Vilsandi rahvuspark on vanim looduskaitseala Eestis, Baltimaadel ja üks vanemaid kogu Euroopas. Esimene osa sellest võeti kaitse alla 1910. aastal, kui Riia loodusuurijate ühing rentis Kihelkonna kirikumõisalt merelindude kaitseala tarvis Vaika saared.
Vaika saared ja Vilsandi saare loodeosa võeti looduskaitse alla Eesti vabariigi valitsuse 1937. aasta 20. oktoobri otsusega. Seejärel võeti 1939. aastal kaitse alla Harilaid. Rahvuspargi põhiosa on Vilsandi riiklik looduskaitseala 1971. aastast, kui ENSV ministrite nõukogu kinnitas määruse „Vaika Riikliku Looduskaitseala territooriumi laiendamise ja Vilsandi Riiklikuks Looduskaitsealaks ümbernimetamise kohta“.
Eesti vabariigi valitsuse 1993. aasta määrusega „Soomaa, Vilsandi ja Karula rahvuspargi moodustamine“ reorganiseeriti looduskaitseala Vilsandi rahvuspargiks. Peale Vilsandi saare kuuluvad Vilsandi rahvusparki ka Lääne-Saaremaa küladest tervenisti Vilsandi, Loona, Kiirassaare (Kihelkonna vald) ja Eeriksaare küla (Lääne-Saare vald) ning osaliselt Neeme, Metsaküla, Kõruse, Kurevere, Oju, Rootsiküla, Abaja küla ja Kihelkonna alevik (Kihelkonna vald) ning Lümanda-Kulli, Kuusnõmme, Karala ja Atla küla (Lääne-Saare vald). Viimases kuulub rahvusparki kogu praegune asustus. Mitmes külas puudub rahvuspargi piirides aga asustus täiesti või leiab vaid mõne suvila.
Septembrist 2015 kuni jaanuarini 2017 uurisime ja hindasime Vilsandi rahvuspargi ehituspärandi, asustusstruktuuri ja maastike kultuuriväärtusi, s.t objekte, nähtusi ja kultuuriruumi (nt pärandmaastikke), mida hinnatakse nende ajaloolise, teadusliku, kunstilise, sotsiaalse, usundilise või muu väärtuse tõttu. Uurisime küll materiaalset, kuid puudutasime ka vaimset pärandit, mida tajutakse paikkondliku identiteedi osana ja soovitakse seetõttu järgmistele põlvkondadele edasi anda, s.o pärandada.
Vilsandi rahvuspargi uuring kinnitas asjatundjatele teada tõsiasja, et Eesti külades ja linnades on hulgaliselt hinnalist pärandit, millele ei ole jätkunud avalikku tunnustust. Loomulikult ei ole avalik tunnustamine eesmärk omaette, kuid sageli kaasneb riikliku tähelepanuga ka vahetute kasutajate endi ehk üldjuhul omanike suurem hool oma ja kogu Eesti kultuuripärandi eest. Teadlikkust tulekski tõsta just selle otseste kasutajate hulgas, sest kultuuripärandi säilimine ilma sellega iga päev kokku puutumata ja seda väärtustamata ei ole lihtsalt võimalik. See käib nii vabas õhus kui ka suletud ruumis leiduva kohta. Levinud on väärarusaam, mida kahjuks on võimendanud isegi mõni kitsama silmaringiga minister, nagu võiks muuseumis asju hoida ilma neid mõtestamata ja kasutamata. Otse vastupidi: edukas muuseum peab köitma kas avalikkust, asjatundjaid või asjaarmastajaid või neid kõiki, kuid asjadele saab väärtuse anda vaid kasutaja. Sama kehtib ka rahvuspargi inimtekkelise pärandi kohta.
Omand või omanik?
Uuringu tulemused kinnitavad, et riiklikult on ehitisi väärtustatud äärmiselt ebaühtlaselt: muinsuskaitse all on vaid mõisahooned, väärtuslik taluarhitektuur on jäänud tähelepanuta. Vilsandi rahvuspargis ei ole taluhoonestust muinsuskaitseliselt väärtuslikuks peetud. Ametlikult on kultuuriväärtusega Loona mõisa pea- ja kõrvalehitised, Vilsandi tuletorni kompleks ja säilinud või taastatud tuulikud. Kui vaadata väga väärtuslike ehitiste kogust nii Vilsandi, Atla, Kiirassaare, Eeriksaare kui ka Rootsikülas, tundub selline mälestiste valik ebaõige. Taluarhitektuuri muinsuskaitse alla võtmine tähendab hoone omanikele lisakohustusi, mis võivad osutuda neile üle jõu käivaks ning hoopis vähendada seeläbi pärandi säilimise võimalusi. Siit koorub välja üks tänapäeva muinsuskaitse suuremaid dilemmasid: kas peatähelepanu tuleks pöörata pärandile ehk esemetele või pärandi omanikele ehk kasutajatele? Viimane lähenemine annab lõpuks kindlasti parema tulemuse, kuid teadlikuks saamise ajaks võib säilitamist väärt pärand juba kadunud olla.
Mitmekesine Vilsandi
Eesti küla on viimastel sajanditel läbi teinud põhjaliku muutuse. XIX sajandi esimesest poolest kuni XX sajandi keskpaigani oli uute talukohtade rajamise kuldaeg, mis viis maa ülesharimiseni seni nägemata ulatuses. Vilsandi rahvuspargi alal rajati ajavahemikul 1850–1940 üle kahe kolmandiku praegu kaartidel tuvastatavatest talukohtadest. Ajaloo mõistes lühikese perioodi, umbes sajandi jooksul üles ehitatud talud ei olnud paraku väga püsivad: ligi kaks kolmandikku neist on praeguseks kadunud, kusjuures vanematest taludest on hävinud ligi pool.
Eesti rahva mälus seostub uute talude rajamine õigustatult ennekõike 1918. aasta maareformi järgse mõisamaade laialijagamisega asunike vahel. Varju on aga mõneti jäänud tsaariaja viimane poolsajand, kui seoses pärisorjuse kaotamise, külade lahtikruntimise ja raharendi juurutamisega tekkis tuhandeid uusi talukohti, mis ei osutunud küll enamasti elujõuliseks. Põhjuseks võib pidada asjaolu, et paremad põllumaad olid selleks ajaks juba kasutusel ning uued kohad halva mullaga ääremaadel jäidki kiratsema. Teisest küljest, küla ühispõldude üksiktalude ainukasutusse andmisel ehk küla lahtikruntimisel ei oleks seda puudujääki olema pidanud ning talude kadumine on seotud pigem maaelanikkonna vähenemisega pärast 1940. aastal alanud okupatsiooni. Sama raske saatus tabas pahatihti ka sõdadevahelise vabariigi ajal rajatud kohti, kuigi paljud neist said võimaluse kasutada just parimaid põllumaid ehk endisi mõisapõlde.
Vilsandi rahvuspark on külade poolest mitmekesine: leidub nii põliseid külasid, mis olid täies elujõus juba enne XIX sajandi vapustusi (eelkõige Atla), peamiselt tsaariaja lõpus tekkinud taludega külasid (hea näide on Vilsandi) ja asunikukülasid, mis kerkisid 1918. aasta maareformi järgselt mõisapõldudele (näiteks Loona).
Atla põliskülas on XIX sajandi alguses kaartidelt tuvastatavad 29 talukohta, millest 15 on alles tänapäevani. Hooneid on küll kahesaja aasta jooksul uuendatud, kuid koht on alles. XIX sajandi teise poole ja XX sajandi esimeste kümnenditega loodi Atla külla veel sama palju kohti juurde. Osa sellest liikumisest võis olla vanade kohtade üleviimine. Sõdadevahelise vabariigi ajal tuli jälle peaaegu 30 kohta juurde, eelkõige Atla mõisa põldudele. Pärast Teist maailmasõda on tekkinud veel mõned suvilad mere lähedale. Vanematest taludest on tänaseks päevaks hävinud ligi kaks kolmandikku ning kohtade arv Atla külas on taas taandunud 30 piiresse.
Veidi uuema küla ilmekas näide on Vilsandi küla, mis asub Suur- ja Väike-Vilsandi saarel ning nende ümber laidudel. Vilsandil olid alguses vaid mõisate karja- ja heinamaad ning vahi majapidamine. Esimene talu rajati alles XVIII sajandil. Suurem osa Vilsandi talukohti on asutatud viimasel poolsajandil tsaariaja lõpus. Praegusest 33 elukohast on 15 just sellest perioodist, viis on varasemad ja kaheksa on pärast iseseisvuse taastamist püstitatud suvilad. 1918. aasta maareform talude arvu Vilsandi saartel eriti ei mõjutanud: tollal loodud seitsmest kohast on alles neli.
Vilsandi rahvuspargi kolme endise mõisasüdame hulgas on uhkeim suures osas säilinud Loona mõis. Teised kaks, Atla ja Kuusnõmme, on peaaegu täielikult hävinud. Praegune Loona küla on rahvuspargis sõdadevahelise asunikuküla eredaim näide. Peale mõisasüdame on kõik praegused talukohad tekkinud pärast mõisapõldude tükeldamist. Ühele taluhoovidest on ehitatud kaks elumaja ja teisele on moodustatud ka omaette krunt. Tänapäeva Loona küla piires algselt rajatud 16 kohast on alles seitse. Sõdadevahelise vabariigi ajal rajatud talude suurima osakaaluga on ka Kuusnõmme, Lümanda-Kulli ja Rootsiküla rahvusparki jääv osa.
Vilsandi rahvuspargi uuring näitab, et 1940. aastaks välja kujunenud asustuspilt oli erakordne. 1850. kuni 1940. aastani oli rajatud niivõrd palju uusi talumajapidamisi, et nende toimetulekus oli vägagi põhjust kahelda. Põhjamaade kogemusele toetudes võib oletada, et Eesti talukohtade arv oleks drastiliselt vähenenud ka ilma vägivaldse kolhooside moodustamise, küüditamise, sõjapõgenike ning Nõukogude okupatsioonita. Tänapäeva asustuse võrdlemine 1940. aastaga ei anna Eesti külaelu ideaalist adekvaatset pilti, sest tegemist oli anomaaliaga, mis korduda ei saa.
Teise maailmasõja eelse ajaga võrreldes on muutunud nii tootmisvahendid, sotsiaalne taust kui ka turunõudlus, mistõttu ei ole toonast asustusmustrit taastada võimalik. Veelgi enam, tuleb endale tunnistada, et põllumajanduse arendamine ja maa-asustuse hoidmine ei pruugi olla teineteisega seotud või võivad olla isegi vastuolus. Tänapäevane intensiivne põllumajandus eeldab suuri haritavaid pindu ning laialdast väetiste ja mürkide kasutamist, mis võib häirida hajamajapidamisi ja alternatiivseid maaelu majandusvaldkondi, näiteks loodusturismi.
Maapiirkondade inimestest tühjenemise peatamiseks ja asustuse arendamiseks tuleb traditsioonilise põllumajanduse ning kala- ja hülgepüügi asemele leida teised eesmärgid ja tegevusalad. Õnneks on seda mingil määral Eesti riigis ka teadvustatud, kuid otsustavate sammudeni maapiirkondade tugevdamiseks ja pealinna osakaalu vähendamiseks veel jõutud ei ole. Kahjuks on valitsus endiselt suunamas suurimaid investeeringuid just pealinna piirkonna konkurentsivõime tõstmiseks, äärmuslik näide on ebamajandusliku uue raudtee ehitus kõigi väljaspool pealinna piirkonda ja Pärnumaad elavate inimeste arvelt. Töökohtade pealinnast väljaviimise retoorika kõlab aga äärmiselt õõnsalt maavalitsuste sulgemise valguses, sest just viimane mõjutab ennekõike Eesti nõrgimaid keskusi ja nende tagamaad. Kui Eesti riik soovib vältida linnriigi ja sellega liidetud tagamaa arengumudelit, on palju jõulisemate sammude astumine paratamatu. Eks aeg näita, kas Tallinna-kesksel riigiaparaadil on julgust seda tunnistada ja need ellu viia.
Artikkel põhineb Vilsandi rahvuspargi ehituspärandi, asustusstruktuuri ja maastiku kultuuriväärtuste uuringul. Uuringu töörühma kuulusid ruumilise keskkonna planeerija ehitusinsener Mart Hiob (PhD), arhitekt Lilian Hansar (PhD), etnoloog Rasmus Kask, maastikuarhitektid Sulev Nurme ja Heiki Kalberg ning kunstiajaloolane Mariann Raisma. Uuring teostati keskkonnaameti tellimusel.