Krista Kerge (TPÜ) võrdles ettekandes ?Sõnaloome ja loov sõnakasutus tekstiliigiti? ajakirjandusliku essee ja seadusteksti sõnamoodustust, keskendudes sõnamoodustusteooria ja kognitivistlike keelemudelite haakumisele ning tekstianalüüsile, s.t milliseid sõnu moodustatakse ja kuidas seda tehakse; mida sõnad tekstis tähendavad. Mõlemas tekstiliigis on suur tähtsus grammatilisel sõnamoodustusel, ootamatu on aga see, et tähtsal kohal on pigem ad hoc mõisteloome kui sõnaloome; ka Euroopa Liidu põhiseadus on üsna kujundlik, ähmaseks jääb sõna tekstitähendus ehk tähendus lugeja jaoks.
Kahes ettekandes käsitleti riigikirjandeid. Kersti Lepajõe (Helsingi ülikool) analüüsis riigikirjandite alustamise retoorilisi võtteid. Teksti funktsioonidest lähtuvalt liigitas ta sissejuhatused kolme rühma: intertekstuaalsed algused, kus sissejuhatusega paigutatakse kirjutis laiemale taustale ja luuakse side varasemate tekstide, teadmiste ja kogemustega; pealkirjast lähtuvad, kus sissejuhatus viib lugeja kohe teema juurde; ja interpersonaalsed algused, kus kirjutaja viitab kommunikatsiooniosalistele, kirjutajale endale ja/või lugejale. Merle Kaldjärv (TPÜ) tõdes oma ettekande ?Induktsioon riigieksamikirjandites? alguses, et kaheksa aastat riigieksamikirjandit ei ole kaasa aidanud õpilaste keele- ja tekstiloometeadmiste ning -oskuste paranemisele. Ühe kooli 2004. aasta riigieksamikirjandite näitel osutus domineerivaks käsitlusviisiks induktsioon, algupäraseid mõtteid leidus väga vähe. Kuna kirjanditelt oodatakse lugemuse ja eruditsiooni näitamist, siis esitavadki õpilased tüüplahendusi ja õpitud tekstide ümberjutustusi.
Helin Puksand (TPÜ) vaatles ettekandes ?Mõisted 2. kooliastme õpikutes? 4. ? 6. klassile mõeldud emakeele-, loodusloo- ja ajalooõpikuid, kokku 11 õpikut. Ettekandja keskendus terminite esinemissagedusele ja esitusviisile ning tõi välja ootamatult suure erinevuse õpikute ja ainete vahel ning seostas need õpiraskustega.
Ülejäänud ettekannetes eritleti ajakirjandustekste. Karen Kuldnokk (TÜ) analüüsis ettekandes ?Argumentatsioon ajalehe Postimees Iraagi-diskursuses?, kuidas Eesti ajakirjanikud, poliitikud jm avaliku elu tegelased oma seisukohti põhjendasid ja milliseid retoorilisi võtteid kasutasid. Selgus, et esiplaanile on tõstetud Eesti ja USA suhted, Iraak on jäänud tagaplaanile. Kerli Olt (TÜ) tutvustas oma ettekandes ?mees- ja nais-alguliste liitsõnade kasutus aastakümneti? uurimismaterjali, mis on kogutud eesti kirjakeele ajakirjanduse osakorpusest ja ilukirjanduse osakorpusest. Ettekandja vaatles mitmes tähendusrühmas sõnade esinemust XIX sajandi lõpust tänapäevani. Kõige suurema osa mees- ja nais-esikomponendiga sõnadest moodustavad ametinimetused, mille hulk on jõudsalt kasvanud just viimastel aastakümnetel. Autor põhjendas sooliselt markeeritud sõnavara esinemissageduse kasvu ühiskonnaelu muutustega. Kathy Sarapuu (TÜ) andis ettekandes ?Ajalehe juhtkiri õpetajana? ülevaate, missuguseid keelelisi vahendeid juhtkirjades õpetuste ja soovituste edastamiseks kasutatakse ja kellele need õpetused on suunatud. Enim kasutatakse sel otstarbel modaalverbide implitsiitset suunamist, käskivat kõneviisi leidus üsna vähe. Ka oli juhtkirjadest enamasti võimalik välja lugeda, kellele tekst on adresseeritud.
Tekstipäeva lõpetas Reet Kasik ettekandega ?Interpersonaalse tähenduse konstrueerimine?, kus kasutas analüüsimaterjalina Postimehe laupäevalisas Arter (16. X 2004) ilmunud intervjuud, mille oli teinud Priit Pullerits Tallinna Kesklinna vanema Keit Pentusega. Analüüs osutas, kuidas ajakirjanik oma küsimustega konstrueerib intervjueeritavale naist kui persooni ja kui poliitikut vastandava rolli, kus üks pool peab jääma kaotajaks. Küsimuste vorm ei anna vastajale võimalust ise oma identiteedi kujundamisel kaasa rääkida, tegemist on puhtalt ajakirjanikupoolse rollikujundusega.