt Tim Hunt, vt Observer, 13. VI 2015). Nii et järgnev on sügavalt isiklik.

Enne, kui rääkida uuskonservatiivsusest ehk nn alt-right-liikumisest Eestis, peab mainima, et see mõiste on erakordselt ähmane ja problemaatilise saamislooga. Kuna olen Marju Lauristini vaimsust täis TÜ ühiskonnateaduste instituudis mõnevõrra aastaid viibinud, tean omast käest, kui ad hoc selliste mõistete leiutamine käib. Siia sobib Kanada mõtleja Jordan Petersoni irooniline definitsioon alt-right’ile: „Kõik, mis on vastuolus sotsiaalkonstruktivistliku narratiiviga – eriti, kui see on faktidega kooskõlas“ (Twitter, 5. VIII).

Ma arvan, et uut laadi konservatismist võib pigem rääkida USA ja laiemalt Angloameerika kontekstis. See on nähtus, mida on kõige parem mõtestada kui terve talupojamõistuse kaitsereaktsiooni enda mõjuala agressiivselt laiendava postmodernse kultuuri pealetungile. Võitlus käib nüüd juba ka füüsiliste kokkupõrgetena ülikoolide kampustes. Eestisse puutub see ainult kaudselt.

Suuremalt jaolt on see, mida Eestis peetakse uuskonservatiivsuseks, pigem hoopis esimese vabariigi ihalus ehk ülessoojendatud Pätsu-aegne retoorika. Muidugi esineb ka etniliselt puhta valge riigi ihalemist. Omavahelises võrdluses on esimese ülekaal aga umbes selline nagu Mart Helme ülekaal Ruuben Kaalepi üle EKRE kursi määramisel.

Väikese ja suure riigi erinevus

Miks siis on meie uus kodumaine konservatism, mida EKRE esindab, vana Helme nägu? Aga sellepärast, et meil pole omakeelset (konservatiivset) alternatiivmeediat, mis uuemat sorti seisukohti esitaks. Angloameerika maailmas on see, vastupidi, väga hästi välja arenenud ja mitmekülgne. Seda veavad väga suure jälgijaskonnaga tegijad YouTube’is. Näiteks Alex Jonesil on kaks miljonit jälgijat. Tema endisel kaastöötajal, nüüd iseseisvaks staariks tõusnud Paul Joseph Watsonil miljon. Minu üks isiklikke lemmikuid, okultistist poliitikakommentaator Tarl Warwick ehk Styxhexenhammer666 pöördub oma magamistoast iga päev 150 000 jälgija poole.

Mida on Eestil vastu panna? Aga palun: EKRE-l 356 jälgijat, Varro Vooglaiul 17 (!), Avalikult Rail Balticust (hiljem seletan, miks nad siia ritta lisanud olen) seitse (!!!) jälgijat. Lugu on nukker ka siis, kui võtta arvesse rahvaarvu 250kordset erinevust. EKRE kanali kõige populaarsemal videol on 10 000 vaatamist, mis oleks läbi korrutatuna USAs 2,5 miljonit – tubli tulemus, aga ei midagi erilist. Aga kui juba YouTube’is seis selline on, siis mujalt ei maksa üldse otsima minna.

Alternatiivmeedia ei tööta Eestis sellepärast, et siin on liiga vähe inimesi, kes sellest huvituks, ja need inimesed on liiga vaesed. Ehk lihtsalt matemaatika tõttu – alternatiivmeedia töötab suurtel, aga mitte väikestel skaaladel. Seetõttu ei saa youtuber’id ennast ära majandada, mida nad suurtes riikides teevad reklaami müües või näiteks Patreoni kaudu toetusi kogudes. Lastele suunatud mänguvideote tootjad jätan siinkohal kõrvale.

Kuna meie riik on liiga väike, et siin tekiks omaenda jõuline alternatiivmeedia, on nii vasak- kui parempoolsed sunnitud infot ammutama sealt, kus seda on: USAst või laiemalt angloameerika kultuuriruumist. Selline parasitism ei ole aga kuigivõrd viljakas. Ei teki kohalikku kogukonda, vaid igaüks vaatab videoid oma magamistoas ja tavaelus sellest pigem ei räägi, või kui, siis lähemate sõpradega. Selline omaette vaataja olen ka ise.

Konservatiivsuse ja liberaalsuse dialektika

Vasakpoolsusest irdumise protsessi käigus on mind pidevalt vaevanud küsimus: kui palju on selle taga maailmavaate enda muutumist vaimselt vangistavaks ideoloogiaks ja kui palju minu enda madalate tungide pinnale kerkimist? Ajapikku olen aru saanud, et mitte ainult vasakpoolsus pole enam selline, millega ma ennast puhta südametunnistusega enam siduda ei saa, vaid parempoolsus on samaaegselt vasaku tiiva järelejätmatu kriitika tagajärjel olnud sunnitud end saastast puhastama. Ja saanud nii ka mulle n-ö söödavaks.

Võtame Trumpi valijad. Pinnapealsemat ajakirjandust lugedes kohtame järgmisi käibetõdesid: nad on rassistid, ksenofoobid, homofoobid … kas tõesti? Ma olen üle aasta regulaarselt lugenud Redditi Trumpi pooldajate foorumit. Seal on ligi pool miljonit aktiivset kasutajat, niisiis representatiivne valim. Selle aja jooksul pole ma näinud mitte ühtegi populaarsemat lõime, kus oleks peale mõne üksiku kommentaari rassismi, ksenofoobiat või homofoobiat. Ma rõhutan: mitte ühtegi. Isegi kui teemaks on transsoolisus, tehakse halvemal juhul poliitiliselt ebakorrektseid nalju.

USA nn uuskonservatiividele on LGBT-õigused aksioom. Neile ei meeldi lihtsalt see, kui püütakse ära keelata transsooliste üle nalja heitmine. Kui ei tohi sõbrale nöökivalt öelda pede, sest see olevat homofoobia. Tsensorid ei meeldi, ühesõnaga. Kui tahta leida USAs päris homofoobiat, tuleb vaadata ikka vana kooli evangeelsete konservatiivide poole. Üldiselt on aga debatid juba ära peetud ja pärisrassism ning pärishomofoobia ajalukku jäetud.

Eestis olukord nii roosiline muidugi ei ole. Iga intelligentse, Varro Vooglaiu tüüpi konservatiivi kohta, kes argumenteerib geiabielu vastu teoloogia baasilt, on sada tüüpi, kes tahavad „pededele peksa anda“. Aga üllatuma ei peaks – me oleme ju oluliselt vähem arenenud ühiskond kui USA. Kas keegi on tõesti vahepeal uskuma hakanud, et alles veerand sajandit postsovetlikul Eestil saab ja võib olla mingi moraalne üleolek maailma kõige arenenuma riigi suhtes? Olen piisavalt vana, et mäletada, kuidas just see arusaam Bush noorema kahe ametiaja jooksul Eestis prevaleeris. Pidevalt räägiti USA antiintellektualismist ja Eestit peeti põhimõtteliselt natuke vaesemat sorti Rootsiks. Selline tore buumiaegne unelm.

Kui kaua veel ootame natse?

Vaatame vahepeal hetkeks tagasi Eesti lähiajaloole. Kui EKRE poliitikasse tuli ja pagulasviha ja kooseluseaduse debatt algas, tabas Eesti liberaalset, kõrgharitud seltskonda šokk. Mind kui toona liberaalist vasakpoolsemat samamoodi. Tundus, et mingid inimhinge kõige alumised, mustad hoovused on järsku pinnale paiskunud ja peagi on Eestis võimul protonatsid. See tunne kulmineerus vist EKRE tõrvikuparaadiga Tartu kesklinnas. Tegelikult ei juhtunud paar aastat tagasi midagi muud kui see, et teatud osa ühiskonnast sai endale tänu Facebookile järsku hääle. Olgem rõõmsad: Eestisse tuli juurde natuke rohkem demokraatiat. Muuseas, populism ja demokraatia on identsed mõisted.

Veidi aega tagasi pidin tuttavale ajakirjanikule seletama, kuidas on võimalik, et Rail Balticu vastaste hulka on kogunenud kõige erinevamad huvigrupid, keda saab üldse ette kujutada. Aprillis toimunud suurmeeleavaldusel osalesid ju muu hulgas Ökoriik Eesti, Avalikult Rail Balticust, Noored Rohelised, Eesti OTT-liikumine, Erakond Eestimaa Rohelised, Eesti Kultuurikoja RB töörühm, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Lendorava kaitseks MTÜ, MTÜ Eesti Vanemad, SA Terve Eesti, Eesti Raudteelaste Ametiühing, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing.

Ma väidan, et neid kõiki saab tinglikult liigitada uuskonservatiivideks. „Oot-oot, aga rohelised, ametiühingud, kuidas need saavad olla parempoolsed?“ kostab hääli. Ja kas ma ei lähe omaenda varem räägituga vastuollu?

Aga ei olegi ja ei lähe. Parem-vasak-telg on tegelikult teisejärguline, oluline on hoopis muu: kesk- ja omavalitsuse tasakaal. Rail Balticu vastaseid ühendab soov langetada otsuseid Eestis toimuva kohta kohapeal, võimalusel omavalitsuste ja asumiseltside tasandil. Erinevus suhtumises nt geiabielusse ei ole ühisele tegutsemisele takistuseks. Vastu ollakse globaliseerumisele. Bushi ajal kandsid seda tõrvikut veel vasakpoolsed.

Kuigi meil armastavad ka poliitikateadusi tudeerinud rääkida, et vasak-parem-jaotus on oma aja ära elanud, mõeldakse ikka neis kategooriates edasi. Sellepärast ei nähtagi, mis otse silme all toimub. Sümptomaatiline on näiteks Mart Niineste maikuine kolumn „Issanda loomaaed Rail Balticu vastu“, kus ta valab maneerlikus stiilis sopaga üle kõik eelnimetatud, keda kirjeldab kui „telegrammirahvas, rohelised, äärmuskristlased, padurahvuslased, võõravihkajad, sertifitseeritud riigiõõnestajad ja muud elajad issanda loomaaia arvukatest puuridest“ (Eesti Päevaleht, 7. V). Niineste tees on, et nn legitiimsed grupid ei tohi teha pragmaatilist koostööd mittelegitiimsete gruppidega, nagu näiteks esoteerikahuvilised, sest muidu kaotavat nad mõistlike inimeste, s.t Niineste, lugupidamise ja koostöösoovi.

Avaldan saladuse: laiapõhjalistel koalitsioonidel on rohkem hääli. Nad võidavad ka valimisi, kus ideoloogiline puhtus pole oluline. Trump suutis samamoodi väga erinevad grupid enda toetajaskonnaks ühendada.

Kas Trumpi juhtum korduks Eestis?

Puhtalt klassikalise parempoolsuse alusel Eesti poliitmaastikku liigitades peab tõdema, et see on erakordselt fragmenteerunud. EKRE, kellega küll Keskerakond teeb pragmaatilist koostööd ja reformarid flirdivad, on praegu siiski veel (vist) parketikõlbmatu. Surmahirmus IRL. Selge maailmavaateta Vabaerakond. Konservatiivsusse on kaldumas ka Reformierakond, segades valijate jaoks veelgi vett. Vastukaaluks näeme vasakul teljel jõulise Ossinovski juhitud sotse, kellel ainsana erakondadest ei paista olevat sisekonflikte. Ka Keskerakond suutis „kolme õe“ ohu neutraliseerida ja kunagi kardetud lagunemine on nüüdseks selgelt ära hoitud.

Kas sellise seltskonna kõrval on ruumi kodumaisele Trumpile? Üks kandidaat nagu oleks, või täpsemalt kaks: Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa. Mõlemad on brash businessman’id, kes ütlevad, mida mõtlevad. Mehed ise protestivad muidugi, et neil pole mingeid Stenbocki ambitsioone: „I’m not a politician!“ Jajah … Paljud imestasid Sõõrumaa kuulsa märkmiku peale, kus kirjas näiteks Oudekki Loone nimi. Varasemalt otsis Mõis jällegi kontakti rohelistega.

Mul on kahtlane tunne, et need mehed on otsustanud proovida, kas poleks Eestis võimalik Trumpi teha – esialgu Tallinnas katsetades. Sõõrumaa on muide Trumpi ka avalikult kiitnud. Siin on aga väga oluline „aga“: Eestis pole presidentaalset süsteemi. Ainuke Trumpi-tegemine meenub europarlamendi valimistelt Indrek Tarandi esituses.

Kas võiks Eestis tekkida erakond, sest ilma erakonnata meil ei saa, kes a) pooldab ettevõtjaid, b) peab tähtsaks kohapeal otsuste langetamist, c) seisab vastu poliitkorrektsusele ja rõhutab sõnavabaduse tähtsust, d) peab oluliseks keskkonnakaitset jne, ja seejuures suudab veel ka kõva häälesaagi koguda? Ma tegelikult ei usu. Kardetavasti lähevad valimistele ikkagi kõik eraldi ja lõpuks ei tee keegi tulemust, mis midagi päriselt muudaks. Reformierakond tuleb natuke alandlikumana tagasi valitsusse ja kõik läheb enam-vähem vanaviisi edasi. Aga mine tea …