Kas see morbiidsus, surm ja vaeva hõng ses raamatus, su luules, on osalt ka mingi mäng või poos, imagoloogiline lüke? Teadlik?
Vastupidi, ma pigem vältisin seda. Ma nägin, et see surm tungib peale? sõnana ja teemana ja ma isegi rookisin seda välja, et ei tuleks ?liiga surm?. Hakkasin kogu koostades tähele panema, et väga paljudes tekstides on surm-surm-surm-surm. Vahepeal tekkis küsimus, et kas ma rikun teksti ära, kui ma sinna selle sõna kirjutan.
Kas lased ümbritseval maailmal ennast masendada ja triivid kaasa või võitled selle vastu?
Vastupidi, see ümbritsev maailm pole sugugi masendav! Pigem teispoolsus, see mängib palju kõrgemat mängu. Ta on kuidagi väga range, ei tee kompromisse.
Kas on sul ka miskit sellist, mis sind tänases Eestis, materiaalses ilmas häirib, morjendab? Mis ei ole üleloomulik, vaid toosama hall linn, kus sagivad inimesed ja ametnikud?
?eelarvamused, julmus, teatavad mõtlemismallid. Mingi konkreetne sündmus? Ma ei tea sellest maailmast midagi.
Kui tähtis see raamatu ilmumine sulle endale oli?
Ma mõtlesin, jah, et kui kaua veel venib?Venis, aga võib-olla see aeg oligi õige, pidi venima, iga asi juhtub õigel ajal.
Kuidas sulle Areeni tähelepanu mõjus, selline meedias esiletõstmine?
Mulle meeldis see, et seal olid ?tuleviku tähed?, mitte ?staarid?. Täht on palju parem? Kesküla kirjutas mulle, et kuna nad tegid must tähe, et siis kirjutagu ma ruttu uus raamat valmis, et mitte lugejate ootusi petta. Ma mõtlesin, et ma vastan talle, et tead, ma vist rääkisin ära, et ma ei saa midagi lubada; rääkisin, mis minuga toimub, toimunud on.
Kuidas sa ennast ses noorte kirjanike massis ja kirjanduselus, meedias tunned? On see midagi su jaoks? Võistlusmoment?
Viimasel ajal ei ole nagu midagi toimunud, ?!peatus? on ära vajunud. Juba aasta aega pole eriti tegutsenud. Aga mingit võistlusmomenti ei tohi mul absoluutselt olla, see on vaimne kasvatus. Sa ei pea tegema sellepärast, et olla teistest parem, tükkida kogu aeg ettepoole. Kuigi see oleks ehk tark tegu? Mul on see viga, et mul pole seda tunnet, et mul oleks vaja kellegagi võistelda või trügida. Kunst ei ole spordivõistlus. Igalühel on mingi oma asi, mida ta tahab väljendada, et teised saaksid sealt osa.
Mis sa praegu edasi teed?
Ma arvan, et ma kolin x-mikrorajooni, see jääb Ida-Virumaale.
Seal elavad venelased?
Jah.
Ja narkomaanid?
Jah.
Miks sa sinna kolida tahad?
Ma ei tea, mingiks ajaks tahaks minna sinna. Seal on kohutavalt odav elu.
Kas sul on endal lõpetuseks midagi olulist öelda, mida on tähtis teada. Näiteks siis, kui see raamat kätte võtta?
Lapsepõlve vaim sõnas: / ?Medalil on kaks külge: / üks on maailm, / teine on möödanik.? Kas keegi on seda öelnud juba? Minu kohta võiks aga öelda: ta ehitas maju, aga need ei saanud kunagi valmis. Seda on küll keegi juba varem kirjutanud.