Juuni alguses esitletud Eesti inimarengu aruandes keskendutakse rahvusriigi ja rahvusliku identiteedi muutuvale tähendusele. Sirp uuris kaua Eestist eemal elanud eestlaste suhet rahvusriigiga.

Üleilmastunud maailmas räägitakse üha enam hargmaisest ja poolitatud identiteedist. Mis osas on rahvuse ja rahvusriigi tähendus teie arvates muutunud ning mis mõttes on see jätkuvalt tähtis?

Evelin Tamm, Eesti teadusliku seltsi Rootsis juhatuse esimees: Oleme tagasi Esimesele maailmasõjale eelnenud kokkupõrkekursil, kirjutas Hannah Arendt 1967. aasta juulis oma kuulsa teose „Totalitarismi päritolu“ teise osa eessõnas. Vaadates viimaste aastate välispoliitilist arengut võin öelda, et Arendt ei eksinud. Kuigi suurelt tähistatud raudse eesriide langemine Ida- ja Lääne-Euroopa vahel võis tunduda uue globaalse rahudoktriini algusena, siis nüüd teame, et see oli vaid lühike vahemäng suurriikide jätkuvatele välispoliitilistele võimuintriigidele. Piir ida ja lääne vahel on endiselt silmatorkav ja seda markeeritakse iga päev erilise hoolikusega nii poliitikas kui ka argitasandil.

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, millega Eesti 1918. aastal astus teiste iseseisvate riikide perre, kinnitab väidet, et rahvusriiki ei pea ehitama totalitaarsusele. Eesti esimene iseseisvusdeklaratsioon on oma tolerantsuses ja avatuses aktuaalne ka nüüd, kui riikidevahelised kokkulepped on taas kõikuma löönud. Ilmselt ei leidu tõsiseid analüütikuid, kes julgeksid väita, et Eesti suudab üksinda sellel tormisel merel püsima jääda. Kuidas luua tugevat silda Eesti ja teiste riikide vahele, on küsimus, millele paljud meie hulgast vastust otsivad. Ometi ei maksa unustada, et teisest rahvusest ja üleüldse oma identiteeti mitmeti määratlevate inimeste hulk on Eestis praegu isegi suurem kui XX sajandi alguses. Seesama avatus ja tolerantsus, mida otsitakse suhetes teiste riikidega, peaks olema suhtlemisnormiks ka riigisiseselt ja siin on meil veel pikk tee käia.

Kuidas võidelda iseenda autonoomia eest, sama ajal arvestada meile esitatud nõudeid ja ootusi avatud maailmas, kus paratamatult oleme teistest mõjutatud kui kehalised olendid, kes on vastastikuses sõltuvuses ja seetõttu ääretult haavatavad? Nii küsis tuntud feminist Judith Butler pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi Ameerika Ühendriikides. Maailmas, kus mitmekesisus on lubatud, saavad ka väikesed riigid ja rahvad suurte ja mõjuvõimsatega rahumeeles kõrvuti eksisteerida. Väike Eesti ongi võimalik ainult Voltaire’i tolerantsuse traktaadi järgses maailmas. Rahvuslus ja rahvusriik ei ole asi iseeneses, see on mõttekonstruktsioon, mis ajas ja ruumis pidevalt teiseneb. Oluline on mitte lasta end kanda destruktiivsetest mõttevooludest, mille tagajärjeks on allutamine, hävitamine ja häving. Ka meie endi ajalugu kinnitab viimase väite vettpidavust.

Maria Kapajeva, Londonis elav ja töötav kunstnik: Rahvuslik identiteet on kompleksne ja voolav mõiste: kui oled sisserännanu, siis uus kultuur mõjutab sind igal juhul, sa ei saa sellest keelduda, vaid pead seda aktsepteerima osana sinu nüüdsest identiteedist. Kuid teises kultuuris elamine paneb sind oma juurte peale märksa teadlikumalt mõtlema ja neid rohkem hindama.

Minu arvates on rahvusriigi idee praeguse maailma suurim probleem. Usutakse, et rahvus jääb ellu ainult siis, kui tal on oma riik. Kuid praeguse globaalse mobiilsuse tingimustes on rahvusriigi idee äratanud ainult brutaalse natsionalismi ja rassismi laine, mis omakorda on tekitanud riikidevahelised vastuolud. Olen veendunud, et riikide loomine rahvuse põhjal on ummiktee. Ma ei pea siin silmas kodakondsust, kuhugi kuuluvust, vaid rahvust. Rahvusriigi ideel ei ole midagi tegemist kultuuri või rahvusliku pärandi säilitamisega, see on ainult kontrollimehhanism oma inimeste üle. See tekitab konflikte, mitte koostööd ja mitmekesisust. Mul on oma elus olnud raskusi rahvusluse ja rahvusriigiga.

Tanel Kerikmäe, TTÜ õiguse instituudi professor: Sõltumatud teadlased ja arvamusliidrid ei ole rahvusriigi tuleviku suhtes liialt optimistlikud. Paradiplomaatia areng on toonud kaasa regioonide, eriti linnade eelised rahvusriikide ees. Nii kuulub näiteks Maailma Majandusfoorumi arvates tulevik pigem arenevatele metropolidele, kuivõrd need on selgemalt piiritletud nii oma kogukonna kui ka majandushuvidega. Võrdluseks olgu toodud, et New Yorgi SKT on suurem kui kogu Hispaania kuningriigi oma. Linnad avavad üksteise juures oma esindusi, sõlmivad lepinguid ja umbes 30 aasta pärast elab 75% elanikkonnast linnades. Teadlased (nt prof John Breuilly Londoni Majanduskoolist), kes andsid rahvusriikidele lootust nende suurema regionaalse lõimimise perspektiivis, on pärast majanduskriisi ja Brexitit pigem pessimistlikud. Samal ajal on transnatsionaalsust (nt Maailmapanga, ÜRO tegutsemist valitsejana) vaadeldud ka kui rahvusriikluse alternatiivi. Industry 4.0 kontekstis (vt nt tehnoloogia arengu mõjust riiklusele Economisti kirjastatud Daniel Franklini raamatus „Megatech“, 2017) näevad õpetlased üha valdavamat internetikasutust geopoliitika surmana eelkõige üha enam personaliseeritud tehnoloogia tõttu. Toimub piiride kompamine, s.t järjest tekkivad riikidevälised kommuunid, nagu bitnation (https://bitnation.co), ei paku küll veel otsest konkurentsi üha enam digitaliseeritud turgudele (see on ka üks ELi prioriteete), kuid arvestades digilõhet ehk riikide erinevat suutlikkust end digiturustada võivad sellised autonoomsed ja süsteemist väljaspool asuvad nähtused suutlikkuse kasvades tõusta rahvusriikide partneriks või ka alternatiiviks. Eeltoodud prognooside teostumist kipuvad takistama terrorismioht, rahvusvahelised konfliktid ja rändekriis, kuid piiripoliitika ja kaubandusreeglid on ikkagi rahvusriikide pärusmaa. Poliitiline olukord maailmas on ebastabiilne ja võib ka esitada hüpoteesi, et eel­nimetatud arengusuundumus võib just seetõttu edasi lükkuda. Rahvusriigi elujõulisus sõltub tegelikult sellest, kuidas ta suudab end kehtestada nii traditsioonilistes rahvusvahelistes suhetes kui ka paradiplomaatia ja areneva tehnoloogia ajastul ning siduda uudsetel tasanditel tekkivad identiteedid rahvuskultuuriga.

Kaia Kiik, Pariisis elav ja töötav kunstnik: Ma elan juba 20 aastat Prantsusmaal ning tunnen end siin nagu kodus, kuigi ma ei ole prantslane ega saa selleks kunagi. Kui ma tulen Eestisse, siis tunnen end samuti nagu kodus, kuid ma ei ole enam puhas eestlane, nii nagu on kodueestlased. Pariisi kodus räägime kolmes keeles: mina ja mu abikaasa lastega siis eesti või hispaania keeles ning omavahel prantsuse keeles. Milline on mu laste (nelja- ja viieaastane) rahvuslik identiteet, kas eesti, prantsuse või peruu? Selles kontekstis on rahvuse mõiste mulle ja meie kodus äärmiselt oluline. Mõlemad abikaasaga püüame lastele maksimaalselt edasi anda oma rahvuslikke traditsioone ja väärtusi, seda enam et Prantsuse koolisüsteemi eesmärk on integreerida erinevused ühtsesse vabariiklikku väärtussüsteemi. Kuid mulle ei ole rahvuslik identiteet enam absoluutne ja kindlasti mitte ajas muutumatu mõiste. Võrdleksin seda näiteks kootud käpiku või rahvariideseelikuga: sellel on küll põhitoon, kuid põhitoonil võib olla kümneid nüansse. Kõik see on omavahel lõimitud kirjuks, kuid täiesti mõtestatud mustriks. Nii näen praegu rahvuslikkust nii enda kui ka oma laste elus mitte kui udust identiteeti, vaid kõiki värve kokku kootuna ühte keerulisse, kuid huvitavasse ja ilusasse mustrisse. Selleks et see teostuks, on tarvis toetust – on tarvis eesti kooli ja kultuuri, Eesti kodakondsust.

Kaia Kiik: Kodakondsus on mulle valupunkt. Saan aru, et Eesti riik kardab võimalikke tuhandeid Vene-Eesti kodakondsusega potentsiaalseid nn reetureid. Kuid praegune kodakondsusseadus lõikab ära kümnetel tuhandetel välismaal sündinud eesti lastel võimaluse saada Eesti kodakondsus. Lõuna-Ameerikas on võimalik mitmekordne kodakondsus, Prantsusmaal topeltkodakondsus, aga Eesti riigi praeguse kodakondsusseaduse järgi peavad mu lapsed loobuma kõikidest teistest värvidest. Mul on tunne, nagu raputaks Eesti riik oma n-ö ebapuhtad liikmed maha. Leian, et praeguses maailmas ei saa nõuda absoluutseid valikuid, rahvusriik ei ole determineeritud piiride, isoleeritud ja täpse sisukirjeldusega objekt, isegi mitte eesmärk. Eestlased ei ole ka kindlate loomujoontega, teataval territooriumil ja selle põhjapoolse aktsendiga rääkiv inimhulk (ja kelle eellased peavad vastama samadele kriteeriumidele). Keegi ei ole. Arvan, et selle asemel, et tegutseda oma rahvuse, rahvusriigi, identiteedi definitsiooni piiritlemisega, võiksime parem vaadata, kuidas kõik see, mis meil on (nii kodus kui ka mujal), lõimida kõige huvitavamal kombel globaalsesse mustrisse. Alustagem näiteks lähedalt Euroopast ja mingem sellega edasi.

Piret Loone, Californias töötav advokaat: Olen elanud Ameerika Ühendriikides alates 18. eluaastast, seega rohkem kui poole oma elust. Olen siin omandanud ülikoolihariduse ja kõrgemad kraadid. USAs on rahvusliku identiteediga mingis mõttes lihtne, kuna olla ameeriklane on ideepõhine, mitte rahvuspõhine. Seega, kui toetad ideaale, millele USA on üles ehitatud, ja USA konstitutsiooni, oled siin elanud ja kodumaa patrioot, oled samamoodi ameeriklane kui inimene, kelle esi­vanemad tulid Mayfloweri laevaga aastal 1620. Ameerika identiteet on ka piisavalt paindlik, nii et sinna juurde sobib kultuuriline identiteet – mina näiteks olen Estonian American. Oma lastega räägin eesti keelt, loen neile eestikeelseid raamatuid ja hoian sidemeid Eestis elevate sõprade, sugulaste ja ärikontaktidega ning käin läbi siinse eestlaskonnaga.

Natuke on kahju, et sellist paindlikkust ei ole vähemalt peavoolu arusaamisel eestlase identiteedist. Kui küsida, mis teeb eestlasest eestlase, võib vastuseks saada, et see on eesti keel ja eesti kultuuri austamine, aga selge on, et väga paljud eestlased on seisukohal, et eestlaseks ei saada, eestlaseks sünnitakse. Selline suhtumine teeb meid väiksemaks, kui me oleme. Vähemalt ei tohiks sellist suhtumist toetada riik. Praegu on aga kurioosne olukord. Mu New Yorgi tuttav, kes ei oska sõnagi eesti keelt, ei olnud kunagi Eestis käinud, aga kelle vanaema oli Eesti vabariigi sünnijärgne kodanik, sai Eesti kodakondsuse kiiresti ja lihtsalt. (Tema huvi oli saada pass, millega Euroopas töötada.)

Eestis on aga siiani hallipassisüsteem ja kodakondsust ei saa inimesed, kes on seal elanud enamiku oma elueast, sest neilt nõutakse kõrgel tasemel keele­oskust. USA kodakondsuseksamil on keeleoskuse nõue minimaalne ja seda ei nõuta inimestelt, kes on vanemad kui 50 või on siin elanud üle 20 aasta. Tegelikult kui lugeda Eesti põhiseadust (rahvuslik preambula seal on ju kummardus möödunud aegadele ega oma mingit seaduse jõudu) koorub välja vägagi liberaalne riik, kus on kaitstud kõigi inimeste (kodanike, kodakondsuseta isikute ja välisriikide kodanike) õigused, mitte rahvusriik. (Vt ka § 49. Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus // § 37. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.) Loodan, et liigume rohkem sellise Eesti poole, kus minu lastel ei teki küsimust, et nad on eestlased.

Hedvig Priimägi, sünkroontõlk Brüsselis: Üheksa aastat Eestist eemal elamist on näidanud, et rahvuslik identiteet on üks kohanemisvõimeline ja vastu­pidav nähtus. Üldine üleilmastumis­sumin ei tähenda veel lootusetut ummikut ja iseenda kaotsiminekut, mõned noodid kõlavad kõrvus alati kodusemalt. „Jänese­hapukapsas,“ tähendas mu viieaastane pooleldi eestlasest, pooleldi prantslasest järeltulija rahulolevalt, kui ma talle Eestimaa kevadises metsas põliseid esivanemate traditsioone tutvustasin. Mõned asjad jäävad.

Ivar Kaasik, Berliinis elav ja töötav kunstnik: Saksamaal tekitab rahvusest ja rahvusriigist avalikkuses rääkimine või isegi pelgalt nende sõnade mainimine pigem piinlikkust kui huvi. Kõik, mis mingilgi moel võiks puudutada-­solvata teis(t)e rahvus(t)e esindajat, on viidud isegi igapäevakõnelustes viisakalt ja delikaatselt absurdi piirini. Nii et ei mingit rahvust ega rahvusriiki! Kõne alla tuleb vaid kodanikkond, valijaskond, sisse­rännanud, hilisväljarännanud, külalistöölised, põgenikud jne, aga rääkimine põliselanikest või pärinemine saksa soost paneb üksnes õlgu kehitama. Nii ka eestlusega uhkustamine viib upakile. Eestlane Saksamaal on dilemma ees: assimileeruda või integreeruda. Kolmandat teed nii väikesele kogukonnale ei ole jäetud.