Edward Kennedy Ellington (1899 ? 1974), muusikunimega Duke Ellington, teenis austava eesnime (Hertsog) arvatavasti oma käitumis- ja riietumismaneeriga, kuid kõrgub ka loomingus hertsogina oma kaasaegsete foonil. Tema loomingus peaks olema fikseeritud kolm ?Vaimulikku kontserti? ajavahemikust 1965 ? 1973, mida on võimalik ette kanda nii suuremate kui väiksemate koosseisudega. Siinkohal meenub ka üks esitus lausa oratoriaalse aparaadiga, kus kaasa tegid sümfooniaorkester, bigbänd, jazzkvartett, sajaliikmeline segakoor ja solistid.
Kadrioru kontsert mahtus aga tõepoolest kammermuusika raamidesse nii minimaalse koosseisu kui interpreetide peenetundeliselt kammerliku suhtega esitatavasse. Selleks puhuks oli Kadrioru lossisaali toimetatud küllalt suurte võimalustega Rodgersi digitaalorel, mis sobis ootamatult hästi sealsesse kammerlikku akustikasse. Nii Aare-Paul Lattik kui Villu Veski on kõrgelt haritud, täismeheeas ja hästi tuntud muusikud nii siin kui sealpool riigipiiri. Neil on mõndagi ühist, s.t lisaks Eesti muusikaakadeemiale ka täiendavad õpingud Prantsusmaal, kuid seni on nad tegutsenud siiski päris erinevates ?anrites. Tundub, et hea muusiku üks joon on ka tolerantsus ja uudishimulik avatus kõigele, mis avardab ampluaad. Nende meeste juhtum näib eelnevat väidet kinnitavat. Mõlema interpreedi tööhaare on imestamist väärt ja kindlasti ei mahu käesoleva kirjatüki raamidesse, kuid olulisemaid seiku tuleb ikka mainida.
Villu Veski, kes sai esimese saksofonistina klassikalise muusikahariduse EMAs, on 1993. aastast Viljandi kultuuriakadeemia professor ning üheksandat korda tänavu toimuva Muhu tulevikumuusika festivali ?Juu jääb? kunstiline juht. Aare-Paul Lattik on Eesti Orelisõprade Ühingu esimees ja Tallinna Püha Miikaeli Rootsi kiriku organist.
Möödunud kontserdil kanti ette 11 valitud pala Duke Ellingtoni vaimuliku sisuga muusikast B. Sandbergi põnevas seades, kus oreli osakaal selgelt domineerib ja altsaksi osa sarnaneb orelivile omaga. Siinkohal tuleb tunnustada interpreetide meisterlikkust orelipartiisse paigutatud noodimaterjali kvantiteedi ja saksofoni napisõnalisuse kvaliteedi tasakaalustamisel kammerlikuks tervikuks.
Kontserdi tippudeks kuulutaksin just õrnema karakteriga ja dünaamilise skaala alumisi astmeid pidi käivad palad nagu ?T.G.T.T.? (?Too Good To Title?) ja ?Solitude?. Eriti esimese, kus orel kõlas lausa impressionistlikes pianissimo värvides. Et jazzi olemuslikkus mitte ainult altereeritud noonakordide reas ei seisne, vaid toetub päris nobedasti liikuvale rütmi dikteerivale bassile, siis ?Somebody Cares? iseäranis, aga ka pateetiline lõpunumber ?Freedom? kutsusid esile muhelema paneva assotsiatsiooni. Orelipedaalidel tallatava bassi ja altsaksofoni ansambel andis multika efekti; näiteks raskekaaluline tank püüab varblast tantsule meelitada.
Publikule kontsert igatahes meeldis ja tänuks siirdus duo veelgi pateetilisemale maale, kandes lõpunumbriks ette hoopis Sir Edward Elgari (1857 ? 1934) ?Pomp and Circumstance March no 1? op. 39 (1901). Marssi alustas orel ja saksofon võttis lava tagant viisi üles siis, kui algas ?Land of Hope and Glory?. Lahe pühapäeva õhtupoolik oli seekord Kadrioru lossis.