Öelda, et ma olen eestlane, on öelda väga vähe. Vanasti piisas, nüüd aga on vähe. Sest ma olen palju rohkemat. Olen lihast ja luust inimene, ja see on ühele väikesele rahvusriigile probleem.

Kuid mis teha, rahvuslik kuub mu seljas on jäänud lootusetult kitsaks. Mõtlesin koduterrassil istudes alles hiljuti, miks see nii on. Kas ainult sellepärast, et Martin Helme ja Varro Vooglaid peavad end samuti eestlaseks? Mitte et see juriidiliselt nii poleks – kõik kolm oleme sündinud Eesti territooriumil ja meie emakeeleks on eesti keel –, kuid siiski on ühise sildi all emotsionaalselt ebamugav.

Võib-olla, mõtlesin edasi, tingib mu ebamugavustunde see, et mul tuli varem pidevalt jutustada oma loo asemel Eesti lugu. Kui väikesed ja tublid (kuigi kes meist? kes tubliduse üle otsustab?) ja erilised (kas siiski?) me oleme. Mis peamine, nüüdsest tuleb täpsustada, et ei-ei, me pole idaeurooplased, sest alles hiljuti kvalifitseeris ÜRO meid lõpuks põhjamaalasteks. See, et teisi jätab see asetus täiesti külmaks, ei loe. Keegi teine ütles, et Eesti kuulub põhjamaade hulka, ja seega on see tõsi.

Seda on muidugi mujal elavatelt eestlastelt alati oodatud: rääkige kõigepealt teistest, endast andekamatest, silmapaistvamatest rahvuskaaslastest. Te olete Eesti saadikud maailmas, öeldakse meile. Tutvustage meie maad. Võib-olla on see palve isegi õigustatud. Endast rääkimine pole niikuinii viisakas, seda teame juba vaarisade aegadest. Tuleb oodata, et keegi teine ütleks, et oled väärt isiksusena, mitte mõne rahvuse esindajana. Ent senikaua kui seda pole juhtunud, hoidkem madalat profiili. Ja rääkigem Arvo Pärdist. Sest ta on eestlane.

Ja siis me teemegi seda. Vähemalt esialgu. Sest meis tukslev igivana hirm väljajäetuse, klanni mittekuulumise ees, mida on tunda eriti rahvusteema puhul, paneb meid üsna kummaliselt käituma. Keegi küsib, kust me pärit oleme, ja me küsime vastu, kas Skype’i teate? No vot, meie poisid (kellega meil pole mingit perekondlikku sidet, keda me ei tunnegi) tegid.

Sellised õpetussõnad antakse laia maailma minekul eestlasele kaasa.

Veel saad sa kaasa moraalse võla tagasimaksmise kohustuse. Sa võid küll ära käia, mujal kogemusi saada, ent peaksid millalgi siiski tagasi tulema ning saadud tarkused Eesti heaks tööle rakendama. See oleks sinust ilus ja, olgem ausad, ka õiglane. Sul tuleb põhjendada-õigustada sinusse tehtud investeeringut. Memme mäletad? Millal tasud ta vaeva, eks? Sinust kui kodanikust peaks just meie ühiskonnale (loe: majandusele) olema praktiline kasu, ja mitte teistele riikidele.

Inimeste (ära)minekut (kuigi kuhu kaugele neil ikka minna, kõik üks ja seesama planeet Maa) tajutakse Eestis kaotusena ja mitte teatud tüüpi suuremeelsusena. See pole sugugi kummaline, sest eestlased istuvad seljaga maailma poole. Kuigi võiksid istuda näoga. Ja tunda uhkust seda laadi solidaarsusest teiste kogukondadega: me jagame oma olemist, mõtteid ja teadmisi suurel meelel, sest meil on, mida jagada. Ja tõesti on!

Seevastu hinnatakse inimeste ja riigi võimetust heita õlgadelt rahvuse koorem, tegelemaks suuremate muredega, milleks on praegu pagulased, majanduslik ebavõrdsus, sõda. Ei taibata, et teised mitte ei tekita meile probleeme, vaid teadvustavad meile meie endi omi. Näiteks Helme ja Vooglaid teadvustavad mulle minu rahvusliku identiteedi probleemi väga selgelt. Loomulikult peitub sellises arusaamas konflikt rahvusriigi ja indiviidi huvide vahel. Riigile on tähtsaim rahvusriigi jätkusuutlikkus, kuid indiviidile võib inimkonna kestvus olla tähtis laiemas mõttes, hoolimata tema, nende, meie minu rahvusest, rassist, usust ja soost. Ja ka see on rahvusriigi silmis probleem. Sest inimene küsib: mis vahet on, kus ja kellega ma oma oskusi, aega, hoolitsust ja teadmisi jagan, kui meie eesmärgiks on üleüldine inimkonna heaolu? Koostöö, rahu. Uutmoodi suhtlemine, poliitika, mõtlemine, et pakkuda maad võtnud minnalaskmismeeleolule alternatiive. Et puudutada kehasid ja hingi, neid mõjutada, nad ellu äratada.

Sest hetkel, mil hakkame mõtlema ainult sõjalis-majanduslikes kaitse- ja kasuterminites, oleme ka eestluse päästmisega lootusetult hiljaks jäänud.

Inimene räägib hingetasandil, rahvusriik aga geopoliitilises keeles; seega on identiteedi- ja kohalolekukriis(id) vältimatu(d). Asukoht määrab, mida ja kuidas me näeme. Ja keel vormib maailma. Mõlemad koos osutavad meie piiridele, meie maailmas olemise viisile. Milliseid piire oleme ületanud, milliseid juurde ehitanud ja millised tagajärjed sellel on. Elades mujal ja kirjutades eesti keeles, olen sellest lõhest, teatud ebakõlast enda sees teravalt teadlik.

Tol õhtul koduterrassil mõtlesin ka sellele, kuidas neid vastuolulisi tundmusi harmooniliselt siduda. Otsisin enese mõtestamise võimalust, mis oleks loovam, avatum ja seega kestvam kui senine väljastpoolt peale pandud identiteet. Ja mulle meenus Aafrika filosoof Kwame Nkrumah.

Sosinal parafraseerisin Nkrumahi üht kuulsaimat lauset: „Ma pole eestlane mitte sellepärast, et sündisin Eestis, vaid sellepärast, et Eesti sündis minus“. Ütlesin seda veel kord, aeglasemalt. Ja otsustasin, et panen viimase osa olevikku: ma olen eestlane, sest Eesti sünnib minus.

Iga päev. Igal pool. Ikka veel.

Ja selle arusaama sees saan jälle vaba(ma)lt hingata.