Neil päevil külastab Eestit makedoonia luuletaja ja literaat Nikola Madzirov. Külaskäik langeb kokku tema luulekogu „Valgus ja tolm“ ilmumisega, mida autor esitleb siin koos raamatu tõlkija Carolina Pihelgaga. Raamatu on välja andnud kirjastus Kaksikhammas, veel üks uus Eesti väikekirjastus (või isekirjastus?). Enne kui analüüsida Madzirovi luulet, peatungi esmalt raamatu ilmumise faktil.

Luulehuvilisel tuleb kindlasti erisuguste väike- ja minikirjastuste olemasolu eest meie kirjandusruumis tänulik olla. Tõlkeluule väljaandmine on kirjastajale majanduslikus mõttes peaaegu alati tulutu ettevõtmine, sest luule niigi marginaalsest turuosast moodustab tõlkeluule pisikese protsendi – ja seda mitte ainult Eestis, vaid enam-vähem üle maailma. Luule on peen ja nüansseeritud kirjandusžanr, mis võib parimatel puhkudel mõnes üksikus värsis või reas kokku võtta inimolemuse sügavused, ent eeldab selleks ka lugeja valmidust ja küpsust iga üksikut kujundit põhjalikult tunnetada. Ehkki luule on enamasti vormilt napp, eeldab selle lugemine aega, mida on tänapäeval teadagi kõigil järjest vähem. Luuleraamatu edu või edutus sõltub ka autori tuntusest ning tõlkeluuletaja, kelle maailmapilt ja meelelised muljed on sageli meile niigi kaugemad kui meie endi autorite omad, on kehvemas positsioonis ka sel põhjusel. Luule tõlkimine on seepärast peaaegu alati missioonitöö, mis jääks küllap suurelt jaolt olemata, kui kogu turg oleks vaid suurkirjastuste hallata ja kõik põhineks puht-turumajanduslikel väärtustel. Tuleb tänada igat luule tõlkijat ja toetajat eesotsas Eesti Kultuurkapitaliga.

Seda siis alustuseks. Madzirovi (sünd 1973) puhul tuleb küll tõdeda, et päris tundmatu ei tohiks ta eesti auditooriumile olla. Autor on siin varem esinenud ja üksikuid tema luuletusi on tõlgitud.¹ Kirjastaja väidab raamatu tagakaanel, et Madzirov on „kaasaegse Euroopa luule omapärasemaid ja võimsamaid hääli“. Minu meelest on Madzirovi tekstide tõlkimine väärtuslik ennekõike sellepärast, et jagame temaga ühist postsovetlikku kultuuriruumi. Tema kujundiilm võiks seepärast olla meie lugejale (vähemalt Madzirovi kaasaegsetele ja vanemale põlvkonnale) mõistetavam kui ehk näiteks mõni idamaine või, vastupidi, väga ameerikalik autor. Arvan, et vajame säärast dialoogi – makedoonia, horvaadi, slovaki, sloveeni jm kirjandusega – märksa enam, kui meie praegune, tugevalt anglofiilne kirjandusmaailm meile pakub. Just sealt on meil lootust leida selgemat tagasisidet ja peegeldust meie ühiskonnas ja kultuuris viimasel paaril-kolmel aastakümnel toimunule. Haarakem siis Madzirovi raamatust juba ainuüksi sel põhjusel.

Minu esimene kokkupuude Madzirovi luulega leidis aset aastal 2005, kui tema luuletus „Mõni päev on vaja üksi olla“ (eestikeelses valikkogus lk 71) ilmus ingliskeelses tõlkes Ameerika almanahhis „Meie oma sõnadega: ühe põlvkonna enesemääratlus“,² kus on püütud määratleda 1960. ja 1970. aastatel sündinute maailmapilti. Too luuletus tõi silme ette minu külaskäigu Horvaatiasse viis aastat varem, kui nägin piirialal kahelt poolt läbi tulistatud maju, maanteed olid ääristatud siltidega „Miinid“ ning roheliste nõlvade taga teisel pool Bosnia piiri võis endiselt kuulda tanke tulistamas. Võib-olla sellepärast ongi just too luuletus jäänud mulle võtmeks Madzirovi loomingu juurde.

Ka „Valgus ja tolm“ on ennekõike eemalolemise luule. Ehkki Madzirov käsitleb oma tekstides väga erinevat ainest, argisest filosoofiliseni, toimib see kõik justkui mingi põhimõttelise puuduoleku tajumuse, mingi tühimiku aseainena. Seda tühikut ei täideta päriselt aga mitte kunagi. Osaliselt suunab autorit kahtlemata paguluse, kodumaatuse kogemus. (Muide, India kirjanikul Rati Saxenal on luuletus „Nikola ema“, kus Nikola ema on elanud kolmes riigis, kuigi pole asukohta vahetanud, Nikola on aga just nimelt Madzirov.³) Pagulus on kõnealuses valikus esil näiteks tekstides „Pärast meid“ või „Ilmutamine“, viimases nenditakse: Minu kodu ilmatelgi all / muutub salaja iga päev, / ainult lapsepõlv on nagu mesi, / kuhu ei jää ühtegi jälge (lk 13). Ent puuduolekust ei ole neis tekstides pääsu ka siis, kui temaatika muutub. Ning siit võib omakorda välja jõuda tajumuseni – või küsimuseni? –, et mingi möödapääsmatu tühimik iseloomustab kogu meie aega ja elu ning ainus viis see ületada on õigupoolest seda teadvustada. Selleks pakub Madzirovi luule ohtralt võimalusi. Kõnekad on siin juba ainuüksi pealkirjad: „Äralõigatud“, „Ruumi tahtmatu hõivamine“, „Hävitatud kodud“ jt. Raske on seejuures näpuga näidata seda tühimikku, millele autor õieti viitab. Kaudseid vihjeid võime leida järelsõnast, kus kõneldakse absoluutsete tõdede kadumisest XXI sajandil, aga luuletuses „Kodu“ ütleb ta: Sünnist saati rändan vaiksete ruumide poole / ja hoian tühjusi enda all / nagu lumi, mis ei tea, kas ta kuulub / maale või õhule (lk 9).

Teatud puuduolek on iseloomulik ka Madzirovi keelele, mis on lihtne ja askeetlik ning mille täpsus on taandatud peaaegu et lünklikkusele: igast kujundist jääb justkui midagi välja või eemale. Vahel hoiab kujund tervikust vaid hapralt kinni, nii et sideme õrnus on kogu aeg tunda: nagu näiteks siis, kui loeme eraldatud avarida Oleme jäänukid ühest teisest ajast luuletuses „Siis kui aeg lakkab“ või kuuleme luuletuses „Lendamine“ haruldasest linnust, kelle olemus jääb lähemalt selgitamata. Madzirovi kujundid ei eelda selgeid üleminekuid, vaid võivad seista kõrvuti ka diametraalsete vastanditena, lastes lugejal nendevahelise lõhe ise ära täita (või kogeda oma võimetust selle ülesande ees). Nii näiteks leiavad luuletuses „Enne kui me sündisime“ kõrvutuse asfalteeritud tänavad ja tähtkujud ning tüdruku juuksed laotuvad üle merepinna, kui Euroopa ühineb – ühineb seejuures „enne, kui me sündisime“, jättes kõneleja taas protsessist kõrvale.

Puuduoleku adumus näib olevat kätketud ka Carolina Pihelga tõlgetesse: läbi raamatu jäi mind saatma tunne, nagu tahaksid sõnad mingit lisandust või ümberasetamist, võimalust pääseda oma ettemääratud kohtadelt. Omal moel rõhutas see kõik veelgi lünklikkust Madzirovi luuleaistingutes. Siin-seal on Pihelgas leidnud häid lüürilisi lahendusi, nagu näiteks kellegi kondid kasvasid piki und allapoole (lk 15) või veevool, mis viib su varju ära (lk 35). Seesugust lüürikat jäin mõne teise luuletuse ja stroofi puhul ometigi igatsema, keel tundus kohati liialt sedastav: tehisjärved kuivavad ära / just siis kui januneme / vaikust, kui nõgesest saab / ravimtaim … (lk 31), Tänavad olid juba asfalteeritud / enne kui me sündisime ja kõik / täht­kujud olid tekkinud (lk 15), jm. Ebamääraseks jäi näiteks kujund magamisest „peopesad lahus“ luuletuses „See, kes kirjutab“ või tolmu tagasiandmine surnuaiale (põrmu, kõdu vms asemel) luuletuses „Asjad, mida tahame puudutada“. Ometigi näib lüürilisus, olgu pealegi külm või kurblik, osa Madzirovi luuletajahäälest. See ongi just see nüanss, mis teeb puuduolekust tema luules nostalgia ja igatsuse, millele raamatu tagakaanel on viidatud: see on autori oskus elu haprust tajuda, mis väljendub ka sõna erilises kaalus ja hapruses.

Madzirovi luuletuste ingliskeelset ja eestikeelset varianti võrreldes võib siin-seal märgata ka tähenduslikke erinevusi. Eelmainitud luuletuses „Mõni päev on vaja …“ saab „valest“ (ingl lie, mak лага) vähem kaalukas „luiskelugu“, „olukorrale õigustuse leidmisest“ „eneseõigustus“ ja „mõminast“ (ingl murmur, mak шум) pelk „heli“.⁴ Luuletuse „Kodu“ ingliskeelses tõlkes ei hoia autor eel­tsiteeritud lõigus mitte tühjusi enda all, vaid need tühjused ise klammerduvad tema külge (mak под мене празнини се лепат).⁵ Ma ei soovi anda siinkohal hinnangut ühe või teise lahenduse õigsusele. Luuletõlke täpsus seisneb minu meelest ennekõike autori hääle äratundmises, tema ja elu vahelise nähtamatu, tunnetusliku suhte tajumises. Ning ennekõike sellest seisukohast on mul tunne, et tõlkeid oleks saanud voolida siin-seal veelgi täpsemaks ja nõtkemaks.

Usun siiralt, et Madzirov on autor, kellest kuuleme edaspidi veel korduvalt, ja mul on väga hea meel, et tema looming on leidnud koha ka eesti keeles. Tänu kõigile, kes on aidanud sel teoks saada.

1 Vt Sirp 9. VI 2006 ja 19. X 2012.

2 In Our Own Words: A Generation Defining Itself. Volume 6. MW Enterprises, 2005.

3 Rati Saxena, Hoian pihus kardemonikupraid. Tlk Mathura. Allikaäärne, 2015.

4 Ingliskeelsed vasted raamatust „In Our Own Words”, tlk Makedonka Božinovska.

5 Ingliskeelne vaste raamatust: Nikola Madzirov, Remnants of Another Age. Tlk Peggy ja Graham W. Reid, Magdalena Horvat ja Adam Reed. BOA Editions, 2011.