Matti Maasikas on alates 2011. aastast olnud Eesti alaline esindaja Euroopa Liidus. Juulis algavaks Eesti eesistumise ajaks on Maasikas määratud Eesti eriesindajaks Euroopa Liidu juurde.
Endine Euroopa Komisjoni president Romano Prodi rääkis 10-15 aastat tagasi plaanist ümbritseda Euroopa Liit sõprade ringi või rõngaga. Nüüd on Euroopa ümber tuleringid. Kas on midagi, mis jäi ELil tegemata, mistõttu oleme seal, kus oleme, ja mitte Prodi soovitud seisus?
Matti Maasikas: Väga tüüpilisel Eesti ja väga tüüpilisel ELi kombel alustame sellest, mis meie ise valesti oleme teinud. Suured ja keerulised asjad on mitmetahulised ja harva on nii, et üks osapool teeb kõik õigesti ja teine valesti. Kui aga rääkida olukorrast ELi piiridel, ei alustaks ma küll sellest, et EL siin süüdi on. 15 aastat tagasi valitses Euroopas teistsugune atmosfäär. Laienemine ehk kommunistliku partei mõju alt vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liitumine oli toona tohutult suur ja populaarne projekt. Euro esimene aastakümme oli edukas, majandus arenes galopeerides. Ja siis tulid finantskriis, araabia kevad, Venemaa agressioon Ukraina vastu. See kõik on ELi närinud eelmise kümnendi lõpust saadik. Loomulikult polnud EL selleks valmis. EL on mitmes mõttes heade aegade, hea ilma projekt.
Nõus, et süü pole võti, millega avada piiridel toimunut. Vana Euroopa kodaniku seisukohalt võib siiski küsida, kas ilma laienemiseta oleks osa kriise olemata ja EL praegu tegutsemisvõimelisem.
Me ei saa võtta kõrvaltvaataja positsiooni ja spekuleerida, kas rohi oleks olnud rohelisem, ehkki puhtalt otsustamise efektiivsuse seisukohalt saan ma küsimuse loogikast aru. Ei usu, et vähemate liikmetega oleks lihtsam otsuseid teha. Kui alustasin 2011. aastal ELis Eesti alalise esindajana, oli ELi ülemkogu presidendi Herman van Rompuy kantseleiülem Frans van Daele, kes oli Belgia diplomaat juba siis, kui ELis oli kuus liiget. Tema sõnul kestsid ELi alaliste esindajate komitee koosolekud toona sama kaua kui 28 liikmega liidus. Peeti pikki kõnesid, suitsetati sigarit, joodi konjakit. Sellesse loogikasse ma ei usu, et kui on vähem liikmeid, siis on kergem otsustada. Ent kui küsida, kas esimesed 15 liikmesriiki olid kuidagi omavahel sarnasemad kui praegused 28, siis mõnes mõttes kindlasti. Kui Tony Blair lahkus ametist, kirjutati Economistis, et Blairi parim majanduspoliitiline otsus oli mitte rakendada ELi laienedes 2004. aastal inimeste vaba liikumise üleminekuperioodi. David Cameron ütles aga ELi liikmesuse küsimuses tehtud rahvahääletuse eel, et kunagi varem pole ELiga liitunud nii suurt hulka riike, kelle elatustase on senistest liikmetest palju kehvem, mistõttu tekkisid ka teistmoodi pinged kui varem. Kreeka ei olnud 1981. aastal ELiga liitudes Saksamaaga võrreldes palju rikkam kui meie, aga 2004. aastal liitus palju riike. Kui vaadata majandusnäitajaid ja konvergentsi, on laienemine olnud igal juhul puhas edulugu ja pole nii, et võitnud on ainult uued ja vaesemad.
Majanduslik konvergents on üsna üheülbaline viis asjale läheneda. Meenub, et 1980. aastate alguses oli Iraagi ja Austraalia SKT inimese kohta üsna võrdne. Pidasin silmas midagi igapäevasemat, ent ka fundamentaalsemat: loomulikku solidaarsust, üksteisest arusaamist, oskust teha konstruktiivset koostööd. Kas laienemine ei andnud tõuget Brexitiks, võib-olla Euroopa tuumiku, südame lagunemiseks?
Absoluutselt mitte. Teine kord veerand tunni jooksul tulen tagasi selle juurde, et ärme hakka asju lahkama sellest otsast, et kus me vea tegime ja süüdi oleme. Kunagi pole olnud üheselt edukat lineaarset koostööd, mida uued liitujad kõigutama asusid. 1990. aastate alul jäid Taani ja Suurbritannia mitmest koostöövormist eemale, kõik liikmesriigid ei liitunud Schengeni viisaruumiga jne.
Euroopa piire silmas pidades võib selle suve tulipunkt saada Türgist, kui Ankara peaks loobuma koostööst ELiga põgenike voolu takistamiseks. Näha on, et 2015. aasta ei kordu. Kreeka ja ülejäänud ELi vahel on nüüd Balkan, mis on müüre täis ehitatud. Kreekat võib ähvardada humanitaarkriis, kuna ta oma piire kaitsta ei jaksa. Põhja-Euroopa oleks taas sundseisus. See küsimus puudutab ka Eestit, kuna eesistujamaalt oodatakse, et ta juhatab koosolekuid, kus selle kriisiga aasta teises pooles tegeletaks.
Sel teemal ma ei spekuleeriks.
Kas EL on 2015. aastast midagi teinud, et selline asi ei korduks? Kas tehtust piisab, kui Türgi kaasa ei mängi?
Ühtset piirivalvet ja rannakaitset on tugevdatud, samuti on loodud inimeste reserv, mille saab kriisi korral appi saata. Sisejulgeoleku osas tehtu on märkimisväärne, iseasi, kas seda on tehtud sellises tempos, nagu oleksime tahtnud. ELi välispoliitikas üritatakse esimest korda kombineerida kõik võimalikud vahendid: üks näide on lepe Türgiga, teiseks räägitakse praegu rändelepete osas läbi viie Aafrika riigiga, mis on peamised immigratsiooni lähteriigid. Sealjuures tuleb mõelda ka teatavas ulatuses seadusliku immigratsiooni hõlbustamise peale, arengukoostööle jms. Need on asjad, millega tegeleb iga suveräänse riigi valitsus iga päev. See ongi normaalne välispoliitika, et kasutatakse kõiki sinu käsutuses vahendeid. ELi ühtne välispoliitika pole tegelikult niimoodi toiminud. Nüüd püütakse esimest korda seda teha, olgugi ehk kohmakalt ja aeglaselt.
Uus rändesurve võib taas võimendada põgenike ümberjaotusmehhanismiga seotud pingeid ida ja lääne liikmesriikide vahel.
Eurokriisi hea külg oli Eesti poolt vaadates ida ja lääne erinevuse teatav tagaplaanile jäämine põhja ja lõuna vastuolude taustal. Mõeldes Iirimaale, keda tuli eurokriisis tugevalt toetada, on see muidugi lihtsustamine. Rändekriis tõi kahjuks ida ja lääne vastuolud tagasi. Enamasti etniliselt homogeensed ELi idaosa riigid, kes on võtnud sellise joone (Balti riigid nende hulka ei kuulu), unustavad tihti, milliste jõhkrate vahenditega see homogeensus pärast Teist maailmasõda saavutati. Pagulaste ümberjaotamise debatis on olulised väga-väga paljud asjad, nt ELi otsustusvõime, aga väga oluline on ka Euroopa Liidu solidaarsus.
Mitmed riigid, kes maksavad Eli eelarvesse palju rohkem, kui tagasi saavad, ja kuhu põgenikud ühtlasi meelsamini soovivad minna, vaatavad Visegrádi riikide poole ja ütlevad: „ELi solidaarsus kehtib kogu väljakul.“ ELil pole seda laadi suurte põgenikelainetega toimetuleku kogemust. Praegune eesistujamaa Malta töötab intensiivselt Dublini määruse ehk ELi ühtse asüülisüsteemi reformi kallal. ELi ülemkogu on andnud ülesande saada see juuniks tehtud. Me toetame Maltat igati. (Naerab.) Muu hulgas sellepärast, et muidu jääb see Eesti eesistumisaega. See on kõige kesksem küsimus rändekriisi lahendamisel ELi sees. Eriti oluline on seejuures solidaarsuse küsimus, eriti seetõttu, et arutelu ELi järgmise eelarve üle aastateks 2021–2027 on varsti algamas.
Saan aru, et see küsimus tuleks esitada pigem poliitikule kui diplomaadile, kuid: kas Eesti hoiak on ses rändekontekstis Põhjamaa oma või sobitub Poola Międzymorze plaani?
Ka poliitik, mitte ainult diplomaat, ei lase end nii lihtsalt paigutada, ei lase esitada nii lihtsaid valikuid. Rändekriisi puhkemisest saati on minu tegevuse peaeesmärk olnud, et Eestit ei nähtaks teistes liikmesriikides tavalise egoistliku Ida-Euroopa riigina. Ses väljendis on palju ebaõiglast, aga lihtsustatult öeldes oli see tol hetkel nii. See on Eestil õnnestunud tänu Eesti valitsuse käitumisele. Ka kogu Eesti peavoolumeedia toetas valitsust (mis on suhteliselt harva ette tulev olukord) ja pooldas ELi ühisaktsioone, s.t rohkemate abivajajate vastuvõtmist. Praegu tegeleb siseministeerium pagulasteemaga süstemaatiliselt ja rahulikult, siin pole meil midagi häbeneda. Eesti ei saa ses asjas paista Põhjamaana juba seepärast, et Eesti ei ole pagulaste või üldse immigrantide tõotatud maa, aga see ei ole ka Ida-Euroopa.
Harku kinnipidamiskeskuse põhjal otsustades ei ole Eesti kindlasti Põhjamaa, aga see paik jääb välisministeeriumi kompetentsist väljapoole. Räägime nüüd Venemaast. Kas Venemaa on ELi lähiaegade nõrkuse üks põhjustaja või selle ärakasutaja?
Pigem ärakasutaja. Venemaa sekkumine valimistesse on teema, mis on praegu Euroopa ja ka Ameerika suuremate lehtede esiküljel. Viimased 25 aastat on Venemaas üritatud näha tavalist demokratiseerumise teele pöördunud riiki, kes käitub maailmapoliitikas vastutustundlikult ja kellega saab koostööd teha. Seda on tehtud, vaadates kohati üle riikidest, kes paiknevad lääne ja Venemaa vahel. 1990. aastatel saime seda tunda meiegi. Kõige hiljemalt 2014. aasta tõestas, et lääne poliitika Venemaa suhtes on läbi kukkunud, kuna oli lähtutud valedest eeldustest. Suurim muutus, mille oleme saavutanud, ei ole mitte sanktsioonid, vaid äratundmine, et piiride kindlustamine algab naabritest. 2016. aasta veebruaris kiitsid ELi välisministrid heaks Venemaa-poliitika viis põhiprintsiipi, k.a ELi idapartnerite toetamise, sh nende vastupanuvõime tugevdamise. See on fundamentaalne muutus.
Parimagi tahtmise juures on selge, et ELi võtmeriigi Saksamaa vaatepunktist ei saa mõte, et Venemaa-poliitika võib olla läbi kukkunud, tähendada, et mingit poliitikat ei üritatagi teha ja keskendutakse vaid eraldusjoonele ELi ja Venemaa vahel, arvestades eriti praeguse USAga seonduva problemaatikaga. Saksamaa on valinud kahetise lähenemise. Ühtpidi tuleb tugevdada ELi idapiiri ja idaliikmeid, mh on Saksamaa Leetu saabuva NATO lahingugrupi raamriik. Teistpidi on ilmne, et Saksamaal tuleb suurriigina üritada Venemaaga otse dialoogi pidada. Kui Eesti on sanktsioonide küsimuses püham kui paavst ise …
… kes on siin paavst?
ELi konsensus, mis on sanktsioonide taga. On riike, kes arvavad, et ühel hetkel tuleb jää murda ja üritada leida Venemaaga mingi modus vivendi. Eesti sisepoliitilinegi debatt näitab, et see ei ole populaarne mõte. Aga võtame lahti möödunud aasta 30. novembri Financial Timesi ja loeme, et Soome ja Norra taastavad majanduskontaktid Venemaaga. Venemaa pikk isolatsioon ei ole nende riikide huvides. Kas Eesti on selle takistajana ELi ühtsuse vaatepunktist nõrk või tugev koht?
Loomulikult pole katkestatud kõiki suhteid Venemaaga, suhted jäävad. Muutunud on alusvaade nendele suhetele. Küsimus on rahvusvaheliste suhete teoorias. Seda on hästi iseloomustanud Kristi Raik. Ühe teooria kohaselt vähendavad tihedad kaubandussidemed märgatavalt riikide vahel sõja puhkemise riski. Enamik läänemaailmast püüdis selle teooria järgi Venemaad siduda. Arvati, et kui see toimis Euroopas, nt Prantsusmaa ja Saksamaa suhetes, siis miks ei peaks töötama Venemaa puhul? Balti riikide lähenemine, mis oli meie partneritele tihti tüütu, põhineb teisel teoorial: demokraatlike riikide sõjalise konflikti tõenäosus on võrdlemisi väike. Me juhtisime kogu aeg tähelepanu, et Venemaa kaugeneb demokraatiast. Ütlen vähimagi võidurõõmuta (ma ei tea ühtegi välispoliitikaga tegelevat inimest ELis ega ka mitte Eestis, kes ei tahaks, et 2014. aastat ei oleks olnud), et õigeks osutus lähenemine, mille kohaselt tuleb täpselt vaadata, millise ja kuhu liikuva riigiga saab sõbralikke suhteid taotleda. Piiriülest koostööd ei ole kunagi katkestatud, see on käinud kogu aeg. Vene diplomaatia on väga osav. Diplomaadid käivad ringi ja räägivad täpselt sama juttu: „Näed, kõik ju valmistuvad suhete taastamiseks, te ei taha ju ometi viimaseks jääda.“ Kuid õppetunde on piisavalt saadud ja usaldus on läinud. Neid, kes vaatavad tulevast suhet selle alusel, millise riigiga suhteid üldse arendada, on juurde tulnud.
Siin ma oponeerin. Armastame arvata, et oleme piirile kõige lähemal, näeme kõige selgemalt vastase silmavalgeid ja ohtu, mida ta endast kujutab. Timo Soini ütleb, et kui keegi peaks üle piiri tulema, siis võitleb Soome kogu jõuga. Tarja Halonen ütles, et Soome saab end iseseisvalt kaitsta kõigi ohtude vastu. Väga kompromissitu joonetõmbamine. Kuni pole aga üle piiri pole tuldud, on Soome huvitatud dialoogist. Soomel on regulaarne suhtlus Venemaaga välisministrite, peaministrite, presidentide tasemel. Kus nad vea teevad, kui meil on õigus? Miks ei võiks meiegi olla kaitses kindlad ja dialoogis avatud?
Meie vestlus, nagu nii tihti eestlaste vahel, algab EList ja jõuab sügavale Venemaa juurde. Olen pidanud soomlastega tööelus päris palju kokku puutuma. Minu kogemus on, et meie Venemaa-analüüs langeb täielikult kokku. Mõned praktilise suhtlemise järeldused on Soomel teised, ent need pärinevad XX sajandi keskpaigast, mil toimisid sellised koostöömudelid. Soome ja Venemaa peaminister kohtusid regulaarselt kaks korda aastas, tegutsesid majanduskomisjonid. Eestisse pole tehtud ühtki Vene peaministri visiiti 25 aasta jooksul. See ei ole ainult meie teha.
Meie välispoliitikal on kaks haara, EL ja USA. Ometi on tekkinud olukord, kus regiooni suurim riik Poola, kellele me julgeolekumurede tõttu oleme ennast orienteerinud, on muutunud ELi suunal väga ebakonstruktiivseks, ähvardades asjadega, mis kõlavad pehmelt öeldes türgilikult. Paar nädalat tagasi oli Eesti esindaja koos viie riigiga ühe USA kongressi olulise komisjoni ees rääkimaks julgeolekust. Juures olid kaks teist Balti riiki, Poola, Ukraina ja Gruusia. Üks Eesti juhtiv diplomaat ütles mulle eurokriisi harjal, et kui EL peaks lagunema, peab Eesti jääma selle tüki külge, kus on Saksamaa. Kas pole tekkimas olukord, kus ehk lühinägelikum julgeolekuhuvi tõukab meid orienteeruma tükile, mille küljes on Poola? Mida kindlamalt jääb Poola oma praegustele positsioonidele, seda sügavamaks rebeneb lõhe ja meil tuleb valida.
Mõttemängud gruppidest, mis võiksid teistel eest ära minna – kõik see jääb üpris teoreetiliseks ohuks. ELi tuumikuks on ja jääb nähtavas tulevikus euroala, mida seob palju rohkem sidemeid kui teisi kooslusi. Ma olen küll sellepärast valvel, aga siiski üpris pingevaba.
