Üpris närb ja abitu tundub kirjutada ajalehes kontserdist, mille ilusaimad hetked ja mõtteline telg on gregooriuse laul. Väga ülekohtune oleks ka sellest kirjasõnas üldse mitte välja teha. Pidades õigemaks hoiduda õõnsasõnaliselt mõjuvast kiitusest, ütleksin Jaan-Eik Tulve ja ansambli Vox Clamantis kohta vaid niipalju, et nad on eesti kultuurielus ühed kõige suurema intellektuaalse õnne pakkujad ja uue loomingu inspireerijad. Viimati mainitud virgutav jõud sisaldub (vist järjest rohkem) ka Risto Joosti ja tema juhitud muusikaliste koosluste tegevuses.
Heebrea keeles psalmi tähendava sõnaga pealkirjastatud kontsert ?Tehillim? algas Jeemeni juutide sünagoogis salvestatuga. See oli kontserdi kõige karedakõlalisem ja nurgelisem helipilt, lindistatud ?otse elust?. Sama hästi võiks nõnda kõlada mõne tänapäeva helilooja kollaa?-linditeos, mis mängib n-ö musikaalse müraga. Seda kuulates meenus mulle mitmel korral Helena Tulve India reisil salvestatud helidest kokku pandud ?Delta?.
Tatjana Kozlovast julgen loota veel palju. Tema ?Ti?ina? (2003) Robert Ro?destvenski sõnadele oli kavas ainus teos, mille tekst ei ole religioosne otsesõnu, vaid pigem peidetult, kirjeldatava vaimuseisundi iseloomu kaudu. ?Ti?ina?s? mediteeritakse vaikuse fenomeni üle. Helilooja räägib teose saatesõnas mõttest ?püüda vaikust, mida tegelikult ei ole olemaski?. Ka muusikaliselt algab ?Ti?ina? vaikusest, mida tegelikult pole olemas, ja lõpeb vaikusesse, mida pole üldsegi olemas. Loo keskel liigub helikude tihenemise ja pingestumise suunas, kooskõlas teksti ilmuvate valu tegevate sõnumitega vaikuse tapmisest, hirmust, hülgamisest.
Neid sõnumeid edastab gregoriaani vaimus loodud ja esitatud vokaal. Ro?destvenski sõnadest pole selle teose esitamisel võimalik täielikult aru saada vist üheski keeles, aga see ei tundu ka ?tapvalt? ega olulist ?hülgavalt? oluline, sest teose mõte ja meeleolu toimivad ka üksnes teemat teades. Tekst ei vihja talvele, aga Kozlova kõlamaailm mõjub selles loos jääga kaanetatult. ?Jäävälja? põhiloojad on keelpillid. Ja kuigi on ?jää?, ei aja see külmetama, vaid võtab kaasa kuhugi ebamaisesse defineerimatusse ti?ina-maailma.
Toivo Tulev on meister, aga mind teeb nõutuks teose ?Adiós? (2003) sarnasus kõige kuulsama Eestis sündinud helilooja looduga. See seotus ei ärataks vist niipalju tähelepanu, kui Tulevi muusikas ei näiks sisalduvat mingi pretensioon. Või on pretensioonikus tema teostele hoopis muusikaväliste asjaoludega külge poogitud?
Arvo Pärdi ?Ein Wallfahrtslied? (1984) Grigori Kromanovi mälestuseks on minu mällu jäänud kolme sümbolikeelde kalduva iseloomujoone tõttu. Esiteks, osa sellest teosest võib kuulata kui ?leinavalssi?. Teine selline joon on keelpillipartiisse ilmuv balalaikalikkus, mis näib vihjavat slaavi tagamaadele. Ja kolmandaks, ansambli kummastavalt harmoniseeritud langev kromatism, mis loob otsese seose pisarate langemise ja vastava muusikatraditsiooniga.
Tasakaalukontsert, aga vaba nii palju kuuldud moraalilugemisest teemal ?Unustage korraks oma kiirustamine ja mõelge elu üle järele ses huku poole kihutavas maailmas?.