Töökokkuvõtteid teinud demokraatlikud eesti mehed Juhan Parts ja Robert Antropov udujuttu aust ja väärikusest ei ajanud. Peaminister ütles otse välja, et kõik on väga hästi ja mõningased ebakõlad valitsuspoliitika ja avalikkuse suhetes näitavad vaid seda, et valitsuspartei on oma ajast ette jõudnud. Politseipealik Antropov lisas, et edusammud on isegi väga suured ja tüütu Lihula ?probleemi? oleks lahendanud märksa suurem arv märulipolitseinikke. Selle jõulise mõtteavalduse taustal oli lausa piinlik lugeda kummalisi teateid selle kohta, et Rootsis astutakse Taani eeskujul samme politsei tsiviliseerimiseks: piiratakse erivahendite kasutamist ja eelistatakse malbet jälgimistaktitakt. Mis nõder ja põhimõttelage lähenemine?
Mis annab meie kohalikule jõupoliitikule nii jõulise hääletooni? Loomulikult meie ise ehk demokraatia ehk rahva võim. Demokraatia on õiglane, välistab ?etteantud? soodustused ja seisuseprivileegid. Demokraatia lubab võimu (ja heaolu) juurde inimesi, kes oma tublidusega ühiskonna usalduse ära teenivad. Demokraatia välistab ka võimu kuritarvituse: saab see ju pidevalt läbi katsutud ja kontrollitud. (Väärikuse pärast muretsev Saudi prints ronigu siis kõigepealt suguvõsa kulla ja naftadollarite kuhja otsast alla ja näidaku, mida ta endast ilma selleta kujutab.) Kõigele lisaks on demokraatia lihtne ja läbipaistev ? ei osuta mingile iseendast suuremale jõule, vaid üksnes omaenese ?konstitutsioonile?. Mis on eesti poliitiku juhtiv argument, kui jutuks tuleb võimu võõrandumine rahvast või demokraatia põhilise mõtte, inimeste solidaarsuse hägustumine? Et sellised need demokraatia õiglased ja erapooletud valikumehhanismid kord juba on.
Sel viisil mõtestatud demokraatia on justkui mingi ideaalne masin või tehnika. Ja nagu me teame, on masin või tehnika alati objektiivne ja õiglane ? erinevalt udusest ja segasest humanitaarsest väärtusmaailmast, mis on iga tervikkultuuri tuumik. Ja tõesti, see, mida määratletakse kultuurina, on demokraatia-masinaga võrreldes alati ?erapoolik?, diskrimineeriv või totralt arhailine. Nagu Saudi printsi rumal jutt aust ja väärikusest. Või mitmesuguste nähtavate või nähtamatute (eba)jumalate ja puuslike austamine idas või läänes. Erinevalt tehnikaks või masinaks saanud demokraatiast osutab kultuur alati mingitele iseendast suurematele jõududele või olemustele. Ja need jõud ja olemused tähendavad teadagi alati võimu tagavate ja jagavate hierarhiate ja tabude süsteemi. Kui demokraatia-diskursus ja mingid kultuurilise või religioosse taustaga käitumis- ja moraalinormid (au ja väärikus või teised puuslikud) satuvad vastamisi, siis pole ime, et kultuuriline eripära saab enamasti märgistatud kui tarbetu arhaism või diskrimineerimise vorm. Nii saab läänest kogu islamimaailma elukorraldus paika pandud. Selline veider arhaism on ka ?Eesti asi?.
Aga üks konks on ka asja juures. Sisaldades tabude süsteemi ja diskrimineerimist, sisaldab kultuur kui tervik alati ka selle diskrimineerimise avalikke ?tasandusmehhanisme?. Täiuslikuks masinaks saanud demokraatia tasandusmehhanisme ei vaja. Ei ole midagi tasandada, kui olukord ? demokraatia kui selline ? on juba lihtsalt ideaalne ja volitused piiramatud. Nii saavadki eesti mehed Juhan ja Robert oma alamatega märksa võimukama tooniga kõnelda kui Saudi naftaprintsid, kelle istmiku all on küll naftadollarid, aga selja taga ka iidne kultuuritraditsioon ? Allahi kõikenägev silm ja pühade raamatute karmid käsud. Demokraatia kui masin või tehnika on selgelt kõvem trump kui Allah ja naftadollarid.