Kross tõusis parnassile 1950ndate lõpul luuletajana. Tema nimi seostus Eestis tollal meeli köitnud vabavärsi-heitlusega: vabavärss on vaba värss, ja Krossist sai vabaduse lipukandja. Kusjuures kõnesolev vabadus oli vastavalt tollasele globaalsele trendile marksistlik ? kui tunnetatud paratamatus. Krossi vabaduse-sõnum kulmineerus luulekogus ?Kivist viiulid? (1964), mis, kuigi praegu kolikambris, kuulub eestikeelsuse kaalukamate tekstide hulka. Raamat oli/on euroopalikus mõttes vasakpoolne, kohalikus kontekstis aga n-ö positiivselt parteiline, sest poetiseeris NLKP tollast kommunismi-ehitamise kampaaniat. Ent tegi seda n.-ö. modernistlikult. Üheks taustateguriks oli seejuures Bertolt Brecht (1898 ? 1956), paadunud saksa kommunist, keda tollases Nõukogude Eestis naudinguga tõlgiti ja hardalt austati. Krossigi sulest ilmus aastal 1963 Brechti ?Kolmekrossiooperi? tõlge.
Tollane Kross oli nagu pisikene Brecht ? Euroopas veel tundmatu, ent Eestis juba tegija. ?Viiulite? raamatus on näiteks luuletus ?Asjad, mis ma tahaksin?, milles Kross sõnastab nummerdatult kümme tahetavat ?asja?. ?Asi? number kolm on: ?Et laudade seas mille taga istuvad otsustajad / poleks ühtegi altarit mille peal / jäigad sõrmed veavad järge / instruktsioonide pühakirjas / vaid et iga laud oleks / elavhõbedaselt erga / leiduri / töölaud / kommunismi kokkumonteerimistsehhis? See on ehtsalt brechtlik sotsialistlik modernism, istutatud Hru?t?ovi klimatoloogiasse (?ottepel/sula? koos ?semiletka/seitseaastakuga? jne.). Kusjuures krossilik kommunismi kokkumonteerimistsehh ei ole teoreetiliselt ju üldsegi halb asi, ainult et praktikas… ?Kivist viiulite? kõige kuulsam pala on ?Maailma avastamine?. See on brechtliku sots-modernismi eestimeelne kulminatsioon, millest praegune Kross mäletab järgmist: ?Ja tükkhaaval see luuletus kuidagi sigines ja laienes ja sulas kokku Einsteini-motiiviga ja maailma rahuihalusega.
Samal ajal ei tahtnud ma hakata ametliku nõukoguliku rahupropaganda ruuporiks, sest selle läbinägemiseks ei tarvitsenud tõesti olla poliitiline geenius. Seesinane ametlik rahupropaganda oli ju masendavalt üheülbaline ja tömp. Nii et ma asetasin nii-öelda tunnetuslikuks apoteoosiks oma Elleni-elamuse, mille harjal ma end parajasti tundsin viibivat. Igatahes tundus mulle veel mõne aja jooksul pärast ?Maailma avastamise? valmimist, et olen saanud hakkama küllaltki omapärase ja eesti luule kogupildiski märkimisväärse asjaga. Alles palju hiljem, vahest paari-kolme aasta pärast hakkas mulle selle loo deklaratiivsus ja hõredus nähtavaks muutuma. Aga ikkagi mitte sel määral, et oleksin valmis olnud, nagu öeldakse, tema autorsusest loobuma.? (J. Kross. Kallid kaasteelised. Tallinn 2003, lk 599-600.)
?Maailma avastamises? leidubki Krossi kuulus kaalika-kujund, kus Eestimaa sügispõldude kaalikasaak seostatakse aatomipommiga: ?Ja õlgkollased võikollased päevalillekollased / päikesekollased kaalikad / rappuvad rõõmsatel ratastel / toiduks ja terviseks // Aga on olemas rattad / mitte suured ja rõõmsasti poriga koos / vaid tillukesed ja kurjalt puhtad // On olemas rattad / mitte poolest kodarast rõõmsasti matsuvas mullas / vaid piinlikpuhtalt tummadel terasest rööbastel // On olemas rattad / koormaks / mitte tuhanded päikesekollased kaalikad / vaid kaks kaalikapoolt // kaks halli kaalikapoolt / tinahalli hallitushalli rotihalli / nagu Himmleri poolekssaetud pea?. Jne. Tegemist on ehedalt hru?t?ovliku põllumajanduskujundiga, mis suubub rahuvõitlusse. Ent innustunud brechtiaanina toob Kross (keda saksa fa?istid aastal 1944 hoidsid viis kuud kinni Tallinna Patarei vanglas) mängu veel otseselt antifa?istliku unistuse: SS-juhi Heinrich Himmleri (1900 ? 1945) ?poolekssaetud? pea kui katkise kaalika, mis omakorda sujuvalt poetiseerub aatomipommi plahvatusmehhanismiks. Emotsionaalne taust on võikavõitu ? saagida inimese (olgugi Himmleri) pea (vertikaalselt? horisontaalselt?) pooleks… Kas oleks tollane Kross sellega tegelikultki hakkama saanud? Või oli see vaid tollase brechtiaani freudilik virtuaalsus?