Olin just lõpetanud Tavistocki loengute eestikeelse tõlke lugemise ja asusin arvustamiseks mõtteid selgitama, sättides end mugavalt lennukiistmele, kui nägin, et ees istub üks mu hea tuttav. See tuttav, kellega kohtumine oli väga ebatõenäoline, jutustas mulle ümber kunagi lehesabas ilmunud Andrus Kiviräha „intervjuu“ tüüpilise Veevalajaga, kes üritas üliloomingulise isikuna vestlust katkestada oma palavikulise kiirusega tekkivate ideede ja leiduste tutvustamisega, nagu näiteks, kuidas teha tühjusest kõiksust. Viimase tarbeks tuli kaevata suur auk, täita see ääreni porolooniga ning augu ümber istutada rediseid. Ning neid siis noppida, noppida!

Miks ma selle kõrvalise seiga nii pikalt esile toon? Selleks on kaks konkreetset põhjust. Esiteks võib varrukast ebamäärase sisuga kontseptsioone pilduv ning samal ajal nii psüühe geomeetrilist mudelit visandav kui ka igasuguste mudelite ranget jaatamist ja lõpetatust eitav Carl Gustav Jung mõjuda Jungi-võõrale samuti nagu Kiviräha Veevalaja. Ei tasu häbeneda, kui nii peaks juhtuma. Seda lohutavam on lugejale, kui ta jõuab igale loengule järgneva vestluseni (kokku on neid viis), kus kuulajad kohati oma segadust ka ei varja ega loengupidajale armu ei anna.

Teiseks aga oli see kohtumine kustumatu lootusega luua tühjusest kõiksus asjakohane ka põhjusel, et ei lase vaid pelgalt teooriasse takerduda, vaid toob sisse faktid. Ja Jung ei väsi rõhutamast, et teda ei huvita mitte teooriad, vaid faktid. Kõnealusel juhul peegeldavad need üht Jungi keskset printsiipi – sünkroonsust. See on tähenduslik kokkusattumus, mil sisemised sündmused on teadvustamatuses toimuvate arhetüüpsete protsesside tõttu – kuid kausaalsusest sõltumata – seotud välise reaalsusega. Ilmselt kõige „jungiaanlikum viis“ Jungi lugeda olekski mitte piirduda lugemisega, vaid vaadata, mis lugedes juhtub ja kuhu lugemine viib. Võimalik, et siis liigub tähelepanu ka neilt seikadelt, mis on häirivalt mõistmatud, õigetele radadele, mis on ridade vahel.

Aga kui nüüd liikuda selle jungiaanliku paradoksi juurest konservatiivsema lugemisviisi juurde, siis pakub värske Tavistocki loengute tõlge põnevust mitmes plaanis. See on võimalus kogeda inimest, Carl Gustav Jungi, kõnelemas just sel hetkel selle auditooriumi ees. Loengut võib tudeerida ka kui võimalikku läbilõiget Jungi õpetusest. Ja siis muidugi: meie ees on järjekordne Jungi eestindus nüüdseks juba üsna pikas reas.

Näost näkku kriitikutega

Kui küsisin ühelt oma jungiaanlikust analüütikust sõbralt, milline on tema meelest Tavistocki loengute tähendus, siis tõi ta esile just esimesena nimetatud tasandi. Loengud kui kohtumine: lugu sellest, kuidas üks mees läks seltskonda oma teooriat tutvustama ning kuidas ta sellega nii enda sees kui väljas toime tuli. See lugu on põnev, sest auditoorium pole sugugi kõige altim tema sõnumit vastu võtma. Saal on kirju. Mõneti ehk Jungile üllatuseks on seal peale psühhiaatrite ka teisi arste ja näiteks psühhoanalüütik Wilfred Bion on kutsunud kuulama oma analüüsitava Samuel Becketti. Jung seisab näost näkku kriitikutega, kes ei varja esmalt võõristust. Ta ei lase end kergelt rünnata. Eeskätt kahele esimesele vestlussessioonile on omane sportlik energia, mis ei luba ennustada, kas lektor kasutab vastates torget või hoopis osavat evasiooni.

Esimesele loengule järgnenud diskussiooni lõpus avas Jung oma toonases ajas üsna liberaalset käsitlust patoloogiast („hullumeelsusest“). „Õnneks on inimene üles ehitatud nii, et inspiratsioon tuleb peale juhuti ja väga harva, aga siiski tuleb (lk 63).“Nii reageerib Jung veidi noriva kuulaja küsimusele teadvustamata materjali patoloogilise invasiooni ja kunstniku ideeloome erinevuse kohta (Jungi vastus: erinevust ei olegi). See lause annab tabava pildi, milline mees neil 1935. aasta sügispäevil Londonis Tavistocki kliinikus esines. Provokatiivne ja mänguline kõneleja, kes oma Šveitsi päritolust hoolimata üllatas kuulajaid paindliku ja voolava inglise keelega, ning loopis saali suuresti harjumatuid mõtteid viisil, nagu ta ei hooliks sellestki, kas kokkutulnud teda mõistavad või lahkuvad nüüdsama pead vangutades ruumist.

Tõlkijagi on üritanud Jungi arrogantse ja hoogsa stiiliga sedavõrd vapralt sammu pidada, et tõlkes on diskussioonile veel omajagu vürtsi lisatud. Nimelt on mõned üsna süütud Jungi väljendid tõlgitud vandesõnadeks (lehekülgedel 71 ja 73 rõhuline hüüatus why on earth [—] on tõlgitud vastavalt „pagan võtaks“ ja „pagan küll“; lk 175 on frightfully tõlgitud „neetult“). Eks kinnita seegi vaid Jungi sugestiivsust. Ja Jung pöörabki oma muheda stiiliga ja vahetusega auditooriumi esialgse kriitilise skeptitsismi tunnustuseks.

Suhestumine Freudiga

Üks huvitavamaid osi lektori ja auditooriumi dialoogis puudutab Jungi suhestumist Sigmund Freudi ja tema teooriaga. Või oleks ehk õigem öelda – tema katseid sellega mitte suhestuda. Lõhe kahe psühhoanalüüsi suurkuju vahel oli saanud selleks ajaks juba enam kui paarkümmend aastat settida. Ometi jääb silma Jungi eriline toon, kui ta peab Freudist rääkima. Ja ta peab, sest arutlejad soovivad mitut puhku temalt selgitust, kuidas sobitub Jungi räägitu Freudi mõisteaparaati ja mudeleisse (vt diskussioonid 2., 3. ja 4. loengu järel).

Teatava surve all mainib Jung, et oli Freudi õpilane (mõistagi mainides, et teda peeti parimaks), ning möönab, et paljudele Freudi teooria sobib. Ja siis ennetab osavalt neid, kes ehk võiksid sellesarnast eelistust väljendada: „Kui ka terve maailm minuga ei nõustuks, oleks see mulle täiesti ükskõik. Mul on laitmatu töökoht Šveitsis, olen endaga rahul, ja kui minu raamatud ei meeldigi mitte kellelegi, siis mulle endale meeldivad need ikka (187–188).“ Ja see pole ainus torge. Ta rõhutab, et nendel, kellele Freudi teooria sobib, on paraku ka Freudi kirjeldatud psüühika (mida ta aga sellest arvab, ei jää raamatu lugeja ees saladuseks). Otsest kriitikat Jung Freudi aadressil siiski väldib. Tähelepanelik lugeja aga märkab, et Jung küll sõnades jaatab Freudi tähendust, kuid tegelikult hoidub süstemaatiliselt tema esitlemisest oma peamise rivaalina. Selle asemel toob ta hoopis pidevalt sisse Alfred Adleri, mis võimaldab tal esitleda ennast ja Freudi kui kahte teoreetikut teiste seas.

On huvitav jälgida sedagi, kuidas Jung pöördub oma näidetes instinktiivselt Saksamaa poole. Brittidele omase viisakusega ei kommenteerinud keegi loengutel Jungi viiteid Natsi-Saksamaale, selle asemel küsiti põhjalikult neuroosi ja aktiivse kujutlusvõime kohta. Mitte ükski küsijaist ei tee märkusi ega esita küsimusi Jungi arvamuse kohta tema kaasaja poliitikast. Hiljem on teda käsitletud natside pooldaja ja aktiivse kollaboratsionistina. Tema poliitiline ebamäärasus ühes teatava kirjutatud materjaliga ja osavõtuga küsitavatest konverentsidest moodustas lõpuks tumeda pilve, mis hõljus tema reputatsiooni kohal veel kaua pärast surma.¹ See tuli alles hiljem, aga kõuemürin oli kohal juba Tavistocki loengute ajal. Nii või teisiti tasub tänapäevalgi tähelepanelikult lugeda neid lõike 2. ja 5. loengus, kus Jung kirjeldab 1935. aasta Saksamaal toimuvat. „Ajalugu valmistab end ette üksikisiku kollektiivses teadvustamatuses,” ütleb ta.

Kui otsida Tavistocki loengutest Jungi teooria(te) pidepunkte, siis tuleb seda teha kahe mööndusega. Esiteks – Jungi teoreetiline vaade arenes surmani. Seisvat vett ei esinenud selles kärestikurohkes ja ülidünaamilises mõttejões hetkekski. Teiseks tuleb arvestada, et kuigi loengute pidamise ajal oli Jung juba 60aastane, oli see tegelikult tema pika ja produktiivse loomeelu keskpaik. Osa sellest, mida tunneme tema pärandina, ei olnud sellisena ta peas veel vormunud.

Baasteadmised Jungi-huvilisele

Sellegipoolest on Tavistocki loengutes palju sellist, mida algaja Jungi-huviline võiks oma baasteadmiste hulka just siit koguda. Loengute esitusviis, mis on teatavas kontrastis kohati üsna raskepärase keelega, mida Jung kasutab oma saksakeelseis monograafiais, on uue omandamisel vaid abiks. Jung räägib põhjalikult psüühe struktuurist (1.–3. loeng), rõhuga teadvustamatusel. Tavistocki loengud on eriti hea allikas kollektiivse teadvustamatuse kontseptsioonist arusaamiseks (2., 4. ja 5. loeng). Oma põhimõistetest selgitab Jung siin näiteks ka arhetüüpe (2. ja 5. loeng) ja komplekse (3. loeng). 1. loeng ning selle ja 2. ja 3. loengu järgsed diskussioonid puudutavad funktsioone (tundmine, mõtlemine, aistimine ja intuitsioon). Kuigi Jungi mahukas „Psühholoogilised tüübid“ on samuti eesti keelde tõlgitud, sobivad Tavistocki loenguid funktsioonide ja tüüpidega kurssiviimiseks kenasti, kuna kõik oluline on süsteemselt koondatud. Sellele, kes tahab Jungi tüübiteooriat süvitsi mõista, on Tavistocki loengud ka väga hea allikas nn alaväärse (inferioorse) funktsiooni tähenduse osas.

Jung räägib ka oma meetoditest. Ka siin lisab põnevust räägitava paigutamine laiemasse konteksti, milleks on nii Jungi enda teooria kui ka analüütilise psühholoogia (sh postjungiaanide) käsitluste tervik. Jung kõneleb sõna-assotsiatsiooni meetodist (2. loeng vestlusega ja 3. loeng), unenäoanalüüsist (3. ja 4. loeng diskussioonidega) ja aktiivse kujutluse meetodist (5. loengu järgne diskussioon). Sõna-assotsiatsioonidel on tänapäeval ehk pigem kurioosne väärtus. Mis puudutab unenägusid, siis esimese põlve jungiaanidele olid need primaarse tähtsusega. Ka praegu on need olulised, aga arutelu ja interpretatsioon ei mängi enam teraapias nii suurt rolli. Suur osa analüütikuid ei küsi enam üldse unenägude järele ja nendega tegeletakse vaid siis, kui klient need analüüsi toob. Nii või teisiti kirjeldab Jung kõigi kolme meetodi puhul seda, kuidas alateadlik materjal ülimalt köitval viisil teadvusse tungib. Jungi töö arhetüüpse materjaliga on alati tour de force. 4. loengus kirjeldatud amplifikatsioonimeetodil on tegelikult tähtsust laiemalt kui pelgalt unenäoanalüüsis.

Meetoditega seostub ka ülekandega töötamine, millest Jung räägib kuulajaskonna palvel 5. loengus. Seisukohad, mida Jung ülekande kohta väljendab, ei ole tingimata lõplikud. Neis loenguis näeb Jung ülekannet – üht projektsiooni liiki – pigem kui probleemi: „Ülekanne on alati takistus, ta ei ole kunagi eelis. Te tervendate vaatamata ülekandele, mitte tänu sellele.“(122) ; „Kas on ülekanne või seda pole – sellel pole raviga mingit pistmist. [—] Veel parem on, kui seda ülekannet üldse ei eksisteeri. (223)“ Jungi seisukohtade edasiarendust ülekandefenomeni osas soovitan lugeda tema „Ülekande psühholoogiast“, mis ilmus esmakordselt saksa keeles 1946. aastal. Jungi isiklikku heitlust ülekandega (mis küllap küttis ta heitlikku suhtumist sellesse) peegeldab kõige ehedamalt suhe Sabina Spielreiniga, mis on andnud ainest mitmeks filmikski (neist viimane David Cronenbergi „Ohtlik meetod“), kuid millest saab vahetuma pildi Spielreini, Jungi ja Freudi kirjavahetust lugedes. Tänapäeva analüütilises psühholoogias on ülekanne kõrges hinnas, aga erinevus seisneb selles, kas ja kuidas seda tõlgendatakse. Klassikalised jungiaanid tõlgendavad seda vaid siis, kui unenäos on viide analüütikule; arengukoolkond tõlgendab aga suuremat osa kliinilist materjali – unenägu või muudki – ülekande aspektist.

Märkimist väärib seegi, mis on see oluline, mida Tavistocki loengud ei käsitle. Animat, Animust, Personat ja varju riivatakse näiteks üksnes servapidi või üldse mitte. Ka Isest (Selbst, Self, inimese terviklikkus ja korrastatuse arhetüüp) on juttu vaid möödaminnes ning ka siis on raske öelda, kas tegelikult peetakse silmas seda, mida hiljem ta töödes Isena kohtame. Jung jõudis ehk Ise kõige terviklikuma käsitluseni alles oma 1951. aastal ilmunud „Aionis“. Individuatsioonist, millest kujunes üks Jungi pärandi keskseid osi, otseselt juttu ei ole (kuigi lk 44, 78 ja 184 võib leida vihjeid).

Ka sissejuhatuses mainitud sünkroonsus saab vaid vilksamisi ruumi. Kuigi termini vermis Jung juba 1920ndail, ilmus selleteemaline töö „Sünkroonsus kui mittekausaalne seostamisprintsiip“ („Synchronizität als ein Prinzip akausaler Zusammenhänge“) temalt alles 1952. aastal. Jungiga rohkem tuttav lugeja märkab raamatus siiski mitmeid „saiapurutükikesi“, mis viivad hiljem sünkroonsuse tervikliku käsitluseni. Jung teeb loengutes viiteid teoreetilisele füüsikale, mille suhtes ta oli ajastule omaselt üksjagu põnevil. „Ühekülgne intellektuaal“, kelle unenäomaterjaliga töötamisest ta viiendas loengus kõneleb, ei ole keegi muu kui hilisem nobelist Wolfgang Pauli. Pauli ja Jungi hilisem viljakas ja mitmetasandiline suhtlus oli sünkroonsuse kontseptsiooni kujunemisel määrava tähtsusega.

Unconscious/unbewusste

Ja viimaks mõni sõna Tavistocki loengutest kui Jungi eestindusest. Arvestades nii seda, et eesti keelde on tõlgitud juba üksjagu, aga ka seda, et Jung oligi silmatorkavalt produktiivne, on tegemist kindlasti hästi valitud teosega. Selle laiemale eestlaskonnale kättesaadavaks tegemine on tänu väärt. Seepärast ei taha ka tõlke teostamisel tehtud valikute osas üleliia kriitiline olla, isegi kui eelistanuks teistsuguseid otsuseid. Paar märkust siiski.

Ühest küljest võib tõlkijat tunnustada „mitteteadvuse/mitteteadliku“ kui julge sõnaleiu eest. Selle terminipaari tarvitusele võtmine on iseenesest arusaadav. Ehk on see tõesti selgeim vaste sõnale unconscious/unbewusste ja väldib eksitavat „alavääristust“, mis võib kaasneda ehk sõnaga „alateadvus“ (kuigi nii on seda mõistet enamasti analüütilise psühholoogia alastes tõlgetes tõlgitud). Teisalt on see siiski mõnevõrra kohmakas sõna, seda enam et kohati on tekstis kasutatud sõna „mitteteadlik“ siis, kui tegelikult on autor selgelt mõelnud „teadvustamata“ (s.t tegu pole millegagi, mis ei teadvusta, vaid millegagi, mida ei teadvustata). „Teadvustamatu/teadvustamatus“ oleks ehk olnud sujuvam vaste sõnale unconscious ka põhjusel, et jungiaanlike teoste tõlgetes on seda juba kasutatud.² On kaheldav, kas sama termini eesti keelde tõlkimisel on mõistlik lisada juba olemasolevale kahele kolmandat vastet.

Hea ei ole ka domineeriva tundefunktsiooniga inimese nimetamine mitmel juhul „tundeliseks tüübiks“. Jung on selleski teoses näinud kõvasti vaeva, et seletada, et tundmine funktsioonina ei tähenda sugugi emotsionaalsust. Seetõttu olnuks mõistlikum jääda juba tema peateose „Psühholoogiliste tüüpide“ tõlkes kasutusele võetud neutraalsema termini „tundetüüp“ juurde.

Samavõrra küsitav on seegi, miks on tõlkes otsustatud lahustada olematuks mõiste „psüühe“ sõnade „hing“, „psüühika“, „psühholoogia“ ja „hingeelu“ vahel. See on siiski täiesti iseseisev kontseptsioon, mis on vajalik selleks, et Jungi manatavat psühholoogilist mudelit mõista. Senised tõlked³ on jätnud terminoloogia ses osas lõhestamata, nägemata probleemi sõna võimalikus sobimatuses eestlase sõnavarasse. Seejuures on tähelepanuväärne, et kogu raamatus on üks kord siiski kasutatud sõna „psüühe“, aga sedapuhku on selleks tõlgitud mind. Selline muudatus mõistekasutuses võib teha lugemise veidi raskesti jälgitavaks –nii on lk 24–25 ühes lõigus tõlgitud unconscious psyche kolmel erineval moel: „mitteteadvuse hingeelu“, „mitteteadlik psüühika“ ja „teadvustamata psüühika“. Oleks olnud lihtne öelda läbivalt „teadvustamata psüühe“.

Samasugustel põhjustel on kahju ka näiteks analüütilises psühholoogias konkreetse sisuga mõistete inflation ja constellate/constellation tõlkes hajumisest.

Seega soovitan tõsisemal Jungi-huvilisel hoida lugedes ingliskeelne originaal kõrval. Aga ega juhtu midagi ohtlikku ka siis, kui seda võtta ei ole. On selge, et viimane Jungi eestindus on ladusas keeles kirjutatud. Neil, kellele võib mõni mõte tunduda mõistmatu, tasuks meeles pidada, et Jung on seda ette näinud ja manitsenud: „Väites, et miski on ebamõistlik või mõttetu, ei tasu unustada, et võib-olla te seda lihtsalt ei mõista, sest te pole jumal (132)“.

1 Jung: A Biography, 2004, Deirdre Bair, lk 416.

2 Jung, Psühholoogilised tüübid, 2005; Jung, Neli arhetüüpi, 2013; Stein, Jungi Hingeatlas, 2016.

3 Jung, Psühholoogilised tüübid, 2005; Von Franz jt, Inimene ja tema sümbolid, 205; Jung, Mälestused, unenäod, mõtted, 2004; Jung, Mina ja alateadvus, 2005; Hall, Nordby, Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse, 2007; Jung, Neli arhetüüpi, 2013; Stein, Jungi Hingeatlas, 2016.