Dokumentaalfilm „Kedi“ (Türgi 2016, 79 min), režissöör Ceyda Torun, operaatorid Alp Korfali ja Charlie Wuppermann, helilooja Kira Fontana.

Eesti kinodes linastuv Türgi filmirežissööri Ceyda Toruni dokumentaalfilm „Kedi“ (ee ’kass’) on harukordne film väga mitmes tähenduses. Esmalt oma ainulaadse teemavaliku poolest. Telekastist näeb tänapäeval piisavalt kõrgetasemelisi dokfilme loomadest, lindudest, veekogude elanikest. Võtta aga kätte ja teha dokk hulkuvatest tänavakassidest, samal ajal kui Aafrika savannides või Lõuna-Ameerika džunglites võib kohata palju haruldasemaid loomi ja linde, tekitab esmalt mõningat hämmingut. Filmi näinuna tuleb mul aga tunnustada Ceyda Toruni annet ja julgust teha film pealtnäha tavalistest, hulkuvatest tänavakassidest – loomakestest, kellesse linna­elanikud suhtuvad parimal juhul ettevaatliku sümpaatiaga või ükskõikselt, halvimal juhul aga varjamatu põlguse ja isegi vihaga.

İstanbuli tänavakasside portreteerimise käigus juhatatakse filmivaataja järk-järgult palju laiemasse maailma, kui filmi kirjeldus ja treiler lubavad oletada. Kuigi filmi keskmes on kassid ning neid vilksab kogu filmi vältel kaadrisse tõesti palju, on İstanbuli tänavakassid pigem ajendiks, et jutustada palju sisukam ja põnevam lugu İstanbulist, selle linna asukatest ning türklaste, aga laiemalt linnastunud inimese suhtest (või selle suhte puudumisest) loomade ja elusloodusega.

Nii nagu iga inimene on omaette isiksus, on see ka kasside puhul. İstanbuli tänavakasside seast leiab kirglikke hiirekütte, meremehi, löömamehi, vedelvorste jne. Üks on neil aga ühine: iga loomake peab välja võitlema oma tükikese linnaruumist, kust ta saab kätte oma toidu ja ulualuse. Selleks tuleb esmalt luua inimesega usalduslik kontakt, mis kassidel enamasti õnnestub. Kassi graatsilisus ja elegants lausa kutsub teatud hulka inimesi temaga sõprust otsima, teda kodustama. Kes kelle tegelikult kodustab – kas inimene kassi või kass inimese?

İstanbul kui kunagise siiditee lõppjaam ning Mustast merest Vahemerre ja vastupidi suunduvate mereteede olulisim sõlmpunkt kannab endas rikkalikku ajaloopärandit, mis väljendub İstanbulis igal sammul, ennekõike aga ajaloolistes ehitistes, kultuuripärandis, traditsioonides. Rahvusvaheline laevaliiklus ja kaubandus on oma unikaalsel moel jätnud jälje ka İstanbuli kassikolooniasse, kust leiab igat sorti isendeid. Teadupärast on meremehed alati laeval kasse pidanud kaitsmaks oma toiduvarusid näriliste eest ning nii mõnigi kord on juhtunud, et İstanbuli uitama läinud laevakassid ei ole laeva tagasi jõudnud ning on olnud sunnitud kohanema uues kodus. See on jätnud oma jälje ka İstanbuli kasside genofondi.

Türklaste suhtumine kassidesse, koertesse, lemmikloomadesse on enamasti väga soe ja südamlik, selles on isegi teatav annus fanatismi. Nagu filmistki nähtub, koheldakse neid tihti samaväärselt koduste lemmikloomadega või isegi paremini. Elanuna mõnda aega Türgis, võin kinnitada, et hulkuvaid koeri ja kasse kohtab Türgis palju. Mulle meenub seik, mil sattusin ühel hilisõhtul koju minnes hämaral tänaval vastamisi suure koerakarjaga, kelle seas oli märkimisväärse suurusega isendeid. Hetkel, mil koerakari minuni jõudis, seisatasin ja püüdsin loomakesi võimalikult vähe provotseerida, et kohtumine ei lõpeks mulle hammaste säärde löömisega või veelgi halvemini. Õnneks oli koerakarjal tähtsamat ette võtta kui mulle kambakat teha ja nii nad möödusidki minust välja tegemata.

Hiirepüüdjast kassist ei ole ainult majanduslikult, praktiliselt mõtlevale inimesele suuremat kasu, pigem on tegemist kuluga: kass tahab inimese­sarnaselt süüa, juua, mängida ja vahel ka arsti juures käia. Küll aga vajavad kassi kui lemmiklooma lapsed. Kassist võib nii mõnelegi täiskasvanule saada suurem sõber kui inimesest sugulane või sõber. Filmis saab sõna üks kassisõbrast mees, kes oli kaotanud närvivapustuse tagajärjel võime inimestega normaalselt lävida. Sisepingetest aitasid mehel taastuda mitte ravimid, vaid tänava­kassid, kelle eest ta oli hakanud hoolitsema. Kassist on närvilises, heitlikus maailmas saanud justkui arst – terapeut, kes aitab elusloodusest võõrdunud suurlinna elanikel toime tulla hingehädade, ärevuse ja üksindusega.

Väikese kõrvalepõikena olgu öeldud, et Türgis elutseb ka üks väga eriline kassi­tõug – Vani kass, kelle põline kodu on Ida-Türgis Vani järve ääres. Kass on enamasti üleni valge ning tõupuhta Vani kassi kõige erilisemaid tunnuseid on see, et üks silm on pruun ja teine sinine. Erinevalt teistest liigikaaslastest ei pelgavat Vani kass ka vees kümblemist.

„Kedis“ astub üles väga erineva tausta ja maailmavaatega inimesi, kel igaühel on oma vaade elule ja kassidele. Näib, et mida vanem on inimene, seda filosoofilisem on tema käsitlus kassidest.

Filmi režissööri Ceyda Toruni sõnul tahtis ta filmis esile tuua İstanbuli elanike tänavakassidesse erilist suhtumist, millesarnast ei ole ta kohanud kusagil maailmas. Tõepoolest, kodanikualgatuse korras kasside eest hoolitsemine on pannud tegutsema ka kohalikud omavalitsused, kes loovad linnaruumis hulkuvatele kassidele järjest paremaid tingimusi (sic!).

„Kedi“ linastus aasta alguses USAs, osutus vägagi menukaks ning nüüdseks võib seda filmi leida väga paljude filmifestivalide programmist ja see on olnud ajendiks mitmele kohalikule kodanikualgatusele, nt korjandusele tänavakasside toetuseks.

Usun, et see linateos on põnev vaatamine kõigile neile, kes tahavad lähemalt tuttavaks saada İstanbuliga, türklaste hingelaadiga ja heita ehk ka pilgu iseendasse. Võimalik, et pärast selle filmi linastumist Eestis leiab nii mõnigi varjupaiga- või tänavakass omale uue kodu.