Lauanurgal on üks raamatukuhjake, millele on esimese hooga raske ühist nimetajat leida. Poes neid raamatuid ei müüda, v.a üks. Neid saab tasuta. Kuna neis festivali-, kinke- ja maineraamatutes, antoloogiates, aga ka ajakirjades esitletakse eesti kirjandust, võib öelda, et tegu kirjanduslike visiitkaartidega.
Selle paki põhi on ingliskeelse ajakirja Estonian Literary Magazine numbrid (ELM, ilmub alates 1995. aastast kaks korda aastas1), millest viimased kolm on tulnud välja uue peatoimetaja Jan Kausi käe all. Uuenenud kujundus ja sisu tundub varasemaga võrreldes mitmekesisem ja enam ei teki kahtlust, et mõni autor on fookuses lihtsalt sellepärast, et ei ole veel ELMi kaanekirjanik olnud.
Uus ELM hoiab päris hästi kätt kirjanduse pulsil, tutvustatav on tõepoolest parasjagu aktuaalne. Mõeldud on ajakiri estofiilidele, välismaistele tõlkijatele ja kirjastajatele, aga on huvitav ka eesti lugejale.
Ajakirja parim osa on tekstinäited, neid võiks olla isegi rohkem. Mõni üksik miinus siiski on: ka Leelo Tungla puhul, kes oli 2016. aasta sügisnumbri kaanel, võinuks olla ära toodud mõni katkend „Seltsimees lapsest“ ning osutus, et tulekul on Moonika Siimetsa film selle ainetel. Viimases numbris on lugu hulgast lühiprosaistidest, kelle puhul jäin mõtlema, et mõnda ei tunta ülemäära hästi kodumaalgi, aga tegu on huvitavate autoritega, nii et miks ka mitte. Kui arvustuste rubriigis vana head kambakraatiat täheldan, siis küllap see ainult tundus mulle.
ELM on küllalt tihedalt seotud festivaliga „HeadRead“, nende meeskond kattub. Seekord kutsuti festivalile seoses läheneva Londoni raamatumessiga, kus Baltimaad peakülaliseks, eesti/Eesti autoreid kuulama hulk väliskülalisi.2 Osa esinemisi oli koguni inglise keeles või sünkroontõlkega. Mulle pisut üllatuslikult tõstsid aga ELM ja „HeadRead“ esile eri aspekte ja autoreid. See võib olla taotluslik: kui ühed said juba ajakirjas tähelepanu, siis teistele anti võimalus n-ö laivis. Kampaania jaguneb nii paljude andekate autorite vahel.
„HeadRead“ on välja andnud ka oma festivaliraamatu, kogumiku „Lõpmatuse lävel“ (2015), mida kinkida külalistele. Selle taust on Niguliste kiriku luulemissa tava, mis on festivalist vanemgi. Raamatus kirjutavad Jan Kaus, Veronika Kivisilla, Indrek Koff, Peep Ilmet, Asko Künnap, Eeva Park, Karl Martin Sinijärv, Kristjan Haljak, Jürgen Rooste, Viiu Härm, Kätlin Kaldmaa, Igor Kotjuh ja Doris Kareva. Valdavalt on tegu luuletustega, tekst on paralleelselt eesti ja inglise keeles, iga autori kohta on raamatu lõpus humoorikas tutvustus. Kõige meeldejäävamad on seal Kivisilla, Pargi ja Kareva tekstid.
Ka festivalil „Prima vista“ on kuhjakeses oma raamat, kogumik „Metsik sõna“ (2016), mis kasvas välja 2015. aasta festivali kirjanike rabaretkest. Kogumikus kirjutavad toonane patroon Valdur Mikita, Berit Petolai, Aare Pilv, Kätlin Kaldmaa, Maarja Pärtna, Tõnis Vilu, Tomas Bannerhed ja Alvydas Šlepikas. Siingi on tekst kõrvuti eesti ja inglise keeles, Bannerhedi ja Šlepikase puhul on ka rootsi ja leedu originaal. Selgemalt kui Niguliste kiriku kogumiku puhul hakkavad siin korduma kindlad motiivid: üks on ootuspäraselt raba/soo, aga samuti taevasikk, valge koer jm. Raamatus on nii luulet kui ka proosalaaste, samuti reisikirja katkendid. Minu lemmikuks kujunes Maarja Pärtna luuletus.
Soome raamatumessidega on seotud Eesti instituudi soomekeelne antoloogiasari „Nippernaati“. Sarjas, mida toimetab Sanna Immanen, on seni ilmunud kaks köidet (2015 ja 2016).3 Siin on luulet, proosat ja romaanikatkendeid ühes autorite tutvustusega, I köite esimene autor oli Meelis Friedenthal ja II köite viimane Paavo Matsin, nende vahel kogu eesti/Eesti nüüdiskirjandus. Ses mõttes võib veidi arhailist „Nippernaatit“ pealkirjana eksitavakski pidada. Soome antoloogiates on muide eestivene autorid paremini esindatud kui eelmainitud väljaannetes. Ka seda sarja on eesti lugejalgi huvitav lugeda.
Selliseid antoloogiaid tahaks ka vastupidi lugeda, eesti keeles meie naabermaade ja sugulaskeelte kirjanduse valimikke. Näiteks jõudis hiljaaegu visiitkaartide kuhjakesse ungari kirjaniku László Darvasi „Kõrge lend“ (2016), kus on hulk novelle ja üks romaanikatkend noorte tõlkijate vahel ära jaotatud. Osaliselt on tekstid tõlgitud Ungari Tõlkemajas ehk väljaõppe korras. Oleks ju täiesti võimalik ka muude keelte puhul tõlketalguid pidada.
Virna kroonib kaks rosinat, mõlemad Tartust ja väga värsked. Esimene on Jaan Malini festivali „Hullunud Tartu“ II kogumik „Pilt ja sõna“. See ongi sündinud osalt noorte tõlkijate kaasabil, kellega Malin ka luuleprõmme korraldab ja luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlused läbi viis. Malini oskus inimesi oma pealtnäha hullude ideedega kaasa tõmmata ja tema ettevõtmiste mastaapsus on ikka muljetavaldav. Muljet avaldab ka raamat: üle 400 lk paksus kogumikus, kus on samuti kõrvuti luuletuse originaal ja tõlge, lööb kaasa kümneid luuletajaid ja kunstnikke. Teos on tõesti väga huvitav ja seda saab poodidest osta.
Teist rosinat otsi aga mööda linna taga. Ma ütlen, kust saab soetada Tartu linna „maineraamatu“, Valdur Mikita „Tartu tähestiku“: Tartu raekoja infopunktist. Vahepeal tundus, et Mikita vaimne küllusesarv hakkab ammenduma (ammendatakse), aga „Tartu tähestik“ hajutab selle kahtluse. Näiteks r-tähe all on lugeda, et 400 miljonit aastat tagasi Tartu kohal ujunud rüükalad on läinud evolutsiooni ajalukku kui seksi leiutajad. Järelikult: „Igal juhul näib Eesti olevat paik, kus peale mõtlemise leiutati ka elu tundeküllasem pool“. Ka Muna Jaan on mõistagi raamatus sees, aga Malin veel ei ole. See teos tuleks kindlasti tõlkida teistessegi keeltesse.
Vahel räägitakse sellisest nähtusest nagu festivalikirjanikud, antoloogiakirjanikud jne. Neil ei ole asja Mart Velskri koostatud mitteantoloogiliste luuletajate antoloogiasse „Eesti luuleilm II“ (müüakse poes). Ja tõesti – tollega on ainult paar kattumist. Ses mõttes esinduslik valim. Ja kuigi valim on virnana päris kõrge ja kaalub palju, on seda just parasjagu üks seljakotitäis. Istud selle kotiga bussi, bussijuht ütleb: „Olge mõnusad ja kinnitage turvavöö.“ Ja sellest tuleb hea sõit.
1 http://estinst.ee/en/allprints/magazines/#estonian-literary-magazine
2 Vt ka Silvia Urgas, Palimpsest. Kirjandusfestivalimulli lõhkemise võimatusest. – Sirp 19. V 2017.