Aili Künstler: Kuidas on aegade jooksul teisenenud lingvistide suhtumine kaduvasse keelde?

Heinike Heinsoo, Tartu ülikooli läänemeresoome keelte dotsent: Suhtumine ohustatud keeltesse on muutunud viimase 25 aastaga: teadlased ei piirdu keele väljasuremise möönmisega, vaid on hakanud rääkima keelte elujõust ja selle taastamisest. On lingviste, kelle arvates 1) tuleb ohustatud keelt uurida, kirjeldada, see fikseerida jne, muu pole oluline (Edwards, 1994, 2002), 2) peab ohustatud keele enne kadumist maksimaalselt arhiveerima, aga protsessi sekkuda ei tohi (Ladefoged, 1992; Dixon, 1997; Newman, 2003), 3) tuleb ohustatud keelt toetada ja väljasuremisprotsessi pidurdada (Fishman, 1991, 2001; Dorian, 1993; Romaine, 2000).

Eelmise sajandi lõpust pole keelte väljasuremine enam enesestmõistetav ja lingvistid kaaluvad keelte taaselustamise võimalust. Toetatud on rahaga ikkagi ennekõike ohustatud keelte dokumenteerimist. David Harrisoni ja Gregory Andersoni järgi (2008) on keele täielik dokumenteerimine ääretult aeganõudev ja kallis töö: ühe keele tarbeks kulub kolm-neli aastat ja 200 000 dollarit. Keeleteadlasi, kes on valmis väljasuremisohus keeli päästma, on siiski piisavalt, puudub vaid raha.

Sheena Shah Kaplinna ülikoolist pidas 2015. aastal ettekande eelmisel aastal loodud nuu (n|uu) keele ortograafia kohta.¹ Seda kõneleb vaid kolm vanemat naist Lõuna-Aafrikas Põhja-Kapimaal. Keelt peeti väljasurnuks. Elustamis- ja keeleõppeprotsessis osaleb ka eakas nuu keele kõneleja Oulma Geelmeid koos oma lapselapsega. Kolmest üle 80 aasta vanast nuu kõnelejast pole ükski kirjaoskaja ega ole emakeelt igapäevaelus kasutanud.

Keeleõpetus võib olla suunatud vanavanemate põlvkonnale, et kustuvat keelt elavdada ja luua võimalus see lapselastele edasi anda. Sellise projektiga alustati 2015. aastal Boliivias mitmel keelealal: need on movima, tšikito, machinere, yaminahua, yuqui, mojeño, San Ignaciose, guaranii ja ketšua keel.² Projektis osaleb 20 ühiskonnarühma, 200 alla kuueaastast last koos vanavanemate ja perega.

Keelepesamudelit kavatsetakse hakata juurutama kogu maal. Sellist uudist ei peeta enam kummaliseks, lingvistide ja keeleaktivistide suus kõlab kõikjal sõna „elustamine“.

Ka läänemeresoome keelte puhul on suhtutud keelesse kui objekti, mida tuleb kirja panna niikaua, kuniks teda on ja keegi seda veel mäletab. Konstateeriti kahetsusega vaid emakeele kõnelejate arvu vähenemist ja arutati kirjakeele teemadel. Pärimuse fikseerimist on samuti kogu aeg oluliseks peetud. Enamasti on keele ja pärimuse dokumenteerimine käinud käsikäes. Paul Ariste on öelnud: „Arvan, et kunagi ütlevad minust keelemehed: „Ta oli vist päris huvitav folklorist“. Samuti arvan, et kunagi ütlevad minust folkloristid: „Ta oli vist päris huvitav keelemees“.“ Ariste kogus muide vaid „veatut“ keelt ja kritiseeris näiteks isurimõjulist vadja keelt, mida rääkisid Vaipoole murde viimased oskajad. Ariste praakis keelejuhina välja kõik peale Nina Lenivenko (sünd 1935). Tänapäeval poleks sellise suhtumisega võimalik uurida ühtegi kaduvat keelt.

1 „Challenges in establishing the N|uu orthography“.

2 „Indigenous Language – a Precious Legacy from Grandparents to Children in Rural Communities“.