Kui sattusin esimest korda Kihnusse, vapustas mind jäine tee üle mere, külm talvise saare meeleolu, kuid kõige rohkem üks väike detail Kihnu muuseumi seinal – kihnlaste ilmakaartega tuuleroos.

Seal oli maakaar ja vesikaar, lõuna, põhi, ida, lääs, edel ja loe olid Eesti tavapärase tuuleroosiga võrreldes nihkes. Mind hämmastas aga hoopis see, et Kihnu ilmakaarte nimetused langesid täpselt kokku teisel pool Liivi lahte elanud liivlaste ilmakaarte nimetustega. Üks väike kohaliku keele nüanss peitis endas midagi palju suuremat – muust Eestist erinevat elulaadi, suhtluspiirkonda ja ajalugu.

Samadel põhjustel oli eesti-läti sõnaraamatut tehes mul kõige raskem leida vasteid just väga tavalistele eesti sõnadele ja väljenditele: äge, siiras, kõbus, tülikas, nupukas, puust ja punaseks, mulgipuder. Neid asju on läti keeles tavaks väljendada teistmoodi või neid lihtsalt ei tuntagi üldse. Samuti nagu on peaaegu võimatu eestlasele seletada, mis asi täpselt on novads (vald, kihelkond, maakond?) või sklandrausis (selline lahtine rukkitaignast porganditäidisega Kuramaa pirukas), või miks läti sõbrale öeldud kõike head võib tähendada koguni ära enam mulle helista. Vaatamata meie kattuvale ajaloole ja geneetilisele sarnasusele, meie tihedatele naabrisuhetele, olemegi erinevad ning meie keeled on selle esimene tunnistus.

Keel ei ole pelgalt suhtlusvahend. See kajastab meie maailma, kultuuriruumi, aega, seda, kuidas me hingame, mõtleme, sööme ja töötame, alates riigist ja rahvast ning lõpetades iga üksiku inimesega. Keel on ka pideva uuenduse allikas. Just sellepärast on igas keeles olemas murded ja subkultuurides sünnivad pidevalt uued keelevariandid. Just sellepärast on katsed luua üht maailmakeelt seni nurjunud: ka näiliselt universaalse ja ülemaailmse inglise keele jaoks pakub seesama arvuti, millega mu kirjutis valmib, neli erinevat piirkondlikku inglise keele varianti. Rääkimata siis inglise keele levinuimast versioonist, milleks on bad English,¹ keelekuju, mida räägitakse enamikus maailma riikides, Eesti kaasa arvatud. Just sellepärast ei õnnestu ka hoogsalt arenevale keeletehnoloogiale vaatamata niipea jäljendada võimsalt ja lakkamatult muutuvat keelt ning selle lõpmatuid enesetäiendamise võimalusi.

Ja kas seda ongi tarvis? Oma keelte­oskusega saan hakkama peaaegu kõikjal maailmas. Üllatuslikult tunnen end kõige paremini siis, kui ma kohalikust keelest midagi aru ei saa: Albaanias, Türgis, Laoses, Walesis kõmri keele rääkijate seas või navahote juures. Suutmatus aru saada sunnib õppima, sunnib aju väljuma oma keele raamidest, paneb kätega vehkima, joonistama pliiatsiga paberile. Ja seal, samuti nagu siingi, avab just keel esimese värava kohaliku elulaadi, kultuuri ja südame mõistmiseks. Olen täheldanud, et kui ma ise teises keeles räägin, lülitun ka ümber teisele lainepikkusele: muutub kõla, rütm, isegi tämber. Üks ja sama luuletus mõjub teise keelde tõlgituna hoopiski teistmoodi – rõhud nihkuvad mujale nagu ilmakaared Kihnu tuuleroosil.

Seda kõike on väga põnev jälgida. Ilma selleta oleks maailm palju igavam. Üksluine nagu nelja ristuva tänavaga hruštšovkasid täis turbalinnak, kus kõik käivad ühesugustes töörõivastes ja ostavad poest õhtuks ühte sorti vormileiba, kalakonservi ja õlut.

Ilmselt ka sellepärast tegelen jätkuvalt liivi keelega. Olen küll keeleteadlaseks õppinud, kuid liivi keel ei ole kunagi olnud mu uurimisobjekt. See on lihtsalt keel, milles suhelda, ning ilma selleta pole liivi maailma päriselt võimalik lõpuni mõista. Keel, mis vajab nagu iga teinegi maailma keel kellegi tähelepanu, hoolt ja armastust. Kord küsisin oma elu suurema osa Kanadas läti- ja ingliskeelses keskkonnas veetnud Grizelda Kristiņilt, kuidas on ta suutnud oma liivi keele säilitada. Ta vastas küsimusega: aga kuidas ma saan oma keele unustada? Ja mul ei olegi enam muud motivatsiooni keelega edasi tegelemiseks tarvis.

Liivi keelega on muidugi omamoodi lugu. Ohustatud keelena on see kantud UNESCO nimekirja² ja juba poolteist sajandit oodatakse pidevalt selle surma. XIX sajandi keskel kirjutas läti luuletaja Auseklis luuletuse „Viimase liivlase mõtted Salatsi suudme juures“. Aastal 2009 kirjutati Eesti ajakirjanduses viimase liivlase Viktor Bertholdi surmast, seejärel 2013 – juba järgmise viimase – Grizelda Kristiņi kohta.

Keele viimase rääkija ametlikust väljakuulutamisest ja lõputust keele surma ootamisest on nüüdseks juba saanud liivi traditsioon. Ühelt poolt on see tüütu, sest itkejad pärivad aina sama – noh, kas nüüd siis on viimane läinud? – ning keegi peab neile pidevalt vastama. Teiselt poolt on selles alati ka midagi ilusat, sest vastus on alati „ei“ ning iga surnud viimase rääkija asemele astuvad taas uued. Tegelikult ei saabugi keele surm ühe või teise rääkija lahkumisega. See jõuab kätte, kui keelt pole enam kellelegi vaja, ning põhjused pole siin enam olulised, või kui keele kasutajad ise hakkavad oma keele väljasuremist ülistama ja nautima.

Liivlastel seda praegu karta ei ole. Nii on näiteks aastaks 2018 valmimas liivi- ja ingliskeelne kolme praegu tegutseva liivi luuletaja kogumik. Ja isegi nende surm ei tähendaks veel liivi keele lõppu. Ka siis oleks liivi keelt kellelegi veel vaja ning see elaks edasi ka läti keele kõlas ja kohanimedes, ka Kihnu tuuleroosis.

Ja sellestsamast tänapäeva tehnoloogiast, mis on tunduvalt muutnud maailma keelemaastikke, ei ole vastupidiselt ootustele saanud suurt kõiki väiksemaid keeli neelavat sulatusahju, vaid otse vastupidi. Nüüd saab oma keele keskkonnas olla ka teises maailma otsas. Keeltele, millel on seni kasutada olnud väiksemad ressursid, on andnud see võimaluse areneda hoogsamalt kui kunagi varem ning need saavad võrdsena seista kõrvu palju suuremate keeltega.

Meie teha on aga kõik muu.

Tänapäeval pööratakse aina rohkem tähelepanu pärandile ja selle säilitamisele. See on siiski vaid osa tervikust: nagu puujuured näitab pärand ja selle eest hoolitsemine meie seost eelkäijatega. Latv on aga meie vastutada. Meie igaühe kujundada on olevik ja tulevik, et meie järeltulijatel oleks, millele tagasi vaadata. Olgu sellel teel Kihnu ja liivi tuuleroos meile meeldetuletuseks ja kompassiks.

1 Ee halb inglise keel.

2 http://www.unesco.org/languages-atlas/index.php