Kui Böömimaa kuningas Karl IV omal ajal tema järgi nime saanud Karlovy Varyle ehk Karlsbadile linnaõigused andis, ei osanud ta ilmselt arvata, et hoolimata tema edukast tegevusest kuningana idapiiri kindlustamisel sealpoolsete rahvaste eest saab just Karlovy Varyst sümboolne läbipääsukoht idale. Seda, kui suurt protsenti omavad sellest maalilisest kuurortlinnast venelased, ei tea õigupoolest täpselt keegi. Ka nemad tahavad tunda dekadentliku Euroopa La Belle Époque’i kadunud hõngu – Wes Andersoni „Grand Budapest Hotel“ oma barokses ülekülluses on saanud inspiratsiooni kahest sealsest hotellist Puppist ja Bristolist, mille roosa fassaad jätab mulje, nagu oleksid sipelgad kreemitordi sisse pesa teinud.
Ka seal toimuval prestiižsel filmifestivalil on aastakümnete jooksul olnud lääne ja ida Euroopa omavahelises lükka-tõmba-diplomaatias olnud täiesti unikaalne funktsioon. Kui veidi hiljem loodi Moskva filmifestival, siis otsustas kõrgem võim, et idablokis saab A-kategooria filmifestivale olla vaid üks, ning Karlovy Vary oli sunnitud oma toimumisaega jagama Moskvaga; mõlemas toimusid festivalid üle aasta, vaheldumisi. Ida ja lääne piiril toimuvast festivalist sai idabloki edumeelsema paraadkultuuri eksponeerimispaik: kuni 1990ndate alguseni jõudsid festivali kõrgeima autasu Kristallgloobuseni eranditult üksnes sotsialistlike riikide režissöörid või sotsialistlikud režissöörid. Ja korra ka tuntud vasakpoolne Ken Loach oma debüütfilmiga „Kes“,1 aastal 1970.
Pilt on nüüd küll kirjum ja pärast velvetrevolutsiooni on Karlovy Vary festivalist saanud kogu maailma filmikunsti ühendav üritus, aga Karli vaimu võimalikuks suureks meelehärmiks tulevad ikkagi kõige tugevamad võnked just nimelt idapoolt, sest itta on Karlovy Vary laienenud üsna jõudsalt ja kaugele. Aastate jooksul on siin ennekõike silma hakanud siiski endise idabloki, endise Nõukogude Liidu ja osa Aasia filme.
Tundub, et Venemaa on jõudnud oma kultuuripoliitikas täiesti geniaalsesse skisofreeniasse. Riikliku filmifondi rahaga tehakse despootliku režiimi heakskiidul sügavalt sotsiaalkriitilisi filme, mis tekitavad maailma parimatel filmifestivalidel tublisti furoori. Nii ka siin: Boriss Hlebnikovi kiirabimeeskonna argipäevast rääkiv „Arütmia“2 kõrvutab naturalistlikku sotsiaalpornot venelase suure hinge ja veel suurema armastusega filmis, mille elav olek mõjub vägagi värskendavalt ja suudab vaatajas kuvada tunde, et isegi võimatutes oludes suudab venelane leida endas lootuse ja jõu edasi minna. Aleksandr Jatsenkole küll parima näitleja auhind festivalilt, aga paljudele jäi sisse tunne, et film oleks väärinud enamat. Cannes’i vene filmide kurb saatus aga ei kordunud, sest kõrvalprogrammi „Läänest ida pool“ võitis tragikoomiline, groteskne ja hullumeelse nimega vene film „Kuidas Viktor Küüslauk viis Aleksei Täku vanadekodusse“.3 Aleksandr Handi lavastajadebüüt oli kindlasti üks selle festivali kõrghetki: entusiasmiga Venemaa madalamate ühiskonnakihtide ellu sukelduv väga värviküllane road-movie liigub hoogsalt edasi nagu Viktori papist mikrobuss ja vahetab ragisedes žanre komöödiast draamani. Filmivaataja jõuab tõdemuseni, et on võimeline kaasa elama ikka igasugustele jobudele. Mis iganes seal Venemaal ka toimub, nende filmiloomingule on see küll hästi mõjunud.
Samas „Läänest ida pool“ programmis esilinastusid tänavu rahvusvaheliselt ka kaks Eestis sügisel välja tulevat kodumaist mängufilmi „Keti lõpp“ ja „Minu näoga onu“4 – esimene neist humoorikas kollaaž pildikestest peatselt suletavas kiirtoidukohas, teine humoorikas isa ja poja lugu lüürilises mereäärses keskkonnas. Humoorikusega on Karlovy Varys alati hästi olnud, ju siis võetakse siin koomilisi filme programmi ehk meelsamini kui mõne end märksa püüdlikumalt tõsiselt võtva lääne festivali puhul, aga eks koomikal on omad lõksud – „Keti lõpp“ ei olnud ju oma kavatsustelt erinev võitnud vene filmist, aga ägedast ja meeldejäävast visuaalkeelest oma kalkide urbanistlike neoonvärvidega (vähemalt lõpuosas) hoolimata jäi justkui vajaka inimlikust või filosoofilisest üldistusvõimest. „Minu näoga onu“ aga võis keskmisele festivalikülalisele mõjuda ehk pisut ohutu ja nunnuna, sestap loodan sellele edu kodumaises kinolevis, festivaliprogrammide keskmiselt karmimate teemadega paugutamise kõrval on sel raske rahvusvaheliselt silma jääda. Kindlasti on nende kohalolekul Karlovy Vary programmis aga tugev suhtekorralduslik funktsioon, sest juba teist aastat järjest linastub selles programmis lausa kaks Eesti filmi.
Kuidagi jäigi jutt taas Eesti ja Venemaa peale, teema kinnituseks tuleb tõdeda, et idabloki riigid võitsid siit taas kõik olulisemad auhinnad: muinasjutt „Väike ristisõdur“5 tõi tšehhidele festivali kõrgeima auhinna Kristallgloobuse taas 14aastase vaheaja järel, parima lavastajatöö auhind Peter Bebjakile Slovakkia-Ukraina tõesti suurepäraselt lavastatud hoogsa krimiseikluse „Piir“6 eest, lisaks olulised auhinnad Bosniale, Poolale ja Gruusiale. Kõnekas, et suure tõenäosusega saavad edasisel festivaliringil Karlovy Varyst tuule tiibadesse just idapoolsed filmid. Festivalil tuntakse aga teadvat oma tugevusi ja osatakse neid rahvusvahelisel areenil edukalt ära kasutada.
1 „Kes“, Ken Loach, 1969.
2 „Аритмия“, Boriss Hlebnikov, 2017.
3 „Как Витька Чеснок вез Леху Штыря в дом инвалидов“, Aleksandr Hant, 2017.
4 „Keti lõpp“, Priit Pääsuke, 2017; „Minu näoga onu“, Andres ja Katrin Maimik, 2017.
5 „Křižáček“,Václav Kadrnka, 2017.
6 „Čiara“, Peter Bebjak, 2017.♥