29. märtsil esietendub Eesti nuku- ja noorsooteatri suures saalis vene-ukraina kirjandusklassiku Nikolai Gogoli vähem tuntud näidendil põhinev „Mängurid”, mis sai lavaküpseks Kaukaasiast pärit külalislavastaja Jevgeni Ibragimovi juhtimisel. Põnevusloo tegevus hakkab hargnema väikeses võõrastemajas, kus otsustab peatuda virtuoosne kaardimängupettur Ihharev. Ihharev meelitab kolm härrasmeest endaga kaarte mängima, eesmärgiks tühjendada nende kukrud. Paraku ei ole need provintslikud härrased sugugi kohmakad kaardiladujad ning hoogne topeltmäng ulatub kaardilauast kaugemalegi.

Gogoli-huvilistele pakub kindlasti huvi ka oktoobris esilinastunud põnevuskomöödia „Vene mäng”, mille aluseks on sama näitemäng aastast 1843. Filmi ja näidendi suurimaks erinevuseks on pealtnäha väike, ent see-eest tähendusrikas muudatus. Nimelt on kosmopoliidist venelase asemel peategelaseks itaallane.

Venemaal tegutseb hetkel kineastidena vähemalt neli meest, kelle kuulsate isade tipplavastusi peaks rahvusvaheline filmihuviline võrdlemisi hästi teadma ja mäletama. Fjodor Bondartšuk (sünd 1964, „Üheksas rood”) ja Jegor Kontšalovski (s 1966, „Antikiller”) on sunnitud enda võimekust alles tõestama. Seevastu Valeri Todorovskil (s 1962, „Minu kasuvend Frankenstein”) on see etapp juba ammu läbitud. Tõsi küll, režissöörina tegutseb ta viimasel ajal harva, kuna peaaegu kogu energia kulub kinofilmide ja telesarjade produtseerimisele. Neist seriaalidest on usutavasti populaarseimad „Kamenskaja”, „Brigaad”, „Idioot” ning „Meister ja Margarita”.

Nelikust vanim on Pavel Tšuhrai (s 1946), kelle suurimad sünkrealistlikud kassahitid „Varas” ja „Veera autojuht” jäävad vastavalt 1952. ja 1962. aastasse. Telekanali Rossija ja stuudio Korsa Film ühisprojektina valminud „Vene mäng” on märksa teiselaadsem ekraaniteos. Sotsrealismi ja naturalismi asemel etendub kinolinal commedia dell’arte slaavi kastmes.

Luchino Forza on aristokraatlik kõrgema pilotaažiga kaardisuller, kes on sattunud suurtesse võlgadesse. Arvukad autoriteetsed võlausaldajad ähvardavad kelmi tema maavaldustest igaveseks ilma jätta ning sunnivad Forzat kogu oma maise vara üles kirjutama. Kui ta ei suuda konkreetseks tärminiks rahaasju korda ajada, ootab teda ees võlavangla. Viimases hädas otsustab itaallane sõita kadunud naise sünnimaale. Forza loodab, et Venemaa kolkas õnnestub tal kerge vaevaga rikastuda, nii et saaks muredest lahti ning raha jääks ülegi.

Enne kohtumist kohaliku sulleritrioga (Švohnev, Kugel ja Utešitelnõi) oli itaallane osanud kaardipettusega kokku ajada 80 000 rubla. Vene „oma ala profid” tunnustavad välismaalase käteosavust ning teevad talle ettepaneku, millest sünniks hõlptulu mõlemale osapoolele. Esialgu suhtub Forza pakutud tehingusse ja kavandatud suurejoonelisse petuskeemi kaunis skeptiliselt. Alles mõnevõrra hiljem selgub, et kahtlusteks oli ka põhjust.

Meelelahutuslikus ekraaniloos on peidus peen hoiatus potentsiaalsetele lääne investoritele ja äripartneritele: emake Venemaa võib olla äärmiselt külalislahke ja pretensioonitu ning häda neile, kes loodavad seda karistamatult lüpsta.