Eesti teleajaloos on mõned saated ja nende juhid saanud märgiliseks: Valdo Pant ja „Täna 25 aastat tagasi“, Leo Soonpää ja „Ars longa“, neid on teadagi mõni veel. Kindlasti kuulub sellesse rubriiki ka Ahto Vesmese „Jupiter“. Tema saatejuhtimises ühinesid mõnus keelepruuk, karedavõitu sarm ja materjali hea tundmine. Olen kindel, et „Jupiteri“ saate soovituste tõttu käisid paljud eestlased kinos, või jätsid minemata. Kinofilmidele pühendatud telekanaleid ju tollal veel polnud, ka videokassetid olid alles tulevikumuusika. Pärast Ahto terviseprobleemide ilmnemist olin „Jupiteri“ saatejuht paar hooaega mina. Mäletatavasti juhtis „Jupiteri“ saateid alguses Valdo Pant, kelle terviseprobleemide tõttu sai saatejuhiks Ahto Vesmes. Toona olid televisiooni tehnilised võimalused praegustega võrreldes üsna napid. Kinofilme transporditi kohmakais karpides, filme vaadati läbi telemajast kaugel, peaaegu puudusid filmi- või videomaterjalid saates tutvustatud filmide võtteperioodist, erakordselt vähe oli erimaterjale näitlejate ja lavastajate kohta. Alatihti pidime läbi ajama fotodega. Hea tahtmise korral, ja seda õnneks jätkus nii saatejuhtidel kui ka saatesarja režissööril Mai Uusil, sai siiski mõndagi tehtud. Sõna ja kommentaari osatähtsus, selle täpsus ja kujundlikkus pidi korvama pildiliste lahenduste nappuse. Ahto Vesmes oli oma ala meister ja filmikunsti aktiivselt andekas rahvale lähendaja.

Enn Eesmaa