Käes on maikuu ainukordne nädal, kui Eestis ei toimu ühtegi kirjandusfestivali. Tartu „Prima vista“ lõppes eelmisel nädalal ning Tallinna „HeadRead“ on valmis uuel nädalal alustama. Mõlemat festivali on linnapildis nende toimumise ajal ka näha ja kuulda, eriti „Prima vistat“, mille kodulinn Tartu on pidevas valmisolekus, nagu aina oodates, et kirjandusinimesed tema juurde pralletama tormaksid.
Kui mu kodulinnas Haapsalus vanasti Airport Jami nimeline klubimuusikafestival toimus, luges ema mulle alati väljaminekul sõnad peale, kartes, et muidu lõpetan tähelepanematu liiklejana mõne joobnud juhi autorataste all. Samamoodi võiks tegelikult karta ka kirjandusfestivalilisi: jumal teab, millised hipid sel puhul üle hulga aja linna lastakse ning kas keegi neist üldse autoga sõita oskabki. Ometi erinevad kirjandusfestivalid oma sugukonnakaaslastest ehk teistest festivalidest märgatavalt.
Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib festivali kui perioodiliselt korraldatavat pidulikku ülevaatust või konkurssi – kui suurpidustust. Näitesõnade loetelus on sõnaraamatus välja toodud nii roki- kui ka taidlus-, kuid mitte kirjandusfestival. Tundubki imelik, et keegi võtab nüüd kirjanduse, selle stereotüüpselt introvertse kunstivormi ja hakkab selle ümber korraldama suurpidustust. Festivalid kipuvad inimesi väljastpoolt oma ringkonda ligi tõmbama küll, näiteks PÖFFil võib kohata autorifilmiga tutvumas inimesi, kes muidu Sõpruse saale pooltühjana hoiavad, ja Tallinn Music Week’il eksivad alternatiivsematesse peokohtadesse pidulised, kes muul juhul harva kesk- või vanalinnast, heal juhul Telliskivist, kaugemale jõuavad. Aga ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi, kellelt ma seda ei oota, oleks käinud kirjandusfestivalil. Tegu ei ole sugugi etteheitega kirjandusfestivalide korraldajatele, kuna ürituste muidu kasulikku mõju, näiteks inimeste kokkuviimist või välisautorite tutvustamist, on raske eitada.
Väisanud peamiselt muusikafestivale, võin neid kirjandussuurpidustustega võrreldes märkida, et pigem ollakse õunad ja apelsinid kui sukad ja saapad. Nii „HeadRead“ kui ka „Prima vista“ meelitavad publikut peamiselt välisautoritega, kuigi tähtsustatakse ka oma kirjanikke. Tallinn Music Week näiteks aga kutsub vastupidiselt välismaa muusikamutreid vaatama Eesti ja lähiriikide bände. Selles osas on meie kirjandusfestivalid pigem sarnased maailma suuremate muusikafestivalidega, kus tõmbenumbriks välisartistid ja nende ümber taustamängijatena kodumaa ja naabermaade tegijad. Samal ajal on „HeadRead“ ja „Prima vista“ mõlemad Tallinn Music Week’i sarnaselt showcase-üritused, mille puhul suur osa võlust seisneb ühest toimumiskohast teise liikumises ning mitmesuguste, sageli eriskummaliste esinemispaikade ja alaürituste vahelises harmoonias või kakofoonias.
Festival on eriti muusikamaailmas kujunenud moesõnaks ja ühtlasi rahateenimisvõimaluseks, kus külastajatele on tihtipeale tähtsam ennast näidata kui päriselt midagi näha või kogeda. Seetõttu on viimasel paaril aastal ürituste paljususe ja ambitsioonikuse tõttu spekuleeritud festivalimulli lõhkemise üle. Ilmselt kõige ilmekam näide rööbastelt välja sõitnud suurüritusest on aprillikuu lõpus Bahamal toimunud, või õigemini toimuma pidanud, Fyre Festival, mida reklaamiti kui supermodellidest kubisevat glamuurset üritust, mille piletite eest ei peetud paljuks välja käia viiekohalist summat. Kohale tulnud festivalikülalised leidsid eest põgenikelaagrit meenutava telkla, kuid mitte ühtegi esinejat.
Mis see kõik kirjandusfestivalidesse puutub? Ega ei puutugi, sest kirjandusfestivali mull ei saa lõhkeda enne, kui mingi imeliku juhuse ajel hakkavad muidu üpris kirjanduskauged inimesed ühtäkki ummisjalu kujuteldavatest väravatest sisse murdma, tahtes pigem festivalil käia kui midagi sisulist kogeda. Kuna seda ilmselt niipea ei juhtu, ongi kirjandusfestivalid meie kõrval olemas, pakkudes küll ka kontserte, jalutuskäike ja pidusid, kuid olles eeskätt mõeldud pigem kirjandusinimestele endile kui pühapäevalugejatele. Ja nii ongi hea.