Kirjaniku (või mis tahes kunstiinimese) määratlus võiks siis kõlada analoogiliselt: ?Kirjanik on kahejalgne loom, keda teised kirjanikud peavad kirjanikuks?. Selles definitsioonis on keskne koht kolleegide (mitte aga näiteks lugejate või raamatuturu) tunnustusel. Võib-olla Eestis saabki rääkida kirjaniku professionaalsusest või professionaalsetest kirjanikest peamiselt just niisuguses, kollegiaalsusel või solidaarsusel rajanevas tähenduses. Hando Runnel on seda asja aastate eest just niimoodi käsitlenud.

Kirjanike professionaalsuse küsimus võiks ju tunduda suhteliselt ebaoluline jututeema, kui kulka kirjanduse sihtkapital ei sätestaks, et ta toetab professionaalset kultuuri ega toeta taidluskirjandust. Arvatavasti on see piirang küll kehtestatud pigem formaalse tõkkena ja küllap on sihtkapital aastate jooksul siiski toetanud nii mõndagi koolilaste kirjandusvõistlust, maakondlikku almanahhi või represseeritute luule antoloogiat ? ühesõnaga ka kirjanduslikke taidlejaid.

Viimasel nädalavahetusel aga puutusin kokku kahe kolleegide silmis tunnustatud kirjanikuga ? Kivisildnikuga Pärnus ja Jan Kausiga Tallinnas ?, kes mõlemad juhtusid mainima, et nad ei saa end kuidagi võtta professionaalsete kirjanikena. See pani veel kord mõtlema professionaalsuse võimaliku tähenduse üle. Mida siis kolleegide tunnustuse kõrval võidakse kirjaniku professionaalsuse all veel silmas pidada? Esmalt muidugi elukutselisust, see tähendab suutlikkust oma loomingust ära elada. Ja siin on omakorda vahe, kas teenistus tuleb enam-vähem otse (st kirjastuste või ajakirjade vahendusel) lugeja rahakotist või kaudsemaid kanaleid pidi, nt kultuurkapitalist. Esimeses, turumajanduslikus mõttes professionaalseid kirjanikke Eestis ei ole. Neid on ka minevikus olnud haruharva ja ka siis on nad enamasti pidanud lisaleiba teenima ajakirjanduslike ?anridega.

Kuid professionaalsus võib tähendada ka hoopis kirjaniku sisetundesse, tema ametieetikasse puutuvat. Runnel on kirjeldanud, kuidas temasse nooruses mõjus Rummo, Undi ja Ehini teadlik kirjanikuhoiak. ?Nad ei kõnelnud, et me proovime, kas meist saab elu jooksul luuletaja või kirjanik. Nad olid algajad tudengid, aga nad teadsid, et nad on  kirjanikud. See polnud edevus, see oli nende moraal, nende esteetika, nende elu.? Ma usun, et selles mõttes on Kivisildnik kindlasti rohkem kui professionaalne kirjanik ja näiteks Peeter Sauter seda ikka veel päriselt ei ole (kuigi liigub sinnapoole). Ühesõnaga selles mõttes professionaalsuse tingimus on see, et kirjanik olemist ei salataks ega häbenetaks, vaid et julgetaks naeruväärsust kartmata endale vastu rinda taguda: ?Mina o l e n kirjanik?. See õnnestub vähestel ilma naeruväärseks muutumata.

Professionaalsus võib tähistada ka teatavaid tehnilisi kutseoskusi, eelkõige oskust kirjutada ka siis, kui vaim ei ole peal. Sellist professionaalsust vajavad eeskätt romaani- ja näitekirjanikud, kes peavad oskama lugu edasi viia ühest kõrgpunktist teise läbi argisemate madalike (ja seejuures sageli ka tähtaegadest kinni pidama). Kuid selles tähenduses väljend ?professionaalne luuletaja? kõlab sama imelikult kui ?fantaasiarikas raamatupidaja?. Väga paljud suured luuletajad on pihtinud neid pidevalt saatvast hirmust, et nende andekapital ammendub ja viimati lõpetatud luuletus jääbki viimaseks. ?Ebaprofessionaalne? hirm valge paberilehe ees tundub olevat üks hea luule tingimusi. Ja selles mõttes ?professionaalsed? saavad olla eeskätt vaid tarbeluuletajad.

Luuletaja (nagu ka kunstnike) puhul võib profes-­ sionaliseerumine tähendada veel ka rutiinistumist. Autoril õnnestub välja töötada oma ?kaubamärk?, oma hääl ja stiil, ning osalt laiskusest ja osalt väliste ootuste survel satub ta selle lõksu ja hakkabki produtseerima järjest uusi (st vanu) Chagalle ja Verlaine?isid. Niisiis leidsime järgmised professionaalsuse tähendused: elukutselisus leivateenimise mõttes, kolleegide tunnustus, eetiline hoiak, tehnilised käsitööoskused ja rutiin. Kõigile neile nõudmistele ei vasta õnneks mitte keegi.