On lavastajaid nagu Quentin Tarantino või Wes Anderson, kelle käekiri on tuttav esimesest kaadrist ja dialoogikatkendist. 84aastane John Boorman ei ole üks neist – tema tööde seast on koguni raske leida kaht sarnast. 50aastase karjääri jooksul on ta põrganud väga erinevate žanrite ja teemade vahel, töötanud nii Ameerikas kui Inglismaal, juhendanud ajastu tippnäitlejaid nagu Marcelo Mastroianni, Sean Connery ja Toshiro Mifune, nomineeritud seda kõike tehes viiele Oscarile (kaks filmi, kaks lavastajatöö, üks stsenaariumi eest) ning võitnud kaks parima lavastaja preemiat Cannes’i filmifestivalilt.
Boorman on lisaks sisulistele kontrastidele silmapaistev ka tänu suurele lahkmele õnnestumiste ja põrumiste vahel. Kui tema lavastatud „Pääsemist“1 võib pidada üheks 1970ndate märgilisemaks filmiks, siis vormus hilisemast stuudio pakutud carte blanche’ist rohkelt naeruvääristatud ja kriitikutelt kolki saanud ulmelugu „Zardoz“ (1974). Veelgi halvemini läks järjega William Friendkini legendaarsele „Vaimude väljaajajale“,2 mis mattus segaste ambitsioonide ja stuudioga kähmlemise alla, ning mida nimetatakse sageli kõigi aegade kõige halvemate filmide seas.
Artise kinos linastuval Boormani miniretrospektiivil tulevad peale „Pääsemise“ välja veel Cameloti legendi tõlgendus „Excalibur“ (1981) ning enim auhinnasära nautinud poolbiograafiline „Lootus ja hiilgus“.3 2014 tegi Boorman „Lootusele ja hiilgusele“ järjeloo,4 mis soojalt vastu võeti, ning pärast seda on ta olnud pensionil.
Kuigi kõik kolm retrospektiivi filmi on nii sisult kui ka vormilt selgelt oma ajastu lapsed, muudab Boormani tööd ajahambale vastupidavaks nende sisemine filosoofiline nüansseeritus.
Kui kursis te ennast kinolevi valikutega hoiate?
Ameerika Filmiakadeemia liikmena vaatan ära kõik auhindade nominendid ja kõik parima võõrkeelse filmi kategooria kandidaadid. Seega olen üsna hästi kursis.
Küsin sellepärast, et teie retrospektiivi raames linastub „Excalibur“ ja praegu jookseb kinodes sama legendi uus tõlgendus, Guy Ritchie „Kuningas Arthur: Mõõga legend“.55
Jah, ma olen seda näinud. Minu meelest on see film üle lavastatud, napib visiooni ja legendi enda tõlgendamist. Pole selge, mida see film öelda soovib. Mul oli „Excaliburi“ lavastades selge ettekujutus – tahtsin edastada legendi täies ulatuses, Arthuri sünnist Püha Graali otsinguteni. See võttis muidugi kaks ja pool tundi, aga kogu legendi terviklikkuses on väga palju väge.
Miks on see legend tänapäeval oluline ja mis teid selle juurde tõmbas?
Mind on Arthuri lugu alati huvitanud. See on mulle tsiviliseerumise lugu. Alustatakse väga primitiivsest Uther Pendragoni ajastust ja liigutakse Cameloti, selle kokkuvarisemise juurde ja siis graali otsinguteni, et kokku varisenud riik taastada. See kõik peegeldab tsivilisatsiooni enda lugu.
„Excalibur“ on suuresti tegelasekeskne, „Mõõga legend“ aga täiesti eriefektipõhine. Kas eriefektid ja arvutigraafika on kinos edasiviiv jõud või on see saanud koormaks?
Ma arvan, et juhtunud on mõlemat – eriefektid parandavad filme ja samal ajal kahandavad nende vaatamiskogemust. Väga tore, kui neid ettevaatlikult kasutatakse, aga arvutiefektide tõttu on kino kaotanud teatava süütuse. Vaatajad on väga küünilised. Kui nähakse midagi imelist, öeldakse kohe, et ah, te tegite selle arvutis. „Excaliburis“ ei olnud arvutiefekte, see film valmis enne selliste võimaluste olemasolu. Kõik efektid tehti otse kaamera ees, mitte midagi ei sündinud järeltöötluses. See annab filmile ka teatava autentsuse, mis kaob uues tõlgenduses ilmsete arvutiefektidega. Vaataja upub neisse lihtsalt ära.
Arvate, et filmikunst suudab selle süütuse kuidagi taastada?
Jah! Kui film üritab olla aus, tõene ja originaalne, siis ta suudab ka eriefektid välja kanda, sest filmi sisemine tõde püsib peamisena. Eriefektide probleem on see, et kümne tuhande sõduriga armee kujutamisel on kohe näha, et see on eriefekt. Ma arvan, et publik tajub seda alati kas või alateadlikult ja film kaotab oma jõu ja väe.
Kuningas Arthuri lool on tänapäeval päris tugev poliitiline alltekst. Tugevalt rahvuslikus loos liidab Arthur Inglismaa üheks ja riigist saab arvestatav jõud.
Ma tahan esmalt rõhutada, et kuningas Arthuri legend on lugu kuningast, kes ühendas rahvuse, mis oli koosnenud sõdivatest hõimudest. Ta tõi rahu. Mis puudutab rahvuslust, siis olen tugevalt selle vastu, ja minu meelest on hiiglaslik tragöödia, et Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust. Kõigi vigade juures on Euroopa Liit tõenäoliselt kõigi aegade kõige olulisem poliitiline kokkulepe pärast demokraatia sündi Ateenas. Kõik need kapitalismist innustatud jõud, mis seda laiali kiskuda üritavad, on destruktiivsed.
Teie „Lootus ja hiilgus“ kõnetab just briti rahvuslikku uhkust, aga ka Inglismaa ajalugu laiemalt. See põhineb osaliselt teie enda lapsepõlvemälestustel Teise maailmasõja ajast. Kui palju on Inglismaa teie elu jooksul muutunud?
Ma olen Suurbritannias väga pettunud. See riik viskleb pidurdamatu kapitalismi käes ja on väga parempoolne. Konservatiivid on äärmiselt rahvuslikud ja see hävitab kõik edusammud, mida oleme sõjast saati teinud. Pärast sõda tõi sotsialistlik partei kaasa haridusreformid ja asutas riikliku tervishoiuteenistuse teenuse. Suurbritannia probleem on kuningliku perekonna olemasolu, mis pidanuks ammu kaduma. Täielik nonsens, mis hoiab ülal arusaama valitsevast klassist. Seda toetavad eliitkoolid, mille varasem eesmärk oli toota koloniste, kes ehitaksid Briti impeeriumi. Suurbritannia pole suutnud lahti rabelda imperialistlikust minevikust.
Kas see imperialism tahab naasta?
Jah, me pöördume endasse, sulgeme enese maailma eest. Väga kahetsusväärne.
Ken Loach tuli 80aastasena tagasi filmi juurde, et teha „Mina, Daniel Blake“,6 viitamaks briti ühiskonnas lokkavatele sotsiaalsetele probleemidele. Tunnete te samuti soovi lavastamise juurde naasta, et oma vaateid väljendada?
Ma nõustun väga paljude Ken Loachi poliitiliste vaadetega, aga mulle eriti ei meeldi tema naturalistlik väljendusviis. Väga otsesele sotsiaalsele realismile eelistan mina metafoori. Aga ei, ma ei tunne puudust filmide lavastamisest, sest ma teen palju muid asju – kirjutan raamatuid, stsenaariume, töötan pidevalt. Pealegi on väga raske saada rahalist toetust filmidele, mida mulle meeldiks teha.
Te olete töötanud ja sõbrustanud väga kuulsate näitlejate ja lavastajatega. On teil suuri eeskujusid?
Kui ma noor olin, mõjutas mind kõvasti Michael Powell kuulsast duost Powell ja Pressburger. Siis oli Inglismaal väga häid lavastajaid, näiteks David Lean, kellest sai minu väga hea sõber. Selliseid suurkujusid, kes toona töötasid – Akira Kurosawa, Federico Fellini, Ingmar Bergman – praegu kinos ei ole. Muidugi on imelisi filmitegijaid, nagu vennad Coenid, aga tõelisi hiiglasi ei sirgu.
Oleme seni vestelnud Suurbritanniast, aga teie kõige kuulsamad filmid heidavad kinda hoopis Ameerika Ühendriikide müütidele ja kangelaskultuurile. Kas „Pääsemine“ oli mõeldud kriitikana?
Jah, vägagi. See on film neljast mehest, kes tulevad kõrgemast keskklassist, linnast, ja kui nad satuvad loodusjõudude vastu, pole nad selleks üldse valmistunud.
Oskasite te aimata, et sellest kujuneb teie suurim hitt ja tunnustatuim film? Kas peate seda oma töödest parimaks?
Ei, seda ei tea kunagi ette. Filme tehes ei tea iial, kuidas neil pärast läheb. Loodetakse lihtsalt parimat. „Lootus ja hiilgus“ oli mu filmidest samuti väga laialdaselt hinnatud. „Pääsemisel“ olid oma häälekad kriitikud, kuigi jah, mina pean seda väga hästi õnnestunud mitmetasandiliseks filmiks. See kõnetab laia publikut ja samal ajal puudutab päevakajalisi teemasid.
„Pääsemine“ on huvitav, kuna seal on palju varjatud poliitilisi viiteid. Eriti kui vaadata tänapäeva Ameerikat, linna-maa vastasseisu, võõrandunuid ja mahajäetuid, viimase aasta poliitilisi suundumusi.
Tõsi. Ameerika on mulle alati suurt huvi pakkunud. Teadsin filmi tehes selgelt, et need niinimetatud maamatsid, keda filmis näha võib, elavad peavoolu-Ameerikast äralõigatuna ja põlastavad seda – nad on täielikult eraldatud. Seetõttu ei üllatanud mind, et nii suured rahvahulgad Trumpi poolt hääletasid, sest väga suur osa Ameerikast ei tunne ennast osana peavoolust, vaid hoopis väga tugevalt võõrandununa.
Kas tunnete maakate ja ka nende nelja mehe suhtes sümpaatiat?
Mul on väga segased tunded. Vaenulikkus ja ikonoklastlik suhtumine mind ei tõmba. Teisalt meeldib mulle side loodusega, mis liidab inimesed oma elukohaga ühte.
Olete teinud osa filme Ameerikas, osa Inglismaal, on see olnud erinev kogemus?
Filmikeel on rahvusvaheline. Ma olen töötanud võttemeeskondadega Inglismaal, Ühendriikides, Lõuna-Ameerikas, Prantsusmaal. Tehnilised erinevused on imepisikesed. Filmikultuure eristab üksteisest pigem rahastamisviis. Ameerikas domineerivad stuudiod, mis on nii hea kui ka halb. Ühest küljest tehakse väga universaalse potentsiaaliga filme, teisalt kipub süsteem väiksemaid filme välja tõrjuma. Väikesemad filmid on tihti palju paremad ja hoopis huvitavamad, kuid ei leia väärilist levi, sest rahvusvahelises levis valitsevad Hollywoodi suurstuudiod.
Lavastajad räägivad sageli, et mõni läbikukkunuks peetav film ei pruugi olla tingimata halb, kuid ei leia kinos lihtsalt oma publikut. Kas teie filmograafias on mõni selline?
Mitmeid! „Leo Viimane“7 Marcello Mastroianniga oli väga huvitav film, aga põrus kinodes. „Zardoz“ oli täielik läbikukkumine, aga on aastatega uusi austajaid võitnud ja sel on praegu rohkem fänne kui linastumise ajal. Mõnikord tundub kunagi imetletud filme 15–20 aastat hiljem vaadates väga veider, et kuidas need küll meeldida said. Ja vastupidi: film, mida omal ajal ei hinnatud, võib aastaid hiljem mõjuda hoopis jõulisema ja imetlusväärsemana. See on filmide suur võlu.
Te mainisite juba filmi „Zardoz“, lisaks olete lavastanud „Vaimude väljaajaja“ palju kritiseeritud järje, mida on nimetatud koguni üheks kõigi aegade halvimaks filmiks. Kuidas te läbikukkumised üle elasite?
Need on alati valusad. Filmi tegemisse investeeritakse ju paar aastat oma elust. On raske, kui tulemust hästi vastu ei võeta. Lõppude lõpuks on mul olnud õnne teha neid filme, mida olen tahtnud. Ma pole pidanud täitma sunniviisiliselt stuudiote käsku. David Lean ütles mulle kunagi, et tee filme selleks, et rõõmustada iseennast, ja kui need publikule rõõmu ei paku, siis lõpeta filmitegemine. Mul on olnud õnne, olen suutnud oma ebaõnnestumised üle elada. Enne kinofilme tegin hulga filme BBC-le, seega olen töötanud lavastajana üle 50 aasta ja olen näinud, kuidas suure osa lavastajate karjäär lõpeb pärast üht läbikukkumist. Ma olen suutnud üle elada mitu sellist, kuna mu edulood on õnneks olnud küllaldaselt veenvad.
Majandusseis ja filmitööstus on muidugi kõvasti muutunud. Arvate, et saaksite veel samu filme teha?
Ei, ma ei usu. See oleks väga keeruline. Stuudiod on hakanud rohkem kontrollima. Režissöörile saadetakse lehekülgede viisi märkusi ja temast on saanud palgatööline. Peale lavastamise ma kirjutasin ise ka stsenaariumid. Kontroll oli suuresti minu käes, sain teha, mida tahtsin. See ei läheks tänapäeval enam läbi. Mitut neist ei saaks ma nüüd teha juba ainuüksi tervise ja tööohutuse pärast. Nüüd peab iga stseeni valvama vastav ametnik, et ei oleks mingit ohtu. „Excalibur“, „Pääsemine“ ja Amasoonias filmitud „Smaragdmets“8 jääksid praegu tegemata.
Teie filmograafia on hämmastavalt mitmekesine. Ühise nimetaja leidmine on kontimurdev ülesanne. Kas on mõni teema, millest olete olnud huvitatud kogu karjääri vältel?
Üks on kindlasti inimese ja looduse suhe. Paljud filmid keerlevad jõgede ümber ja jõed on mulle väga tähtsad. Need on elu enda metafoor. Algavad ülalt mägedest ja voolavad merre. Ja paljud mu filmid on rikaste ja vaeste vahelisest lõhest. „Zardoz“, „Leo Viimane“ ja mitmed teised. Ometi ei mõtle ma kunagi üksnes nendes piirides. Tegelen looga, mis mind huvitab, ega püüa teadlikult käsitleda mingit kindlat teemat.
Kas teid huvitab ka patriotism, kui mõelda filmidele „Põrgu Vaiksel ookeanil“9 ja „Lootus ja hiilgus“?
Ei, ausalt öeldes üldse mitte. See on midagi, mis on tänapäeva oludes meie vaenlane. Nagu ma ütlesin, on sissepoole pöördumine ühiskondlikult negatiivne nähtus. Pigem tuleks end välja sirutada ja inimesi ühendada, mitte eraldada.
Tegite oma viimase filmi pärast pikka pausi 2014. aastal. Kas te olete nüüd lõplikult pensionil?
Mul on veel üks stsenaarium, mille tahaksin ära filmida. Vahel tunnen, et mul on selleks jõudu, vahel, et mitte. Seni jätkan kirjutamisega. Eks kõik pea kunagi lõppema.
Teil on veel aega, on olnud vanemaidki lavastajaid!
Just, Manoel de Oliveira oli oma viimast filmi tehes 104aastane.
1 „Deliverance“, John Boorman, 1972.
2 „Exorcist II: The Heretic“, John Boorman, 1977.
3 „Hope and Glory“, John Boorman, 1987.
4 „Queen & Country“, John Boorman, 2014.
5 „King Arthur: Legend of the Sword“, Guy Ritchie, 2017.
6 „I, Daniel Blake“, Ken Loach, 2016.
7 „Leo the Last“, John Boorman, 1970.
8 „The Emerald Forest“, John Boorman, 1985.
9 „Hell in the Pacific“, John Boorman, 1968.