Hakatuseks teen törtsu juubelijuttu, nimelt täitus tänavu kevadtalvel 200 aastat Kuressaare Eesti Seltsi asutamisest. Kui üks Saksamaal sündinud ja õppinud, aga hiljem Saaremaal pisut vaimuliku ametit pidanud ja usulistel kahtlustel sellest loobunud mees nimega Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756–1842) tollases Arensburgis Estnische Litterarische Gesellschaft’i kokku kutsus, oli saare keeles kõnelejail sellega vähe pistmist. Vahest kaudselt kellelgi kojamehel või ahjukütjal, aga sisuliselt oli seltsi tegevus eestihuviliste baltisakslaste päralt. Eks oligi see eesti küsimuste uurimise ühing tegelikult suuresti just Luce kui ühe varase estofiili ja heas mõttes paaduva Saaremaa-haige sünnitis. Isoleeritud asukoha ja väheste kaastööliste tõttu jäi selts känguma ja lõpetas tegevuse koos asutaja surmaga. Ometi on Luce loodud Kuressaare Eesti Seltsi kui eesti asjade uurimise ühingut peetud Õpetatud Eesti Seltsi (1838) üheks oluliseks lätteks.
Pole kahtlust, et mitmekülgselt haritud von Luce, kes oli tegev vaimuliku, arsti ja apteekrina, haridusinspektori ja botaanikuna ning kümmekonna kodu- ja välismaise teadusseltsi liige, rakendas siin valgustusajastu ideid. Teda on nimetatud Saaremaa suureks valgustajaks, Saaremaa Hupeliks, universaalseks vaimuks jms, ta kirjutas ja avaldas ka ise varases eesti keeles ning on maetud Kudjape kalmistule. Sümboolse ja ilusa kingituse teevad saarlased nüüd Lucele temanimelise erakooli käivitamisega Kuressaares sel sügisel. Oli ju just Luce kunagi kaks sajandit tagasi see mees, kes asutas Kuressaare Eesti Elementaarkooli.
Seoses Lucega kerkib kohe üks põhimõtteline küsimus: kas ta ikka oli üldse saarlane? Arvatakse ju saarlaseks esmajoones ikka see, kes seal sündinud, ja alles seejärel tulevad ehk kaalumisele muud teened sel territooriumil. Mina nii kategooriline ei ole ja käsitlen saarlast kui sellist paindlikumalt, oma kõhunahatundest lähtudes, kui hakkan vahet tegema näiteks saarestunud mandrimehel või mandristunud saarlasel, kelleks end ise pean. Müütilistest ürgsaarlastest, näiteks Suurest Töllust ja muinasvanem Vessest siin juttu ei tee, aga olgu nad ikkagi märgitud, eriti seetõttu, et varasem baltisaksa-saare ollus hakatuses ei domineeriks.
Imelikul kombel ei ühenda Johann von Lucet ja Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausenit (1778–1852) mitte üksnes Saaremaa, vaid kohaspetsiifiliselt nii Pilguse kui ka Lahetaguse mõis. Nende Saaremaa suurmeeste kulgemine lapergusel vesimaamunal oli aga sootuks vastupidine. Bellingshausen pandi juba kümneaastasena Kroonlinna mereväe kadetikorpusse ja ega tulevane meresõitja, maadeavastaja ja admiral oma elus end edaspidigi sünnisaarega enam sidunud. Saaremaal ilmavalgust näinuna võib teda küll saarlaseks pidada, aga kõik muu, kaasa arvatud 1821. aasta 20. jaanuari paiku mingi antarktilise jääpiiri silmamise legend, on rohkem veel Vene keisririigi kui baltisaksa au, kuid tulevast monumenti on Bellingshausen Kuressaare Raiekivi säärel loomulikult väärt.
Lähen edasi ütleme „natuke kahtlaste saarlastega“ ja jõuan loomulikult Louis Isadore Kahnini (1901–1974) – vähemalt üht maailmakuulsat juuti peab Saaremaa laskma endale lubada. Kuid jälle kerkivad need „agad“. Esiteks muidugi langeb kohe kahtluse alla Kahni sünnikoht, sest uurijate ponnistustele vaatamata pole tänini selge, kas Kahn (sünninimega Itze-Leib Schmuilowsky) üldse sündis Kuressaares või Pärnus, nagu senini kirjas, või pigem hoopis Riias? Aurulaev Konstantin oli selleks ajaks juba ligi veerand sajandit üle Liivi lahe Kuressaare ja Riia vahet kündnud ja miks siis ei võidud sõita sünnitama ja rabi juurde ümberlõikusele tollase Liivimaa pealinna. Oli, kuidas oli, aga kindel on see, et pisike Kahn elas oma elu viis esimest aastat Kuressaares ja sellestki võib piisata lugemaks teda, no ütleme, kah-saarlaseks. On kirjutatud, et tulevase arhitektuuri suurmehe loomingule avaldas mõju lapsepõlves nähtud monumentaalne stiilipuhas Kuressaare linnus. Seda on tunnistanud nii Kahn ise kui ka tema loomingu uurijad. Mark Soosaar on spekuleerinud isegi võimalusega, et Kahni käsi oli mängus sokutamaks siia pärast sõda ehitatud Kuressaare elektrijaama projekti joonised.
Kahni küllaldase tuntuse kõrval peab temaga paari panema teise maailmasaarlase, kodumaal vähe tuntud, aga nii Euroopa kui ka Ameerika teatriringkonnas skandaalseks ja legendaarseks nimetatud Aario Alfred Maristi (1905–1991). Torgu valla Massiniidu talus see kummalise nime saanud poiss meresõitja peres ilmavalgust nägi, isa jäi pärast poja sündi tuletornivahiks. 1920. aastal nakatas Aario Kuressaares teatripisik, mis teda enam lahti ei lasknudki: huviline tellis Prantsusmaalt ajakirja ja primadonnade pildid ajasid poisil pea segi. 15aastaselt kõmpis ta vahepeal juhutöid tehes Sörvest jala Berliini, kus Eesti saatkonnas pidi justkui saatuse irooniana temaga tegelema saadik Karl Menning. Noor Marist nägi Berliinis mitmeid etendusi, enne kui isa saadetud raha tuli ja ta koju tagasi sai sõita. See oli kõigest ühe suure seikluse algus.
Aastatel 1923–1925 kohtus Marist juba Moskva Kunstiteatri juures Knipper-Tšehhovaga, Stanislavski ja Gorkiga ning 1927 on ta otsapidi Pariisis. Alanud oli suur ja vaevarikas eneseteostus, mille käigus ei kahanenud Maristi kiindumus Prantsusmaasse ja Eestisse. Ta õpib Berliinis ja Viinis, töötab neli aastat Pariisis eraooperis, kus avaneb Maristi muusika- ja lauluanne. Sörulane puutub kokku Lehári, Richard Straussi, Stravinski, Šaljapini, Fokini ja paljude teistega ning reisib 1931. aastal Tagorega kuueks kuuks Indiasse. Üks oluline ja jube seik Maristi elus leidis aset 1927. aasta Nizzas, kui ta oli jumaldatud Isadora Duncani traagilise surma juures. Just Marist aitas tantsijannat auto ratta alla poonud sallist vabastada ja tema kirjapandu järgi maailm seda õnnetust teab.
1930. aastatel tõusis Aario Marist esile Pariisi 6000 näitleja hulgast, kellest 4000 mängis pidevalt. Saarlane pälvib tuntust ja tunnustust, loob koguni oma teatri, lavastab ja mängib, dramatiseerib ühemeheteatris Tammsaaret, Vildet ja Gailitit. Pärast sõda teeb turnee Inglismaale, Rootsi, USA ja Kanada väliseestlaste lavalaudadel, asutab oma teatrikooli ja pälvib 1971. aastal hõberisti International des Arts. Maristi elutee kaldus Kanada poole, ta avas seal õppestuudio, kus teda külastas Pariisist endine õpilane Gérard Philipe.
Ei jõua siin loetleda kõiki neid sadu ilmakuulsusi, kellega Marist oma kireval eluteel kokku puutus, aga olgu märgitud Ingrid Bergman, Maurice Maeterlinck, Gabriele D’Annunzio ja Pablo Picasso, kes visandas hiljem 1947. aastal Cannes’is Maristist kolm söejoonistust, mis on säilinud. 85aastaselt tahtis Aario Marist Eestisse tagasi tulla ja nõudis Tallinna lennuväljale vastu vähemalt üht ministrit, aga unistuseks see jäi. Oma eluloojangul tunnistas ta, et on istunud igasugustes loožides ja palmide all, aga hakkas südamest tahtma tagasi – ja seda mitte lennuki, rongi ega laevaga, vaid põlvili roomates ja jumalat tänades, et kasta oma nägu Nasva jõe voogudesse ja kuulata seal kas või üksainus kordki veel vankrikõminat sillal.
Seda eesti keelt, milles me iga päev mõtleme ja kõneleme, on kõige rohkem mõjutanud Laimjala vallas sündinud ja Stockholmis hinge heitnud Johannes Aavik (1880–1973), peene vaimu ja kommetega, rafineeritud maneeridega täiusepüüdja, kes õppis ja töötas oma sünnisaarel mitmel eluperioodil. Oluliselt keelt uuendanud ja rikastanud Aavik ise oma haardega rahule ei jäänud, kuigi tema pakutud ligi kahesajast tehistüvest juurdus umbes 40. Aavik igatses enamat ning tundles ka erootiliste (koguni pedofiilse konnotatsiooniga) ulmade küüsis, nagu tema salapäevikust kolm aastat tagasi välja tuli. Johannes Aavik on lahtisema peaga inimestele piisavalt tuntud ja tema pärandi avamine jätkub: meil tegutseb temanimeline selts ja jätkub noori keeleentusiaste.
Johannes Aaviku salapäeviku trükki toimetanud Olavi Pesti (sünd 1950) on üks nüüdisaegne näide täielikult saarestunud mandrimehest, kes on juba üle neljakümne aasta Saaremaa muuseumis mälupõldu kündnud ja koduloolist aeda harinud. Tema panus on ära märgitud saarlasest ooperitähe Hendrik Krummi (1934–1989) preemiaga ja maavalitsuse teeneteplaadiga. Olavi Pesti missiooniga sisuliselt sama järjepidev, kuid haardelt ja temperamendilt hoopis teist masti mees on samuti üksjagu saarestunud Aivar Pohlak (sünd 1962), kelle teeneid uue Eesti jalgpalli arendamisel ei saa kuidagi üle hinnata. Ja kolmas praegu Saaremaal tegev mees on maailma paisumise eest kodusesse Sörve pagenud Kaupo Vipp (sünd 1962). Eesti Rooma klubisse kuuluv mõtleja, kes kirjutas „Globaalpohmeluse“ ja nüüd sellele järje „Lokaalravitsus“. Üleplaneediliselt ettehoolitsev ja hullumeelse paisumise eest organiseeritud taandumisele kutsuv Vipp on loomulikult massiteadvuse eest varjus, kuid pole kahtlust, et tema ideedel ja hoiatustel saab tulevikus olema aina rohkem kõlapinda, kindlasti ka Sirbis.
Ah soo! Johannes Aavikust tõukudes peab tingimata mainima üht tema saarlasest nimekaimu – Evald Aavikut (sünd 1941 Kuressaares). Näitlejana on ta hiilanud rohkem kinoekraanil kui lavalaudadel ja mitte üksnes Sulev Keeduse filmides. Evald Aaviku olemuse toob ilmekalt esile tema dokumentaalsete sugemetega mononäidend „Evaldi tekk“.
Mõtlesin, kas üldse peakski siin kirjatöös võimumeestest juttu tegema – aga kuhu sa neist pääsed? Kahtlemata on lugeja juba taibanud, et mu suurte saarlaste nimekiri pole mingi aamen kirikus, vaid üks subjektiivne valik, tujuajeline nope tühipaljast kõhunahast. Ei tahagi väga hoiduda kaldumast mõningasele nimede toppimisele. Nõnda siis võtan enne kauneid kunste teeninud saarlasi vahelduseks ette ka mõned seal võrsunud kuulsad ja kurikuulsad võimumehed.
Kes siis Viktor Kingisseppa (1888–1922) ei tea, aga võib-olla ei lastudki teda maha ega peidetud laipa Ülemiste luiteliiva, vaid anti välja Briti luurele, sest oma Moskva aegu kõrge tšekistina teadis Kingissepp paljutki, mis inglastele huvi võinuks pakkuda. Pealegi oli ta neil mai alguspäevil tiisikerina nagunii surmale määratud. Igatahes võiks sel teemal vähemalt spekuleerida ja mitte nii väga kogu aeg uskuda kanoonilise ajaloo dogmasid.
Jätame vahele Kingissepast mõjutatud punase Pöide kandi Ellamid, Mui, Mölder Proletaarlase, Muhus puhkenud Saaremaa mässu Vabadussõja ajal ja ärme peatu ka kapten Jaan Klaaril, kes ise muhukana karistussalga ees sealseid mässajaid hävitama saadeti. Enamikku saarlasi erutab ju palju rohkem kurikuulus metsavend, veriste kätega bandiit või rahvuslik partisan Elmar Ilp (1919–1950), kelle laiba lõpuks ometi võidukas NKVD parteikomitee hoovi linnarahvale vaatamiseks välja pani. (Muide, see rusketest tellistest vahepeal parteikomitee maja kuulus kunagi Johannes Aaviku onule ja on tänagi kenasti püsti.) Hinnangud keevalise verega Ilbile on vastuolulised: tema nimi juba teadjaid külmaks ei jäta ja ta lugu pälvib pigem inertse hukkamõistu kui ajastu olude ja konkreetse isiku psühholoogilise analüüsi. Mina küsin: aga mis siis see Vassili Riis (1910–1998) sellest Ilbist parem oli? Paistab, et ENSV siseasjade rahvakomissariaadi Saaremaa osakonna ülem Riis, kes andis 1941. aasta sõjasuvel nõusoleku sadade tublide saarlaste arreteerimiseks, on Ilbiga võrreldes palju võimsam massimõrvar ja sõjakurjategija. Enamik Riisi allkirja alusel arreteeritud saarlasi oli ju 1941. aasta sügiseks julmalt piinaval viisil tapetud. Riis ise aga heitis hinge valgete voodilinade vahel, suri vanadussurma, mitte oma idee eest võideldes nagu Ilp.
Saarlastest on saanud õige kurikuulsa rakendi, aga et ikka troika kokku tuleks, peab keskele panema jooksma Aleksander Laagi (1909–1960, sünninimega Krainev), Jägala koonduslaagris komandandi ametit pidanud Eesti sõjaväelase, SD-ametniku ja väidetava sõjakurjategija, kelle surma asjaolud Winnipegi lähedal garaažis on senini segased. Igatahes oli asjasse segatud nii FBI agent kui ka kohtuarst ja tõenäoliselt ka Mossad ning Laak pigem ei poonud ennast ise üles, vaid poodi vägivaldselt. Tallinnas 1960. aastal tagaselja peetud nn sõjakurjategijate protsessi ajal väitis Laak küllap omajagu Kanadas liialdades, et 99 protsenti tema kohta kirjutatust on vale, aga silmusesse oleks ta sattunud niikuinii.
Vahepistena seda, et mulle pole teada kunagise EKP Tartu linnakomitee esimese sekretäri ja hilisema hotelliärimehe Tõnu Laagi (sünd 1950, Kuressaare) võimalik sugulus Aleksander Laagiga.
Saaremaa suurtest võimumeestest helgeim, rahuverelisim, paindlikem ja säravaim on muidugi president Arnold Rüütel (sünd 1928), kelle tegevusele antakse adekvaatne hinnang vahest juba viiekümne aasta pärast. Praegu on Rüütli kuvand meie sajad tuhanded postsovetlikud ajud üle ujutanud ja president ei vaja siin tutvustamist. Võib-olla on Rüütel poole sajandi pärast ajaloos sama kaaluga tegija nagu teisitimõtleja, poliitvang, riigikogulane ja nüüd avalikkusest taandunud Viktor Niitsoo (sünd 1952). Muide ka Tiit Madisson on Saaremaaga seotud ja te ju teate andekdooti Brežnevist, Sahharovist ja Solženitsõnist.
No ja lõpetame siis kauneid kunste teeninud saarlastega, kelle nimi juba põhikoolis õppijaile pähe taotakse: Mälk, Hint, Vaarandi, Smuul, Peegel, Tuulikud jne, rääkimata väiksematest vendadest kuni Jakob Mändmetsa ja räppar Beebilõustani välja. Veidi norides peab siiski mainima, et nii Hint kui ka Smuul on sünnilt muhukad ja vennad Tuulikud hoopis Abrukal ilmavalgust näinud, aga see on juba juuksekarva lõhkiajamine.
Mööda ei saa näiteks Heli Läätsest või Ivo Linnast, kes on mõlemad sündinud Kuressaares. Nemad on ennast mitte üksnes Saare, vaid laiema Eesti rahva südamesse laulnud, mida jõuab teha ka Viini Riigiooperis ja maailma teistes suurtes ooperiteatrites esinev Ain Anger. Kogu oma elu tegutses Saaremaal armastatud kirjanik ja laululooja Albert Uustulnd (1925–1997), kelle mälestuseks on Kuressaare lossiparki pandud ausammas – ja küll Bellingshausen ka oma saab.
Linna, Läätse ja Uustulndi taga pidigi mul juba meelest minema üks päris unustatud metsik Saaremaa geenius. Ratlas sündinud Jaan Oks (1884–1918) oli Aaviku ja Kingissepa eakaaslane, rahutu verega mäsleja ja väga tungipõhise loomega kirjanik. Noore koolmeistrina alustas Oks 1905. aasta revolutsiooni paiku ajalehtedele kirjasaatjana, lõi palavikuliselt hulga lühijutte, millest enamik kadus toimetuste prügikorvi. Siiski oli Oks esindatud Noor-Eesti albumites, tema säilinud looming on avaldatud suures köites Stockholmis ja kahes köites meie kirjastuse Ilmamaa kaante vahel. Pean tõeliselt ürgandeka isikupäraga Jaan Oksa eesti esimeseks modernistiks kirjanduses ega suuda kellelegi selgeks teha, millist filmi ta vääriks. Kõik see Massus ja Samaaras õpetajaks olemine, mõneti ehk juhanliivilik kambris kügelemine ja piiblilugemine, tapivooris paljajalu üle Suure väina jää tagasitoomine, Tallinna kindlustustöödel raha nimel kühveldamine enne Esimest maailmasõda ja lõpuks valuline surm Eesti Vabariigi teisel päeval. Oks on Saaremaa taevas kindel püsitäht, kelle valgust näevad sama lainepikkusega silmad.
Jaan Oksa kõrval ei tohi kunagi unustada Atla talupoja peres sündinud heliloojat Peeter Süda (1883–1920) ega Kuressaares sirgunud maalikunstnik Eerik Haamrit (1908–1994) ning ka Kuressaares sündinud tulevast olümpiavõitjat (1928) ja -pronksi (1936) pälvinud Voldemar Väli (1903–1997), Kreeka-Rooma stiilis maadlejat, kes tuli Tallinna sadama kraanajuhina loomulikult ka Eesti meistriks ja seda koguni 19 korda.
Aga nüüd päris lõpetuseks viktoriiniküsimus: kes ikkagi on praegu maailmas tuntuim saarlane? Ei, mitte president Rüütel ega räppar Beebilõust – pakun lambist ehk karvase kõhunaha pealt, et see on Kärlalt maailma kihutanud, praegu juba ligi 30aastane poiss Ott Tänak. Pühapäeval ta Sardiinias autoralli MMi etapivõidu juba noppis. Eks Tänak pärjata varem või hiljem ka kogu hooaja sarja parimaks, aga kes mäletab Maailma-Otti enam saja aasta pärast?