Mängufilm „Pea alaspidi“ („Wilde Maus“, Austria-Saksamaa 2017, 104 min), režissöör-stsenarist Josef Hader, operaatorid Xiaosu Han ja Andreas Thalhammer. Osades Josef Hader, Pia Hierzegger, Jörg Hartmann, Crina Semciuc jt.

„Ma tahan, et te nüüd kõik püsti tõuseksite. Tõuske ja minge akende juurde. Pistke pead aknast välja ja kisage: ma olen kuradi vihane ja mulle aitab!“ Nii karjus Peter Finch „Televõrgus“,¹ inspireerides lugematuid jäljendajaid, nende hulgas ka, uskumatu lugu, äramainimine Jennifer Lopezi loos „Ain’t Your Mama“. Selline kaua alla surutud tunnete mõjukas väljendusviis tõi Finchile ka Oscari. Põhiliselt saksa keele­ruumis tuntud meelelahutajast, koomik Josef Haderist tegi selline allasurutus festivalidel tuuritava filmilavastaja. Ahnus on hea, ütlete? Raev on siis ilmselt täiesti fantastiline.

Georg (peaosas Hader ise) on tunnustatud klassikalise muusika kriitik ühes Viini tippajalehes – vähemalt tema enda arvates. Kui aga tegelikkus kohale jõuab ja ta oma ihaldusväärsest ametist vallandatakse, keeldub ta asjal minna laskmast – seda enam et tema asemele astub sujuvalt noor protežee, kes ei erista Brucknerit Jack White’ist.

Kinnitanud oma kergelt lühinägeliku pilgu endisele bossile (Jörg Hartmann), keda ta oma enneaegses allakäigus süüdlaseks peab, astub Georg kättemaksurajale, mis on ühtaegu nii konarlik kui ka kõike endasse neelav. Georg saab teel mõne väärtusliku õppetunni, aga neid ei ole ka liiga palju, jumal hoidku selle eest! – see hoitakse Ameerika uusversiooni jaoks.

Saaks ühe asja kaelast ära, enne kui saame keskenduda huvitavamatele asjadele.

„Pea alaspidi“ ei ole suurepärane film. Ausalt öelda ei pruugi see isegi olla hea. Ja kuigi „Toni Erdmanni“² mastaapi rahvusvaheline edu tundub kättesaamatu, on sellel filmil olnud ometi õnne, et saada esilinastuse tänavuses Berlinale võistlusprogrammis. See olukord on filmimaailma ekvivalent sellest, kui sind ümbritsevad DUFFid (designated ugly fat friends), ehk paksud koledad sõbrad. Lühidalt öeldes näed sa ise nende foonil eriti hea välja.

Nüüd, olles sunnitud ilma sellise foonita hakkama saama, jääb Haderi filmidebüüdil nii mõndagi vajaka. Kordus­vaatamised ei tee filmile head, silma hakkab kogu loo televisioonipärane olemus, näitlemine tundub olevat liiga laia joonega ja filmis pole ka erilist esteetilist kujutlust. Austria näitleja on küll teinud maailma karjääriredelil sammu ülespoole, aga ulatuslik väikese ekraani kogemus tuli ka kaasa. See osutubki ajapikku liiga raskeks koormaks.

Mitte et siin filmis poleks nauditavat, eriti kui publiku hulgas juhtub olema kirjainimesi. Olen nõus iga ajakirjanikuga kihla vedama, et nad puudustest hoolimata sellesse filmi natukenegi kiinduvad, kuigi püüavad vastu seista soovile Georgi tagant ergutada, kui ärapõlatud sulesepp kättemaksu sepitseb. Ja uskumatu, kui halvasti tal see välja tuleb.

Kuvandist ja promokampaaniast hoolimata pole „Pea alaspidi“ mingi selline „Ma sülitan su hauale“-tüüpi³ film, kus peategelane, kellega on halvasti ümber käidud, astub enda eest välja ja viib lõpuks täide oma kättemaksu, kasutades selleks teravaid majapidamisriistu ebatraditsioonilisel moel. Võib-olla on põhjus selles, et Georg on täielik koba ja tema teod meenutavad pigem teismeliste nalju (lausa imekspandav, et ta ei püüa kellegi maja tualettpaberisse mässida). Inimese kohta, kelle elatus­vahendiks oli teiste hävitamine kirjalikult, on ta elus ootamatult saamatu. Võib-olla on põhjus ka selles, et Hader küll naudib ümbritsevat kaost, aga teda huvitab muu.

Mingis mõttes on „Pea alaspidi“ film ilma kõrvalosalisteta. Igal tegelasel on küll oma särav hetk ja isegi kõige vähem välja arendatud tegelased (jah sina, kuum Rumeenia tüdruk) saavad mingisuguse taustaloo, mis teeb nad filmis näiliselt tähtsamaks, kui nad selletaolises filmis on ja olema peaksid. „Näiliselt“ on siinkohal võtmesõna, sest alati see plaan ei õnnestu.

Pia Hierzegger ei peaks lapsesaamise palavikus vaevleva abikaasa Johanna rolli eest küll eriti tänulik olema, sest teda sunnitakse arutlema sperma tulemuslikkuse üle ja suudlema trepil geisid. Haderi kauaaegne kiindumus Austria keskklassi on toonud kaasa selle, et tema filmi karakteritele ei ole enamasti üldse võimalik kaasa tunda. Mõnikord tundub filmis näidatud pila sama jäine nagu Georgi aegunud ja sapised arvustused.

See vaatenurk tõmbab tegevus­plaanile muidugi piduri peale. Umbes samasuguse teemaga Norra märulikomöödias „Kadumise järjekorras“ pühkis leinav isa minema poole Norra väikelinna elanikkonnast, lastes nad maha ja ajades seejärel lumesaha alla. Seal ei olnud liigseks vigurdamiseks aega, filmi tervik oli seatud kättemaksuinglile ja tema tegevusele. Teisi tegelasi ette lükates püüab Hader anda filmile sügavust, aga kaotab selle käigus täiesti käest juba niigi uduse fookuse. Kui Georg on järjega jõudnud tutvuse taaselustamiseni kunagise koolikiusajaga, kellega koos hakatakse taastama vana lõbustusatraktsiooni nimega „Metsik hiir“ (filmi originaalpealkiri „Wilde Maus“), on igati andestatav, kui avastate, et olete kaotanud suuna. Seda enam et filmi kestel näidatakse uudislõike järjest uutest katastroofidest, mis punkteerivad Schuberti ja Mozarti saatel kogu filmi, mõjudes valesse kohta pandud komana.

Hader tunneb huumori ära küll, kui ta seda näeb, mistõttu on filmis aeg-ajalt pingutamata koomikat. Liialt ette ütlemata võib lihtsalt mainida, et Georg ei ole siin filmis ainus vimma pidav tegelane.

On midagi kartmatut otsuses teha film täielikust jobust ja kasutada ära kõik tema nõrkused, olgu siis tegemist piinliku sõnavahetusega või püksata lumes sörkimisega. See selleks, aga järgmisel korral võiks ta tagasi tõmmata. Vaos­hoitus ei pruugi estraadil küll mõjuda, aga sellest saab parema filmi. Siiski tuleb tänulik olla nii mõnegi ütluse eest, mis oma kõlvatuses on täiesti suurepärased. „Ma tahan lihtsalt süüa oma juustu­suppi ilma Hitlerit mainimata.“ Nagu me kõik.

1 „Network“, Sidney Lumet, 1976.

2 „Toni Erdmann“, Maren Ade, 2016.

3 „I Spit on Your Grave“, Meir Zarchi, 1978.