Teiseks oli paar episoodi mõneti tasakaalust väljas ja see peaks olema dirigendi poolt hetkega likvideeritav, kui pole just tegemist nn värske lugemisega. Mind häirisid ses mõttes mõned timpani tremolo’d, mis matsid partituuris enda alla olulisemaid toiminguid, ja ilmselt hasardiga üle pakutud metsasarvede unisoon. Teate küll, kus (?). Kuid eks ole minust pisut liig absoluuti nõuda kevade hakul, kuid stabiilsust sooviks nautida küll läbi hooaja.
Kava edenedes kevad süvenes, nüüd siis heas mõttes, sest ettekandele tuli Ralph Vaughan Williamsi (1872–1958) teos sooloviiulile ja orkestrile pealkirjaga „The Lark Ascending” (1914), milline peaks siis eesti vanasõna järgi küll juba lõunasooja tooma. Lõokese osas esines ERSO ja Holland Symfonia kontsertmeister Arvo Leibur. Teos pole kuigi pretensioonikas, kuid see-eest hästi meeleolukas looduspilt ning erilist tunnustust väärivad Leiburi instrumendi kõlavärvid ja saali täitev toonikvaliteet, mis, muide, kindlasti kohe ületas hiljutise Antonio Stradivari instrumendi „exBaron Oppenheimi” (mille meile tõi Alexander Janiczek) kvaliteedid. Ütleme nii, et mängijastki sõltub üht-teist. Väga hästi vastu võetud „Lõokese tõusmine” sai lisapala ja selleks sobis hästi improvisatsioon kõigi poolt lauldud ja mängitud iiri rahvalaulu „O, Danny Boy” teemal – päris sobiv pärast Vaughan Williamsi maastikumaali.
Kontserdi teises pooles kõlas Mozarti Sümfoonia g-moll KV 550. Maestro Aleksejev on öelnud, et Mozarti teosed ei ole sümfooniaorkestri, vaid kammerorkestri repertuaar ja see ei ole tema ampluaa. Laupäevane Mozarti g-moll tõestas tema teesi teisele poole osas küll vastupidist. Ammu pole kuulnud nii kammerlikku ja meeleolukat sümfoonia esimest osa, kus on ju see igivana probleem tempoga (Molto allegro alla breve). Aleksejev leidis probleemile ideaalse ja veendunud lahenduse, esitades osa mõnevõrra aeglasemalt kui tänane eeskuju Nikolaus Harnoncourt, kuid seda täpsemalt meeleolus.
Ka teine osa Andante oli esitatud hästi süvenenult ja kõrge kõlakultuuriga ning, kui aus olla, polegi edasine, s.t Menuetto, Allegretto ja Allegro assai, liiga oluline, vaid pigem iseenesest lõpu poole veerev kena muusika.
Ka viimasesse osasse suhtus Aleksejev eriti assai’le rõhumata ja seegi läks kümnesse. Kogu kontserdile võiks anda hinnangu, nagu seda on lugeda netilehe aadressilt kuhuminna.tallinn.ee – et siis ürituse tüüp on „kontsert” ja meeleolu on „hingele”. Et publik vajab aeg-ajalt ka midagi hingele, seda tõestas kontserdisaalitäis kuulajaid.
