Peab tõdema, et saksofonikvarteti ühendamine meeskoorilauluga on üsna originaalne mõte ning ei meenu, et oleksin varem sellist kooslust kuulnud. Meeskoori ja saksofoniansambli kokkusulatamine andis tulemuseks igal juhul oivalise sonoorse ja mahedatämbrilise sound?i. Kõige ilmekalt väljendus see Palestrina ?Ave Maria? ja ?Panis angelicuse? ning Tomás Luis de Victoria teoste ettekande puhul. Renessansiajastu meistrite ?edöövrid pakkusid väga omapärase muusikanaudingu, millest õhkus ebamaisust ja rahu, vaatamata vastu kiriku välisseina sööstvatele tuulepuhangutele.
Esiettekandes kõlas kontserdil Aare Kruusimäe Missa op. 24 meeskoorile ja saksofonikvartetile. Kuigi teos on kirjutatud professionaalselt, jättis esitus kohati ebaleva mulje. Missa sissejuhatus (I osa Introitus?e asemel), mida esitas saksofonikvartett, oli kõlaliselt tasakaalult kuidagi nagu paigast ära, kuna madalama registri pille varjutas domineerima kippuv sopransaksofon. Samuti kulus aega ühtse kõlapildi leidmiseks, meeskoori lisandudes see teose alguse pisut häiriv ebakõla siiski kadus.
Missa arenedes hakkas silma samuti see, et meeskoor on liigselt süvenenud oma partiidesse, mistõttu magati maha nii mitmedki dirigendi poolt küllalt selgelt väljendatud fraseerimistaotlused, mis täielikult realiseerununa oleksid ettekandele ilmekust kindlasti juurde andnud.
Samas on Kruusimäe oopus kirjutatud huvitavalt ning olen kindel, et edaspidiste proovide ja kontsertide käigus saab teos uut ja peenemat lihvi, mille tagajärjel esituse kvaliteet saab ainult tõusta. Missa osadest tooksin eraldi esile IV osa ?Alternatiive? (tekst A. Alliksaar), mille ladina-ameerikalik meeleolu ja kelmikus lõid omamoodi ?ahhaa-efekti? ning tõdemuse, et eestlase põhjamaine olemus ei takista sugugi omaks võtmast lõunamaist rütmi- ja harmooniamustrit.
Saksofonikvartett rehabiliteeris end täielikult Pedro Iturralde ?Suite Hellénique?is? saksofonikvartetile. Ansambli ülihea kokkumängu ning stiilitunnetuse tõttu võiks öelda, et kontserdisaalis oli lausa tunda värskete viinamarjade, oliivide ja Metaxa hõngu! Samuti panid publiku hinge kinni hoidma Olavi Kasemaa ja Villu Veski impulsiivsed soolod, mis demonstreerisid ülevoolavat virtuositeeti.
Ferenc Liszti klaveriteosed on kohustuslik repertuaar igale suurele lavale pürgivale pianistile, kuid tema kooriteosed pole kaugeltki nii tuntud. Kontserdi lõpetasid selle legendaarse pianismi suurkuju kuus koorilaulu. ?Reiterlied? (?Ratsanike laul?) oli selle kontserdiosa üks paremaid ettekandeid. Mõjusalt artikuleeritult ja laial dünaamilisel skaalal esitus andis täiuslikult edasi laulusõnade saladuslikku maagiat: ?Wir reiten still, wir reiten stumm, und reiten in?s Verderben? (?Me ratsutame vaikselt, me ratsutame tummalt ja ratsutame hukatusse?).
Lauludest tooksin esile ?Ständchen?i? (?Tervituslaul armsamale?), kus vaatamata ääretult tehnilisele partituurile sujus meeskoori ja koori solisti Aivar Kaldre koostöö laitmatult, saavutati hea kõlaline tasakaal ning peen kooskõla. Tulemusena õnnestus kuulajate silme ette maalida magus-kirglik idüll, mis paneks vist igal naisterahval südame rahutult pekslema…
Kava lõpus kõlanud ?Chor der Winzer? (?Viinamarjakorjajate koor?) oli võimas lõppakord kontserdile, kus kontsertmeister Siim Selis sai samuti n-ö käe valgeks, esitades bravuurselt Liszti lõppematuid klaveripassaa?e, millele sekundeerisid võimsa helivallina koor ja Margus Vaht löökpillidel.
