Kui on midagi siin ilmas, millest tasub hoiduda, siis on see inimmass. Hakates tundma ennast osana inimgrupist, juhtub inimesega midagi veidrat – ta kaotab mõtlemis- ja vastutusvõime ning muutub osaks suuremast ürgsest elusorganismist, mis on rumalam, kaootilisem ja impulsiivsem, kui üksikindiviid iial suudaks olla. Inimmassis haihtub mõistuse jumal Apollon ning veini- ja loomalike instinktide jumal Dionysos saab vaba voli teha selle biomassiga, mida heaks arvab. Kui oled instinktiivselt haigutanud kohe pärast teise inimese haigutamise nägemist, siis said tunda Diony-sose vastupandamatut uimastavat mõju.
Läbi ajaloo on kogu maailmas dokumenteeritud massihüsteeriaid, kus ühe inimese kummaline käitumine levib justnagu kulutulena sadadele või tuhandetele inimestele. Naeruepideemiad, mis sunnivad inimesi tundide või päevade kaupa naerma, olles võimetud seda peatama, massilised minestamised või lihastõmbluste epideemiad, mis kestavad päevi või nädalaid ning „nakatavad“ järjest enam inimesi. Emotsionaalsete jumalateenistuste käigus ning mitmete ususektide puhul on teada inimeste spontaanseid hullunud maas tõmblemisi ja sonimisi. Aastal 2006 levis Portugalis kooliõpilaste seas neljateistkümnes koolis massiline iiveldus. Selgus, et samade sümptomite küüsis vaevles ka üks populaarne seebiooperi tegelane, keda oli eelmisel päeval televiisorist näidatud. Keskaja Prantsusmaal leidis aset sündmus, mida tuntakse „tantsimiskatku“ nime all. Ühel heal päeval hakkas üks Strasbourgi naine tänaval tantsima ning aegamööda liitus temaga kümneid ja kümneid inimesi, kokku umbes nelisada. Need inimesed lihtsalt tantsisid tänaval ilma puhkamata päeval ja ööl, suutmata lõpetada. Kogu tantsimise hüsteeria kestis kuus päeva, mille käigus paljud surid südamerabanduse või kurnatuse tõttu. Suhtlusvõrkude kaudu levivatele meemidele võib ennustada üha kasvavat rolli inimese käitumises, muutudes üle maailma mõistetavateks käibetõdedeks, mis võivad vastuvõtlikumate indiviidide psüühika nähtamatult endale allutada – Dionysos ei maga. Tundub, et kaks suurimat eksistentsiaalset ohtu inimtsivilisatsioonile on tuumasõda ja kollektiivne surnuks tantsimine.
Lisaks psühholoogilisele ülestimuleerimisele ehk hüsteeriale põhjustab inimmassi kuulumine teatud olukordades ka iga grupiliikme psühholoogilist alastimuleerimist. Nimelt, mida rohkem inimesi on läheduses, seda vähem tõenäoliseks muutub, et nad sekkuvad vägivaldse rünnaku puhul ohvri aitamiseks ning kurjategija takistamiseks. Ohver võib küll appi hüüda, aga see justkui ei jõua mööduvate inimeste mõistusesse kohale, sest kõik arvavad, et keegi teine teab paremini, mida teha, või et küll keegi teine sekkub. Seda nimetatakse „kõrvalseisja efektiks“. Ka „Aschi konformismi test“ on näidanud, et ligi neljakümnel protsendil juhtudest mõjutab inimese valikuid see, mida enamik inimgrupi liikmetest arvab olevat õige. Tõele au andes on inimesed siiski erinevad: ligi kolm neljandikku andsid aeg-ajalt vastuseid, mis ühtisid enamuse arvamusega, ning viis protsenti inimestest andsid alati vastuseid, mis ühtisid enamuse arvamusega, kuigi see oli selgelt vale. Ajaloost teame, et ühiskonnas on alati leidunud kaasajooksikuid autoritaarsete režiimide all toimunud kuritegudes. Veelgi enam, needsamad psühholoogilised fenomenid mõjutavad ka tavainimeste igapäevatoiminguid, kuigi neid ei ole nii lihtne märgata.
Miks inimesel on sellised kummalised nõrkused, et ajus võib tekkida irratsionaalne psühholoogiline „lühis“, mis väljendub hüsteerias või ekstreemses konformismis? Tõenäoliselt on sellise mehhanismi eelised inimliigile suurema väärtusega kui võimalikud vead, mis selle mitteperfektse bioloogilise süsteemiga kaasnevad. Evolutsiooniliselt on mõistetav, et suguharudena elav inimgrupp peab olema võimalikult ühtne oma tegevuses, grupi iga liige peab olema emotsionaalselt kaasatav, sest igasugune isemõtlemine, näiteks jahtides mammutit või kaitstes gruppi mõõkhammastiigri eest, mitte ainult ei lõhu kollektiivi siseharmooniat, vaid võib olla otseselt ohtlik kogu suguharule. Peegelneuronite ja neokorteksi abil suudab ema imiku käitumisest empaatiliselt välja lugeda, kas väike laps on rahul või on tal midagi puudu. Sõjapidamises on ilma individuaalsuseta ennastohverdav sõdur, kahuriliha, kamikaze või enesetaputerrorist, kelle „mina“ ehk enese identifitseerimine ulatub üle kogu armee, riigi või religiooni, optimaalne tapamasin.
Võtan sügismantli seljast ja riputan esiku nagisse
astun magamistuppa riietan end lahti
pluus särk teksapüksid
libisevad korrapäratult põrandale
rullin skalbi otsmikult kuklale
keeran kolba viisteist kraadi vasakule
ja panen ta nagu purgikaane tagurpidi lauale
korjan aju kurdude vahelt kõik karjeristlikud ambitsioonid
soovunelmad kadeduse tähelepanuvajaduse ja eneseimetluse
võtan ükshaaval kõik enesepettusest tilkuvad võidud ja kaotused
siis instinktid võõrad tõekspidamised ja kultuurinormid
viskan kõik need alumisse lukuga sahtlisse
kiima nälja ja peavalu aga ülemisse
sikutan kogu keha naha kookonist ja viskan selle vaibale
peenise ja munandid panen öökapile
lihased ja siseorganid jätan omale kohale
seejärel langen lõtvunult voodisse
ma ei kuule enam
tavapärast ahelate kõlksumist
jään nii lebama kuni äratuskell röögib rahu ja vaikuse
uue päeva rõõmuks ja valuks
* Peatükk kogumikust „Ahela ots ehk Jooksus inimene“