Koda nimetab olulise oluliseks. Kui ?maja? on füüsika, siis ?koda? on metafüüsika. Koda on identiteet, maja on ainult varandus. Need eestlased, kes Iirimaal jõulukalkuneid kitkuvad/katkuvad ja Soomes soomlasi tohterdavad, saavad küll maja, kuid kas ka koja? Ent tuleme nüüd asja juurde.
Maja kui mõõtme, kui mõõtühiku, kui väärtuse meisterdas eestlaste jaoks iseäranis selgeks Jakob Pärn (1843 ? 1916), meie juhtiv jakobsoniaan, st 500-kroonise Carl Robert Jakobsoni pooldaja. Ta oli ka muidu igati aus eestimees. Temal on kohe üks spetsiaalne jutustus ?Oma tuba, oma luba? (1879), kus ta seda majavärki seletab. Juba jutustuse esimeses lõigus teab Pärn ütelda: ?Maja on minul ka kui hea sealaut ja seegi võib homme juba teise pärandus olla. Hea meelega muudaksin ma tema inimese elumajaks ümber /—/; aga siis oleksin mina viimast aastat tema peremees. Igaüks teda siis himustaks, igaüks oma poole kisuks ja suurema rendiga ära neelaks. Seeneta ja suitse aga vanaviisi edasi, siis ei tule sind ükski nuusutama!? (J. Pärn, Oma tuba, oma luba. Must kuub. Tallinn 1979, lk 5.)
Pärna jutustuses on tegelaseks üks kange eestimees, kes endale lõpuks oma maja, oma toa ja oma loagi saab. See on Lahvardi Kristjan. Temal on eestlaste tarbeks jakobsoniaanlik majasaamise retsept. Pärn teeb asja selgeks niimoodi: ?Kristjan tõttas koju. Esimene töö oli kõik oma maja olek läbi vaadata, kas ehk kuskilt raha ei võiks teenida. Ja vaata, ta leidis mõnd. Kartuleid oli temal enam, kui talu tarvituseks vaja läks. Ta müüs ülejäänud osa ära ja sai kakskümmend viis rubla. Vilja, iseäranis otri, oli ka enam /—/. Kevadine rent oli makstud, seepärast pani ta viiskümmend rubla intressi kandma. ?Kes kopikat ei korja, see rubla ei saa,? ütleb vanasõna, ja seda hoidis Kristjan silmade ees. /—/ Talv tuli kätte. Leenu sõna, kauplemine annab raha, mõlkus ta meeles. Ta ostis seepi, kausse, mõned värvid ja läks räbalaid korjama, ning vaata, kahe kuuga oli tema jälle sada rubla teeninud. Ühe aastaga oli tema kakssada rubla intressi peale pannud, mis oma kümme rubla kandsid.? (Ibidem, lk 15.)
See on igatahes küll häbiasi, et Pärn eestikeelsuse kolikambrisse on jäänud! Kui natukenegi mõtelda… Lahvardi Kristjan oma majajanuga on ju tänase Eesti Vabariigi mustereestlane! Talv on praegugi käes, lumi maas ? õige pärnlasest eestimees on juba seepi (mitte suhkrut!) ostnud, kausid ja mõned värvid vankrisse pannud ja läinud räbalaid korjama… Nauditav, kosutav, otse hingeülendav on kujutleda tänase Eesti eestimehi (Euroopas?) räbalaid korjamas, et kahe kuuga jälle sada eurot teenida! Oleks Lahvardi Kristjan kartulite seest veel (Eesti) raudtee leidnud…
Eesti kirjanduse tänasesse kolikambrisse on kukkunud, paraku, ka üks kunagi hästi kuulus majalugu, Friedebert Tuglase (1886 ? 1971) novell ?Popi ja Huhuu? (1914). Siin on asja alguses Isand, kel oma maja juba olemas, kellel pole enam vaja räbalaid korjama minna, aga kes sellegipoolest läheb oma majast ära ega tule enam tagasi ja maja jääb n-ö pärandina ahvi ning koera meelevalda. Ma ei tõmbaks siin mingeid otseseid (sotsiaalseid, poliitilisi, semiootilisi) paralleele. Kuigi midagi millelegi tundub paiguti sarnanevat. Asja tuum on aga selles, et ei ahv ega ka mitte koer oska selle majaga mitte midagi mõistlikku korda saata. Nad saavad majast stressi, mille leevendamiseks hakkavad alkohoolikuteks. Noh, et lihtsalt on oma maja ja et oleks selles ka hea olla ja nii edasi. Aga kärakas lõpeb otsa. Maja on, aga kärakat pole! Ent see-eest on majas jälle üks ?nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud?. Selle võis sinna ju sokutada ehk isegi mõni naaber. Pohmellis viinanäljane ahv viskab kasti vastu põrandat ja Tuglas peab kurvalt konstateerima: ?Kostis hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks.? Moraal on igatahes selge ? ei Popile ega Huhuulegi ole maja vaja.