Mil määral on kauaoodatud ruumiloome eksperdirühm riigiarhitekti institutsiooni lahustunum versioon? Millega see rühm tegelema hakkab?
Ruumiloome eksperdirühm pole kindlasti riigiarhitekti institutsiooni beetaversioon ja selle juhti ei tohi pidada riigiarhitektiks. Ruumiloome eksperdirühm pole institutsioon, mis päevapoliitilistesse otsustesse sekkub, sellesse kuuluvad valdkonnaga seotud ministeeriumid ja erialaliidud. Esmajoones on ajutise töörühma ülesanne anda vastus, miks on tarvis riigiarhitekti, ning miks, kuidas ja mil määral selline üleriigiline arhitektiinstitutsioon praegused ruumiloome kitsaskohad lahendab – muudab terviklikumaks killustatud ruumiloome. Mõneti võib riigiarhitekti pidada ka praeguse võimekuse parandamiseks.
Ühest küljest tunnen kergendust, et lõpuks ometi on see rühm loodud, ning ootust, et ehk nüüd saame ka riigiarhitekti. Teisest küljest on riigiarhitekti ebaõnnestunult püütud luua kümme aastat. See pole järelikult nii lihtne. Ju on endiselt läbirääkimist vajavaid teemasid, mis aitavad hirme maandada. Oluline on ka tegelikes võimalustes ja ootustes selgust saada. Need ongi aastase tööajaga eksperdirühma peamised ülesanded. Aasta pärast peaksime jõudma ka riigi tasandil selgusele, millist instrumenti on meil ruumiloome parandamiseks vaja, kas meil on abi riigiarhitekti institutsioonist või millestki muust.
Riigiarhitekti vajalikkusele viitab kas või üldlevinud arvamus, et ehitatud keskkonna küsimusi on võimalik lahendada ehitusseadustiku või planeerimisseaduse parandamisega. Tegelikult tehakse väga palju ruumiloomeotsuseid väljaspool neid regulatsioone, seega pelgalt nende parandamisega midagi lahendada pole võimalik. Reidi tee juhtum näitab ju praegu hästi, et ei seadused ega projekteerimistingimused, mis olid päris head, ei taga kvaliteetset projekti. Algsete ruumiliste nõudmiste juurde tuldi tagasi alles siis, kui avalikkus neile tähelepanu oli pööranud. Riigil puudub praegu elementaarne kompetents vastata avalikkusele ruumiloomise kohta käivatele küsimustele, ei ole ühtegi eksperti, kes suudaks avalikkusega sisulises dialoogis olla.
Ehitatud keskkonda puudutavad otsused tehaksegi tavaliselt ära juba otsustamise algfaasis. Ruumipoliitika on ühiskondlik kokkulepe, kuid linnavalitsuses töötades näen, et tegelikult on vaja, et ruumipädevusega ekspert kohe päris protsessi alguses laua ääres istuks ning ta vähemalt ära kuulataks. Kui tekivad vastuolud, tuleb kohe püüda leida lahendus. Kelle arvamus lõpuks peale jääb, on loomulikult ennustamatu, kuid see on demokraatliku korra osa.
Kõik riigi kaasrahastatavad projektid peaksid olema sellised, kus riik on andnud täpsemad suunised. Tallinna Sadam, maaamet ja Riigi Kinnisvara AS on näiteks sellised asutused, kelle tegevus on liiga kitsalt – praeguse töökorralduse juures arusaadavalt – suunatud oma valdkonna eesmärkide täitmisele ja puudub ühiskondlik vaade just keskkonna mõttes.
Esmalt paneme kultuuriministeeriumi arhitektuurinõuniku Indrek Rünklaga paika uuringute kava, mida arutame eksperdirühmaga ja mõtleme, milliseid kitsaskohti peab täiendavalt uurima, milliseid põhitõdesid uuesti tõestama. Eksperdirühma töös ette nähtud aasta on ju lühike aeg ja seetõttu tuleb uuringutega alustada võimalikult varakult. Esmaste tulemusteni peaksime jõudma selle aasta lõpuks. Viimase kolmandiku eksperdirühma tööajast peaksime kulutama sellele, et kooskõlastada tulemused ja töökava asutustega, keda see puudutab.
Kvaliteetne keskkond muutub siin regioonis üha tähtsamaks. Lõpuks on oluline, et meie elu- ja töökeskkond saaks paremaks. Seda on vaja nii omavalitsustele kui ka riigile, sest nii on riik ja linnad konkurentsivõimelised nii elukohana kui ka majanduslikult.