Intervjuu ajendiks on kirjaniku, kirjandusteadlase ja tõlkija Aare Pilve hiljuti ilmunud luulekogu „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007–2015)“.
Mil määral toimib kirjutamine sinu enesetehnikana? Kas kirjutamine – või ehk isegi juba kavatsus kirjutada – teisendab su kogemust, nüansseerib seda?
Eks ta ilmselt teisendab muidugi – või ma ei teagi, kas saab niipidi öelda, ma ju ei tea, milline oleks „seesama“ kogemus, kui ma teda ei kirjutaks. Võib-olla hoopis peaks ütlema, et see ongi teine kogemus. Ja ma ei oska ka öelda, milline oleks mu elamise ja tajumise kogemus, kui ma poleks kirjutaja – võib ju olla, et ma tegelikult kogu aeg kuidagi implitsiitselt „kirjutan“, aga otseselt kirja panen neid asju, mille puhul tundub, et siin on midagi kommunikatiivset, millele ka teised võiks ligi pääseda.
Kirjutamine on eelkõige artikulatsiooni, liigenduse otsimise küsimus. Sellisena on ta muidugi enesetehnika, vahel lausa eneseabi; mitte niivõrd enda ja maailma seletamise katse, vaid pigem mingite mustrite väljapuhastamise viis. Mingi selguse ja täpsuse tunne on vist see, mida ma selle käigus taotlen – olla kuidagi klaar ja läbipaistev. Ja kui ise oled selline, siis ka maailm tundub sellisena. Kirjutamine kui oma siseelule korrapärase või vähemalt reljeefselt „kombatava“ kuju andmine – sellena on ta muidugi enese kujundamise ja endaga läbikäimise tehnika.
Vahel olen kirjutanud ka nii, et sean endale mingi aja ette: selle aja jooksul kirjutan seda asja; ja siis juba tõesti kirjutamise kavatsus ise hakkab toda tulevat aega organiseerima, tähelepanu fokuseerima ja suunama.
Esimesele neljale kogule kulus sul kuus aastat. Seejärel on 15 aastaga tulnud kolm teost, eriti pikk paus on olnud just enne praegust viimast kogu. Mida tähendavad need pausid ja rütmid?
Eks see on mingi loomulik elurütmi aeglustumine. See on ju üldteada efekt, et mida vanemaks saad, seda kiiremini hakkab aeg voolama, tähenduslikult liigendavaid sündmusi ja olulisi taipamisi toimub hõredamalt (see on ju lausa omaette uurimisaine psühholoogias, ajataju muutumine ea lisandumisel). Lihtsalt noorena kirjutasin rohkem ja vist ka viskasin raamatutesse kriitikavabamalt. Esimesed kolm luulekogu on tervikutena ka formaalsemad, tuli tunne, et peaks jälle raamatu tegema ja siis kogusin olemasoleva kokku, hilisematega olen oodanud, et tervik ise orgaaniliselt koguneks, siis hakkasin tekste teadlikumalt kirjutama kindla terviku jaoks.
Esimese ja teise raamatu vahe oli kaks aastat, siis poolteist aastat ja sealt edasi on teatav pikenev intervall: neljandani kaks ja pool aastat, viiendani viis aastat, kuuenda luulekoguni ca 7–8 aastat (kui arvestada, et „Vihma“ käsikiri oli tervikuna sisuliselt valmis juba umbes 2014). „Ramadaan“ on teist tüüpi, tekkinud teise loogika järgi kui luulekogud. (Tegelikult pidanuksin umbes sel ajal valmis kirjutama oma doktoritöö, aga see energia suubus hoopis tollesse teksti, nii et isiklikus kirjutamisökoloogias on ta hoopis millegi asendus – nüüd tagantjärele saan sellest aru.)
Uues kogus, ja ka varasemates, on sul palju lapsepõlvemälestuste ainelist. Ühes intervjuus oled sa ütelnud järgmist: „[P]igem ihkaks lihtsalt hästi mäletada, just siin ja praegu ennast tervikuna meeles pidada, mitte piirduda oleviku-teravikuga. Mäletamine ise kuulub ju oleviku täiuse juurde, mitte minevikku.“1 Mida meenutamine, minevikus uitamine olevikule annab või mis on see praegune vägi, mida see ilmutab?
Mul on tunne, et mäluvärgiga ma vist mõnda aega enam tegelda ei taha, see on „Vihmaga“ ammendunud. Millalgi oli mul küll suur huvi mäletamise ja mäluvõime vastu, pidasin isegi plaani kirjutada aistilisest mälust midagi esseeromaani laadilist – need siinse raamatu mälutekstid ongi selle visanditest pärit. Ega see muidugi ei kao kuhugi, lihtsalt pole enam huvi fookust sellel hoida. Mulle on hakanud tunduma, et see tuleb kõrvale panna, sest olevikus toimuv saamine ja muutumine on olulisem. Mälu on küll väga rikas ja tummine jõuallikas, aga tema häda on see, et ta on iseendast muutumatu, kui sa aeg-ajalt teda ei unusta ja temast eemale ei astu ja ei luba endal muutuda. Eks see mingi tervikutaju küsimus on – kas mu elu on tervik. Kord tundub terviklikum, kui hoiad end meeles, siis jälle on vaja seda olevikuteravikku lihvida.
Mind ei huvita mälu puhul mitte niivõrd mingid sündmused, s.t lood, mida jutustada – need on ju lõppkokkuvõttes inimestel üsna sarnased, vaid just aistiline külg: mingid valgusetoonid koos tundetoonidega, helid, lõhnad, puudutused jms, ühesõnaga miski, mis on ligipääsetav vaid mulle. Aga just see ilmselt ongi miski n-ö isiksuse- või mina-alune, mis on kõigil veelgi ühisem. Nii et võib-olla on mälus uitamise taga püüe vabaneda kokkujutustatud minast, jõuda mingi mina-eelse iseni, ja selle kaudu jõuda ühisosani teistega, dialoogini.
Teine temaatika, mis näib olevat sulle olnud oluline algusest peale, on nägemine ja laiemalt taju. Jungiliku isiksusetüübi skeemis oled sa ka vist pigem tajuline kui tundeline. Su tekstides on palju nii tajude nüansikat esitust kui ka tajumise, eeskätt nägemise, üle reflekteerimist. Kui mäletamine annab võimaluse „mitte piirduda oleviku-teravikuga“, siis mida tajumine teeb? Ihub seda teravikku?
Ma ei vastandaks mälu ja taju, sest taju on ju iseendast selline kihiline – ta on alati äratundmine (jaa, jälle, tuttav tunne) ja samas ka uute nüansside üle üllatumine. Mis kõike ühendab, on tähelepanu – olla tähelepanelik nii taju kui mälu suhtes, ja olla tähelepanelik mälu aistilisuse (s.t tema kõige olevikulisema komponendi) ning aistingute „isikliku pärimuse“ suhtes (ma olen oma aistingud pärinud eneselt kui lapselt, lapse aistingud on teravad ja intensiivsed, ma alati mingis mõttes taasloon oma aistinguid). Paljas taju ei ole tähelepanelik, tähelepanu on pigem mingi vahemembraan, mis teeb fokuseerivaid valikuid. See on umbes nii, nagu fotoga selle vanas vormis, mitte unetus kõikeklõpsivas digifotos – seal tuleb kõigepealt valida, mida pildistada (sest filmil on kindel hulk kaadreid), ja siis ilmutada – ja võib-olla lasta fotol isegi pleekida. (Kirjutasime hiljuti Tõnis Saadojaga „Vihma“ teemal, ta ütles, et kui realismi taotlus on tegeleda tunnuslikuga, siis hüperrealism tahab tegeleda kõigega, ja et minu tähelepanuviis oled selles kõrvutuses realistlik, ja ma arvan, tal on õigus, kui hüperrealismi kõrvutada digifotoga ja realismi vana ilmutatud fotoga.)
Su tekstides on väga oluline nii teema kui ka stiilivaldkonnana unenäod ja unenäolisus. Tihti neid vastandatakse: ärkvel olles tajume, magades näeme und, aga ühes äärmiselt huvitavas tekstis oled sina esitanud neid kontiinumina. Mitte selles lihtsas mõttes, et und nähakse nõnda, nagu nähakse ilmsi, vaid hoopis teisel tasandil:
„Kui kõneldakse sellest, et unes käiakse endast väljas teistes maailmades või et surres lahkutakse kuhugi teise maailma, siis oskan ma uskuda vaid nii, et õigupoolest on see ruum või koht, kus käiakse või kuhu minnakse, seespool. Ma oskan uskuda, et inimene sünnib siia ilma mingist sisemisest ruumist ja väljub siinsesse väljaspoolsesse maailma, kuhu võtab kaasa oma nägemisvõime, mis algupäraselt on pärit une ruumist. [—] Oluline pole see, et me näeme ilmsi, kuna me näeme unes, vaid see, et nägemine on võib-olla kõige suuremal määral see, mida me une ruumi kogemusest võime kaasa saada. Nägemine, mille kaudu siinne väljaspoolsus meieni enimal määral jõuab, on ühtlasi ka see, mille kaudu üldse meie sise- ja välisruum ühenduses on.“2
Kas on nii, et unenäo kaudu me justkui pääseme ligi oma nägevusele, et see n-ö sulatab üles meie meetrilise tajuilma, kus ühed asjad on kindla mõõdu järgi teiste kõrval ja järel, ning kuuluvad eri liikidesse ja indiviididele, ning toob meid kokku mittemeetrilise nägevusega, kus asjad võivad olla üksteisega põimunud, ning kus põhimõtteliselt saab „koostada lause, mis koosneb läbisegi verbaalsetest, helilistest, visuaalsetest ja muudest struktureeritavatest üksustest“?3 Kas mitte pelgupaik teispool tajumaailma või selle kõrval, vaid seesama maailm veelgi vahetumal kujul?
Ausalt öeldes ei oska ma täpselt vastata, sest kui ma su küsimust vaatan, siis avastan, et ma ei saa vist õigupoolest aru, mida see „seesama maailm vahetumal kujul“ tähendab võrdluses unenäoga. Üks on see, kus tajudel on välised objektid, teine on see, kus neid objekte meie peas (või ihus) reprodutseeritakse ja produtseeritakse – ses mõttes kindlasti pole unenäod seesama maailm. Asi on ikkagi nägemises ja tajudes endis, mitte maailmas – ses mõttes on uni kindlasti tajude lihvija ja harjutaja, ja ses mõttes on unetaju ja objektse maailma tajumise vahel kindlasti pidevus. Noh, see toimub ju ühessamas ajus ja ihus, loomulikult on seal sidusus. Siin on ilmselt mingi samasugune terviklik mitmekihilisus, nagu ma ennist kirjeldasin taju ja mälu puhul – sa saad tajust rohkem kätte, kui kasutad unes kogetud tajuviise (teisipidi peaks see toimima siis tolle tähelepaneliku unenäo, nn lucid dream’i puhul, aga sellega mul on kogemused kasinad ja juhuslikud).
See on nii ammune jutt, mida sa tsiteerid, et ma õigupoolest ise ka tunnen end natuke, nagu vaataksin teise inimese kirjutatut ja püüaksin seda kuidagi tõlgendada. See on teatava solipsismi kirjeldus seal, mäletan, et tollal mind see solipsismi mõistatus huvitas ja ma püüdsin sellele mingeid väljendusi leida. Aga jah, uni võtab tajude struktuurid lahti, ja kui olla tähelepanelik selle suhtes, kuidas ta seda teeb ja mis ta selle käigus saavutab, siis võib seda ärkvel olles rakendada juba teadliku sihiliku taotlusega. Nii et unenägu pole „veelgi vahetumal kujul“, ta on lihtsalt teisel kujul, mis võimaldab ärkveltajudel olla kuidagi vahetu ses mõttes, et näitab tajule, kuidas olla „heuristiline“. Heuristika seisneb ju mingis värskuses, üllatavuses, ja see iseendast annab alati mingi vahetu-oleku efekti. Uni värskendab.
Muuseas, sellega seostub kaudselt üks teine asi, kus samuti on tegu sellega, et inimene võib-olla laenab unest tegelikkuse struktureerimise vahendeid. Ajaloofilosoof Hayden White on (oma põhihuvide kõrval) uurinud Freudi unenäoteooriat ning leidnud, et Freudi unetöö põhimehhanismid on olemuselt samad, mis põhilised klassikalised retoorilised troobid: tihendamine kui metafoor, nihe kui metonüümia, sümboliseerimine kui sünekdohh ja teistkordne töötlus kui iroonia. Seda võib võtta nii, et Freud kasutas lihtsalt klassikalisi struktuure (nagu ta laenas ka antiikmütoloogia sümboleid), aga mulle tundub põnev mõelda teistpidi – et troobid on miski, milles inimene rakendab unenäost õpitud võtteid.
Lisaks mäletamisele ja tajumisele – ja nendega seoses – on su tekstides oluline reflektiivne, järele-mõtlev või filosoofiline element, eriti kogus „Nägemist“, ja ka „Ramadaanis“. Kuidas sa oma tegevuses tajud luule, proosa, esseistika, (kirjandus)teaduse vahekorda ja piire? On need diskreetsed vallad, või on nad seda algusest peale? Kuidas nad üksteist mõjutavad?
Ei ole täiesti diskreetsed, eks on ikka ka nii, et vorm sõltub sellest, mida on vaja öelda või teha. Mingeid asju on parem öelda luules või proosas (seal on küll see piir väga hämune, on korduvalt juhtunud, et teen murtud ridadega teksti proosaks või vastupidi, „Ramadaanis” on isegi koht, kus proosa läheb käigu pealt luulevormi), mingeid asju arutleva esseena – kuigi algimpulsid võivad olla väga sarnased. Kirjandusteaduslik ja -kriitiline tegevus on küll natuke eraldi nüüdseks (nooruses vähem), sest need on sageli n-ö tellimused (toimetajalt või teadussüsteemilt). Luule, proosa ja esseistika on pigem see vabaduse vald, kus ei pea midagi, saab lasta asjadel lihtsalt juhtuda või mitte juhtuda.
Mõnikord küll juhtub, et need piirid kaovad täiesti. Näiteks möödunud aastal Loomingus ilmunud Liivi-artikkel „Kokkuastumine“4 on vormilt selline kirjandusteadusliku artikli moodi essee, aga tegelikult on see luuletus, mis sündis poole tunni jooksul ühte Liivi luuletust lugedes, selline epifaaniline pooltund, kus kõik oli äkki tervikuna olemas ja pidi kiiresti märkmeid tegema, et ära ei ununeks, peaaegu nagu unenäo kirjapanek. Hiljem siis veeretasin rahulikumalt tekstiks valmis. Vahel igatsen, et seda tuleks tolles kirjanduse uurija registris sagedamini ette, ülikooli ajal juhtus seda tihemini, siis oli igal asjal selline põnev avastuslikkuse maik juures.
Aga jah, mingeid eri rolle või väga selgelt eristuvaid vaimse tegevuse strateegiaid vist küll pole, ikka mingi sama vool, kust püüan.
Kui oluline on su meelest intertekstuaalsus? Kui teha säärast tajufenomenoloogiat või mälusondeeringuid, nagu su uues kogus esineb, siis selles pole see vist nii tähtis?
Kui ma olin noor luuletaja, siis oli intertekstuaalsus minu obsessioon, väga palju kirjutasin lihtsalt intertekstuaalsest mängulõbust. See muidugi tähendas ka teatavat literatuursust ja obskuursust (sest neist mängudest vaid osa oli mänguna äratuntav), aga tagantjärele arvan, et hea, et ma selle läbi tegin kuni tüdimuseni, see ikka kloppis keelelise ja tekstilise tundlikkuse korralikult üles. Nüüd pole see jah enam omaette eesmärk ega oluline käivitaja, aga ma ei arva, et ta kuhugi kadunud oleks, ta on lihtsalt üks võte teiste hulgas. Aeg-ajalt läheb tekstide täielikuks vastuvõtuks ikkagi teatavat intertekstuaalset kompetentsi vaja (alates sellest, et ära tunda luuletuses „Rant“ antiiktragöödia värsimõõt, kuni selleni, et tekst „Suusoojaks“ on täiesti hämar ilma Rummo luulet tundmata). Mõned mu uuemad kirjutamised pärast „Vihma“ on läbinisti intertekstuaalse põhjaga, mul on tekkinud tunne, et peaksin ikka mingid vormid või laadid omal käel läbi kirjutama (nt haiku, õigemini senryu, või siis eesti luuletajate olemuslikud intonatsioonivõtmed, aga mitte lihtsalt kultuuriloolise mänguna, vaid selleks, et n-ö instrumenti laenates vaadata, kas ma saan siis oma muusikaga hakkama).
Sa oled ka tõlkija ning praeguseski kogus on üks Zhuangzi tõlge. Hiljuti osalesid Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse žüriis (ning esitasid kokkuvõtteks rea häid näpunäiteid tõlkijatele5). Kuidas suhestub tõlkimine omaloominguga?
Tõlkimine on väga mõnus tegevus. Just eile mõtlesin, et mis on tema juures nii võluvat: just see, et ta ühendab endas n-ö loova ja n-ö analüütilise tegevuse. Ta on korraga omalooming (sest peab ju mõtlema, kuidas midagi eesti keeles öelda) ja teisalt on ta see, mida kriitik või analüütik tekstiga teeb, ainult et mitte „lahtivõtmisena“, vaid just uuesti „kokkupanemisena“. Selline sünteesiv analüüs.
Tavaliselt teen tõlkimisasju päeva alustuseks, see lööb mootori käima mõlemas suunas, sealt on hea edasi minna päris oma asjade juurde, olgu see siis mingi artikkel-arvustus või hoopis nn ilukirjandus. Nii et ta on seotud eelkõige tehnilises mõttes, tõlkimine on hea viis vaimu vormis hoida, hoida oma artikulatsioonimasin õlitatuna. Aga ma ei ütleks, et mu loomingu ja minu tõlgete vahel oleks mingit olulist temaatilist või stiililist järjepidevust, ses mõttes on nad ikkagi pigem eraldi. Mul on lihtsalt mingid nähtused ja autorid, mis mind huvitavad ja mis mu meelest võiksid eesti keeles olemas olla, aga ma ei usu, et see valik annaks väga kõnekaid võtmeid mu enda tekstide juurde. Võib-olla vaid niivõrd, et kuna ma tunnen huvi vene avangardistide vastu (kõige laiemas mõttes – Hlebnikovist Rubinsteini ja Zavjalovini), siis see on õpetanud teatavat vabadust mitte ajada taga kindlat stiili, õpetanud seda, et kirjandus võib olla väga palju erinevat ja põhimõtteliselt ei saa kirjutada „valesti” (muidugi saab kirjutada halvasti). Aga jah, ma ei saa öelda, et tõlgin autoreid, kelle moodi ma ise tahaksin kirjutada. Ma ei otsi tõlkimisest ainest ja inspiratsiooni oma loomingule. Kui ma midagi sealt oma kirjutamisele otsin, siis energiat.
Sa oled aktiivne ka ühiskondliku mõtlejana ning rõhutanud oma sõnavõttudes vajadust nüansimeele ja dialoogi järele. Su uues luulekogus see väga otseselt ei kajastu, ainult osas „Võit jms“ on ühiskondlikke ja ka ühiskonnakriitilisi luuletusi, aga mitte kuigi sirgjooneliselt. Kuidas oled sidunud ühiskondliku tegevuse ja kirjanduse?
Kaootiliselt. Ma ei arva, et ilukirjandus oleks kõige parem vahetu ühiskondliku poleemika vahend – küll aga mingi pikema vinnaga protsesside mõjutamisel. (Siin ma mõtlen vist Rancière’iga ühtmoodi: et poliitika küsimus on „tajutava jaotuses“ ja selle ümberkujundamisel on kunstilised tekstid mu meelest kõige efektiivsemad, aga sellele efektile on raske üheselt näpuga näidata, sest see ei ole mingi ideede propageerimine, vaid nägemisviiside modifitseerimine).
Ma olin nooremana suhteliselt apoliitiline, jälgisin küll, mis toimub, ja mingi maailmavaade on mul alati olnud, aga ma ei aktiveerinud seda eriti. Ma arvan, et selline aktiivsem huvi (et mis õigupoolest toimub, see puudutab minu elu ka) tekkis umbes kümme aastat tagasi „pronksiöö“ ajal (ja ilmselt mängisid siin kaasa ka NO99 ühiskonnateemalised projektid, NO algusaegade tegevus mõjutas mu pilku ja tunnetust päris kõvasti). Ja siis tekkisid ka esimesed sõnavõtud, ja tekkisid ka ühiskonnateemalised luuletused. Aga esialgu tundus mulle kuidagi kohatu neid oma nime all avaldada, ma ei olnud sisemiselt seda endasse integreerinud ja siis ma avaldasin neid mõnda aega Vikerkaares Jaan Ajaliku nime all. Et see olen mina, teadsid pikka aega vist ainult Kajar Pruul ja paar lähedast. (Jaan Ajaliku nimi on muuseas leitud Raadi surnuaialt – seal jalutades leidsin ühe põõsa alt väga tagasihoidliku haua, heina sees lapiti maa peal valge tahvel musta kirjaga, nimi ja aastaarvud ilma muuta; see puudutas, tundus kuidagi arhetüüpne ja kui oli pseudonüümi vaja, võtsin selle. Hiljem pole ma seda hauda enam üles leidnud, kuigi olen paar korda otsinud.)
Kui nüüd raamatut hakkasin tegema, oli juba tunne, et ma olen endas selle ühiskondliku ja lüürilise poole piisavalt lõiminud, võib oma nime alla raamatusse panna küll. Aga sellega koos oli ka äratundmine, et mingis mõttes on ühiskonnateemaline luule ikkagi selline kahtlane värk: ta ei kõneta neid, keda peaks, ja kõnetab ehk neid, kellele seda kõnetust tegelikult vaja pole, ühesõnaga, ühiskondlik luule ei ole loomult väga dialoogiline vorm. Või kui, siis peab ta olema selline, et toimib ka väljaspool konkreetset poliitilist konteksti. Ses mõttes on artikkel ajalehes või isegi poleemika Facebookis mõttekam ja dialoogilisem.
Või siis juba peaks see olema romaan – aga see läheb juba sinna rancière’likku tajutava jaotumise valda. See ei tohiks olla belletriseeritud essee, vaid mingi harjumuspäraseid ühiskondlikke tajumisviise ümberhäälestav või vähemalt läbivalgustav peentöö, nüansikas pilt, mis ei trügi oma analüütilisusega peale, vaid jätab selle pinna alla (ja ta ei tohiks olla satiir, sest satiir ei tunne kaasa, kaastunne on asjade muutmisel oluline). Kas ma selleks kunagi võimeline oleks – kahtlen.
Sa nimetasid NO teatrit. Räägi veidi lähemalt oma sidemetest teatriga. Mis sind teatri juures kütkestab?
Mu kõrvaleriala ülikoolis oli teatriteadus, olen üht-teist kirjutanud teatri kohta, olen olnud NO loomenõukogus tema alguseaegadel (ja nüüd lihtsalt inimene, kes saab tasuta etendustele ning teeb vahel n-ö sisekriitikat). Tegijana olen olnud NO „Savisaare“ teksti juures abitööline ja VATi „Unfinished bisnes’i“ juures pisut nõu andnud, ja siis Kalev Kudu tudengiteatrile õige mitu teksti tõlkinud (üks tänapäeva vene näidend ootab Kudu jaoks tõlkimist). Ses mõttes ma päris „siseringi“ ei kuulu – ja ega olegi tahtnud, teater kui institutsioon ei oleks ilmselt minu vaimse konstitutsiooni jaoks päris sobilik keskkond.
Kõige olulisem on ikkagi see, mida näitleja teeb: see, kuidas hea näitleja võtab lahti oma psühhofüüsise – oma liigutused, poosid, intonatsioonid, hääle, pilgu jne – ja paneb nad siis uuesti kokku. Just see, et näitleja kunstilise artikulatsiooni vahendiks on see, mis on kõige vahetum ja ligem, võiks öelda, see, mis on naha all ja mis on inimesel kõige rohkem harjumustes kinni. Näitleja asendab harjumuse harjutusega, asendab endastmõistetava olemisfaktuuri, mis on tavaliselt teadvustamata, teadvustatud tegevusega. Selles on teatavat šamanistlikkust – võtta endal luud-liikmed koost lahti ja panna uuesti kokku. Ja siis veel see, et see toimub vaatajate silma all (just see, et teised pealt vaatavad, teeb sellest erilise endast vabanemise akti – ja ühtlasi näitab ka vaatajale, kus on tema psühhofüüsilise vabaduse võimalused) – ühesõnaga, see juhtub. Selle juhtumise juures tuleb ise kohal olla – tuleb viibida loomise hetke juures, sest see looming ise lendub ja möödub nagu eluvoolgi. Selles on mingi elususe kontsentratsioon, kui endastmõistetav ja teadvustamatu muutub ühtlasi mõistetavaks ja teadvustatuks (just see on oluline, et ühtlasi – see pole ühe asendumine teisega, vaid psühhofüüsiline palimpsest).
Heal juhul on teater ikkagi muutev rituaal, kus valgustatakse läbi inimese käitumise mustrid, faktuurid ja mehhanismid – alates sellest, kuidas me käsi liigutame, kuni selleni, millised on meie keerukad kultuurilised uskumused. Teater on võimeline inimese kõige intiimsemad elusoleku viisid läbi valgustama ja see läbipaistvus teeb inimese vabaks ennast ümber programmeerima. Teater on kunst, kus ohu ja piinlikkuse võimalus on kõige suurem – nii näitleja kui vaataja jaoks – ja seepärast on talle omane spetsiifiline intensiivsus; ta võib teadlikult tekitada selliseid elususe tihendusi, mida päriselus tuleb ette juhuslikult ja harva. Nojah, ühesõnaga, kui näiteks kirjanduse stiihiaks ja materjaliks on keel, siis näitlemisel on selleks keha ja hinge elusolek ise. Hea näitleja muudab ka tähelepaneliku vaataja elusamaks.
Lõpetuseks üks küsimus kogu pealkirja kohta. Vihm, lumi, pilved on su poeetika ühed leitmotiivid. Neil on hulk muid konnotatsioone, aga ühe eripärasema asjaoluna seostuvad vihm ja lumesadu sul ruumimõõtmega. Need justkui annavad sügavusemõõtme. Sagedamini inimesed ütleksid vist pigem vastupidi, et vihm ja lumi segab pilgul kaugusse ulatumast. Kas on asi selles, et tol juhul pilk hüppab otse oma lõppu ega märka õhumeediumit ennast ehk et seal sisuliselt ikkagi ei ole sügavust, sügavuse-mõõtme läbimist?
Nad nagu liigendavad õhku, muudavad ta diskreetseks, paljundavad õhu sees olevaid distantse. Nii nagu 40ruutmeetrine ruum on hõredam ruum kui neli 10ruutmeetrist tuba üksteise järel. Pluss veel see, et sadu toob ruumi alguse otse su nina alla, avara ruumi puhul on lihtsalt palju tühjust, enne kui mingi kaugus-sügavus algab. Siia juurde kuulub ka see, et selline ruum pakub pilgule puhkust, võtab pilgu enda kanda – ta küll annab pilgule sihi ja intentsiooni, aga samas pole siin sihiliku vaatamise pingsust. Mingi selline isenägemine (nagu on iseliikujad).
Aga mis puutub pealkirja – ega ma vist väga teadlikult seda vihma kujundit sinna raamatusse ei plaaninud, kuigi su tõlgendus sellest su arvustuses6 on veetlev ja veenev, järelikult ka tabav. Pealkirja ja raamatu viimase teksti tuum ei ole ju tegelikult üldse vihm, vaid see, mida otse välja ei öelda – milline on see taju, kui paned kogu näo vihmaniiskesse pojengiõide?
1 Vestlus Berk Vaheriga. Aare Pilv: ihkaks lihtsalt hästi mäletada. – Eesti Päevaleht, 16. VI 2007.
2 „Une nägemine“, kogus „Nägemist“, 2002, lk 15–16.
3 Samas, lk 17.
4 Aare Pilv, Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul. – Looming 2016, nr 2, lk 267–277.
5 http://aarepilv.blogspot.com.ee/2017/06/tolkijate-sektsiooni-tolkevoistlus-2017.html
6 Margus Ott, Elususe lahvandus keset aega. – Looming 2017, nr 6, lk 915–920; Margus Ott, Väekirjad 5. Isendlikud esseed. Eesti Keele Sihtasutus, 2017, lk 265–279 (ilmumas).
Aare Pilv
TEOSED
1996 „Üle“
1998 „Päike ehk päike“
1999 „Tema nimi on kohus“
2002 „Nägemist“
2007 „Näoline“
2010 „Ramadaan“
2017 „Kui vihm saab läbi“
TÕLKED
Tõlkinud Ingeborg Bachmanni, Paul Celani, P. I. Filimonovi, Aleksei Gastevi, Jelena Glazova, Daniil Harmsi, Velimir Hlebnikovi, Jaan Kaplinski, Kauksi Ülle, Igor Kotjuhi, Orbita autorite, Pavel Prjažko, Vladimir Proppi, Lev Rubinsteini, Sergei Zavjalovi, Bernhard Widderi jt teoseid.
TUNNUSTUS
Saanud esseistika ja artiklite eest aastaauhindu Kultuurkapitalilt, Tartu linnalt, Keelelt ja Kirjanduselt, Teater. Muusika. Kinolt, Sirbilt ja Loomingult, lisaks eesti reisikirjanduse auhinna „Ramadaani“ eest.