Eestimaa äärealade, eriti kultuuriliselt silmapaistvate Lõuna-Eesti, Peipsiveere ja saarte võlu ja suurim pluss tõmbekeskustega võrreldes on nende tarve ja võimalus teha oma väike, tänu sellele ka kompaktselt terviklik kultuur niivõrd nähtavaks, et see paistaks kaugele, üle terve mannermaa. Selle nimel markeeritakse kohalikku mentaliteeti ning kogukondlikku identiteeti kõikvõimalikul viisil, olgu kodulooliste uurimuste, piirkondlike koguteoste, antoloogiate, murdekeelsete sõnaraamatute, aabitsate ja lugemikega, rääkimata lokaalsust ja arhailist pärandit kinnistavate, seetõttu ka tõmbekeskuste perspektiivist mõneti eksootiliste kultuuriürituste korraldamisest (nt haak­riku- või sibulalaat, kalameeste päevad jms).

Üks oma erilisust manifesteerivaid perifeeriaid on ka Hiiumaa. Ainuüksi viimase paari aastaga on ilmunud „Hiiu sõnaraamat“ (2015), lugemik „Hiiu keele raamand“ (2016) ja nüüd, turismi- ja suvitushooaja haripunkti eel, paikkondlikku luulet koondav antoloogia „Hiiu luule raamat“. Kõigi nende taga on MTÜ Hiiu Öko, mis tundub nime järgi kodaniku­algatusliku kooslusena. Niisugune paikkondlik kultuuriaktivism on kahtlemata jõuline vastuseis levinud arvamustele, nagu poleks ääremaadel midagi ihaldusväärset ja et sealseid kohalikke kimbutab sageli „üsna kollektiivse vastutuse vormi“ ¹ võttev stigma.

Hiiu kirjanduse silmapaistvuse seisukohalt ei ole luuleantoloogia ilmumine pelk lävepakk, vaid pika protsessi tugitala. Nimelt ilmus juba 45 aasta eest Endel Priidli raamat „Kirjanduslik Hiiumaa“, mis üllatab oma alles tänapäeval populaarsust koguva geokriitilise perspektiiviga andmaks üldistuslikku ja võimalikult nüansirikast ülevaadet, milliseks kujuneb Hiiumaa-kujutus nii saarel sündinud kui ka sinna viivuks sattunud kirjanike loomingus. Priidli maastikuobjekti-põhisele ülevaatele on lisandumas märksa mastaapsem kirjanduslugu.

Nimelt avaldas Vaapo Vaher 2013. aastal Loomingus ühe artikli sissejuhatuses, et valmimas on raamat, „mille tinglikuks nimetuseks „Läänemere vahuvees. Hiiumaa kirjanduslugu“. [—] Raamat püüdlebki tõsimeelselt lokaalseks kirjanduslooks, kus kajastatud kõik suured ja väikesed literaadid, kel olnud ühendus Hiiumaaga, kes siin sündinud, elanud, puhanud ja loonud“.² Pärast väikest pausi hoogustus aastal 2015 selle lokaalse kirjandusloo katkete avaldamine ajakirja veergudel sedavõrd, et käesoleva juunikuuga jõuab ilmunu maht pea kahesaja leheküljeni.

Kui Priidli lähenemisviis on rõhutatult geograafiline ja Vaapo Vaheri kirjanduslugu ennekõike biograafiline, siis väljavõtteid Hiiu luuleloost kui paikkondliku kirjanduse ühe tahu esitamist võib vaadelda poeetilise lähtepunktiga paigaloona, mis näib olevat sündinud täiesti sõltumata Vaheri oopusest. Vähemalt saatesõnas tänatakse hoopis teistsugust seltskonda (ehkki nende seas on Ave Alavainu, kes läks Hiiumaale 1976. aastal just koos Vaapo Vaheriga) ning koostaja Tiiu Heldema avaldab paari aastakümne pikkuse Hiiumaaga seotud luule kogumise loo, nimetades selle­sisulise raamatu ärgitajaks hoopis 1990. aastatel soomlastele eesti keele kursuse korraldanud keeleteadlast Järvi Koklat. Soomlased olnuvat Hiiumaa-teemalistest eestikeelsetest värssidest lihtsalt lummatud (lk 7).

Lõpuks teostunud „Hiiu luule raamatus“ on tähestikulises järjekorras Kai Aareleiust Tõnu Õnnepaluni esindatud 56 autorit. Tegu on üsna ulatusliku läbilõikega, tekstid on valminud ajavahemikul 1868–2017, ehkki silmanähtavalt domineerib läinud sajandi teine pool. Koostaja on eessõnas muidugi osutanud, et kogumikku pole jõudnud kõik saarest kirjutanud luuletajad (lk 8), ometi paneb valik mõnel juhul mõtlema.

Jaan Kärneri luuletamine Tahkuna sügistormide riius peituvast jõust võib tõesti olla juhuslik Hiiumaa puudutus (ja eks sellest marulisest kandist ole luuletanud teisedki) ning vahest ei ole Andrus Kasemaa oma Hiiumaa-elu tõesti sõnaselgelt luules väljendanud, ent Artur Adsoni puudumine kogumikust on arusaamatu. Vähemalt Vaapo Vaheri kirjanduslukku on kaasatud Adsoni Hiiumaal kirjutatud luuletused, näiteks Kärdla tänaval juhuslikust kohtumisest inspireeritud „Väiku sõsar vellega“ või samuti Kärdlas sündinud „Varjuliste puie all“.³ Need olnuks antoloogiaga taotletud Hiiumaad ja hiidlasi kujutava luule tervikpilti märksa efektsem ja avaram panus, kui seda on mõne harrastaja hepikud riimikohmerdused, Ave Alavainu portreteerimine tema juubeli puhul või resoluutselt „Tartu truba­duuriks“ kuulutatu ebamõjus püüd põimida juhuslikult ja põgusalt kogetud saare kujutusse „maagiline kuupäev“ (lk 50–51).

Kogumikus leiab seevastu palju uusi nimesid. Suur osa neist on olnud tegev kohalikes ajalehtedes ja kultuurielus ning väljendanud ilma suuremate loominguliste ambitsioonideta kodukohatunnet ennekõike idülliliste looduspiltide kaudu. Leidub ka palju üllatusi suvitajate või juhuslike/põgusate randujate seast. Näiteks Mats Traadi ligi aastane elamine ja töötamine Hiiumaal Käinas ning sellest tõukunud luuletused, samuti tema luuledebüüt just Nõukogude Hiiumaas ei pruugi üldse olla nii üldteada.

Eks niisugune kogumik võimenda paratamatult mõnel määral koha kui loomingu toitepinnase tähtsust, justkui oleks vaid ümbrus see, millele raamatus esindatud kirjanikud-tekstiloojad peavad tänulikud olema (nagu on Julius Oengo kohta usutud, et just Hiiu kalur teeb tema kirjanikuks⁴).

Mitmed autorid rõhutavad ka ise Hiiumaad oma inspiratsiooniallikana. Tegelikult on igal autoril olnud selgelt ainuomane tunnetusviis ja lähtepunkt, millest kujundlik kohataju välja kasvatada. Palju on muidugi lähtutud lihtsalt saare geograafiast ja karmist loodusest (lapike maad keset ulgumerd, saar kui „tuulepesa“ lk 235, laulvad liivad, „rannametsade rahutus“ lk 64 ja kadakad kui „tuleleegid“ lk 186), kuid mõndagi teksti kannab hoopis mõni eraeluline või olmeline (mälestus)pilt (nt kindakiri ja kampsuni kudumine), sisekaemus või tundekergitus, milles pide konkreetselt Hiiumaaga ei pruugi üldse esile tulla – mõistmiseks on tarvis taustainfot, mida on iga autori kohta antud lehekülje jagu. Neis nappides biograafilistes visandites torkab silma selge eristus, millele on vihjatud ka saatesõnas: n-ö harrastajate puhul keskendutakse nende ametialasele teele, isikuomadustele ja värvikamatel juhtudel ka „seiklusfilmilikule“ (lk 74) elule (saatesõnas põhjendatakse seda asjaoluga, et „tegemist pole kutselise kirjanikuga“, lk 8), kuid kanoonilisi kirjanikke tutvustatakse lisaks Hiiumaa-seostele nende loomingu silmatorkavalt hinnangulise iseloomustuse kaudu, valdavalt hardalt ülistavas toonis. See pole muidugi viga, aga kui juba saatesõnas deklareeritud, et „antoloogia keskmes, kõige tähtsam, on looming“ (lk 8), siis oleks võinud just mittekutseliste kirjanike loomingu hinnanguline üldiseloomustus olla koostajale väljakutseks. Neis võiks ehk leiduda midagi põnevamatki kui igaühele juba koolipingist teada autorite kokkuvõtteis?

Nii või teisiti on tegu huvitava raamatuga, kas või selle poolest, millisena manatakse esile saare tähenduslikkus. Ehkki mitu autorit on vaid suvehiidlased, ei jää sugugi domineerima õnnis suvine idüll laulvatel liivadel.

Vähesed tunnistavad, nagu kord Õnnepalu proosas, nii otse: „Kitsas Hiiu saar aa öige meite rahva paradiis“ (lk 247), ja siit-sealt immitseb ikka mõni argine mure, hingevaen või rõhuvam emotsioon, aimuvad „muistised jubedad lood“ (lk 37; küllap pole unustatud Ungru krahvigi), võikad sügistormiööd, teadmine, et just sellel saarel „õnn ei leidnud pesapaika“ (lk 147) jne, või on saare miljöö koguni midagi seletamatut, ebatõelist, painavatki. Saart tajutakse üsna tasakaalukalt nii avara kogukonnaruumina kui ka intiimse, suletud (mõneti väljendamatugi) paigana, ent see eristus ei tule sugugi välja nõnda, nagu omal ajal jõudis veendumusele Endel Priidel: „Siin lühemalt peatunud pole jõudnud kohalikku elu-olusse nii sügavalt ja laialt sisse elada, et pannood anda ja hiidlaslikku elutunnetust teostesse valada.“⁵

Pigem kummutab „Hiiu luule raamat“ selle eristuse, näidates, et mõni suvitaja või ekskursant võib tajuda saare maastikku ja eluolu hoopis meelelisemalt ning luua sugestiivsema ja intiimsema kohakujutuse (selles veenavad leheküljed 129–130). Kontakt merega küll reedab kohaliku ja väljaspoolse vaateveeru, ent seegi pole oluline näitaja, sest paraku ei jõua ükski merekujutus sellise hetkeni, kus merest saaks „erootilisi kujundeid ärgitav ollus“ või „sala­armuke“, nagu kunagi juhtus Paul Rummoga.⁶ Sellele vaatamatagi näitab antoloogia väga polüfoonilist nõustumist juba 80 aasta eest sõnastunud manitseva täheldusega: see saar „polend tummide maa“ (lk 246).

1 Aet Annist, Elu mõtet kolides: hargmaised eestlased ja ilmajätu vormid. – Vikerkaar 2016, nr 7-8, lk 116.

2 Vaapo Vaher, Rummod ja Hiiumaa. – Looming 2013, nr 1, lk 103.

3 Vt Looming 2015, nr 5.

4 Endel Priidel, Kirjanduslik Hiiumaa. Eesti Raamat, Tallinn 1972, lk 123.

5 Samas, lk 5.

6 Vaapo Vaher, Rummod ja Hiiumaa, lk 103.