Lahkunud on teenekas etnograaf, Eesti Rahva Muuseumi pikaajaline direktor Aleksei Peterson.
Aleksei Peterson sündis Sangaste vallas õigeusku siirdunud eesti taluperes. 1951. aastal lõpetas ta Valgas keskkooli ning astus Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonda. Ühele kursusele sattus rühm aktiivseid noori, kes otsustasid spetsialiseeruda etnograafiale. Kursuseõdede seast leidis Aleksei ka abikaasa Lei.
Suurem osa etnograafide akadeemilisest ladvikust oli sõja lõpus läände pagenud, mõni ka Nõukogude repressioonide ohvriks langenud. Etnograafias valitses kaadrinappus ning see avas võimaluse noortele tulijatele. Tollal teaduste akadeemiale allunud Etnograafia Muuseumi olid aastaid juhtinud erialase hariduseta inimesed. 1950ndate teise poole vabamates oludes otsustati seal töö uutele rööbastele seada ning muuseumi direktoriks määrati Harri Moora eestkostel tollal alles 26aastane Aleksei Peterson. Aastail 1958–1992 juhtis ta eesti etnograafia üht olulisimat institutsiooni ning mängis selle arengus väga kaalukat osa.
Aleksei Peterson ei olnud lihtsalt direktor-administraator, kes korraldab näiteks muuseumihoone küttesüsteemi remonti või otsib lahendusi pidevalt kummitavale ruumipuudusele. Ta oli ka aktiivne teadlane, kes uuris eeskätt ehitisi ja põllutööriistu, aga ka etnograafia ajalugu ning museoloogia praktilisi probleeme. Kokku on ta avaldanud üle saja teaduspublikatsiooni. 1993. aastal omandas Peterson Peterburis ajalooteaduste doktori kraadi.
Petersoni haare ei piirdunud Eestiga, vaid ulatus üsna kiiresti hõlmama ka teisi läänemeresoome ning seejärel juba kõiki soome-ugri rahvaid. Eestlaste kõrval olid tema lemmikrahvasteks algul vepslased ja hiljem udmurdid. Aastakümnete vältel korraldati soome-ugri rahvaste juurde üle saja ekspeditsiooni, osalt Petersoni enda, osalt tema kolleegide juhtimisel. Põhirõhk oli esemete kogumisel, ent lisaks laekusid ERMi hoidlatesse ka etnograafilised kirjeldused, joonised ja fotod.
Petersoni eestvõttel jäädvustati kaduvat ja muutuvat rahvakultuuri ka filmilindile. Osa kogutud materjalist monteeriti etnograafilisteks filmideks.
Nii soome-ugri ekspeditsioonid kui ka filmialane tegevus olid suuresti Petersoni isiklik initsiatiiv. Need olid tülikad ettevõtmised, mida keegi temalt otseselt ei nõudnud. Lihtsam olnuks tegemata jätta, hoida madalat profiili, istuda mugavalt direktoritoolil. Kuid see ei sobinud Petersoni iseloomuga. Ta ihkas end teostada, tal oli tugev missioonitunne. Petersoni huvitas põhiliselt traditsiooniline rahvakultuur, mis oli kadumas. Ta leidis, et kui tal on võimalus seda koguda ja salvestada, siis on see tema kohus. Energiat ta seejuures ei säästnud, pühendus üleni eesmärgile, oli nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes. See põhjustas vahel konflikte, aga paljud asjad said tehtud, ideed ellu viidud, kogud komplekteeritud.
1980. aastate teisel poolel sai Petersonist ühiskonnategelane, kes nõudis häälekalt muuseumi naasmist Raadile. Tema eestvõttel taastati 1988. aastal ka Eesti Rahva Muuseumi ajalooline nimi. Samal ajal võttis Peterson idapoolsetel soome-ugri aladel toimunud üritustel aktiivselt sõna vepsa, udmurdi ja teiste soome-ugri rahvaste keele ja kultuuri kaitseks.
Aastail 1995–2006 oli Aleksei Peterson ajakirja Muuseum peatoimetaja.
Suure habemega autoriteetset etnograafi jäädakse mäletama nii Eestis kui ka muudeski soome-ugri maades.
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Muuseumiühing
ERMi Sõprade Selts
Fenno-Ugria Asutus
Kultuuriministeerium
Põllumajandusmuuseum
Tartu Ülikooli etnoloogia osakond