Märkamatult oli märtsi lõpus käes juba neljateistkümnes kord näidata Tartus dokfilme. See aasta oli Tartu „Maailmafilmi“ festivalile eriline, sest üritusega jõuti uude kohta, vastvalminud Eesti Rahva Muuseumi. Ehk ongi sobiv hetk korra tagasi vaadata ja meenutada festivali algust koos festivali kunstilise juhi Pille Runneliga.

Millele „Maailmafilm“ üldse rajati?

Ma arvan, et iga põhikorraldaja räägiks oma loo. Põhiline on, et meile tegi ettepaneku festivali korraldamiseks Põhjamaade antropoloogiafilmide ühing (NAFFA). Eesti ei olnud lihtsalt juhuslik punkt kaardil, vaid neil olid olemas kontaktid visuaalse antropoloogia erialavõrgustike, ka Liivo Niglase filmide ja Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali kaudu. Võtsime väljakutse vastu, alguses ühekordse korraldamise mõttega, aga paljud põhjused sundisid ikkagi jätkama, alates sellest, et kui nii suur töö tehtud, on kurb kõik järsku sinnapaika jätta.

Sellest siis paljuski ka festivali nägu: laadilt on see pigem väike ja suure rõhuga antropoloogiafilmil, nagu seda filmivaldkonda mõistetakse. Meil ei ole tänini ka võistlusprogrammi, tudengifilm võib sattuda kõrvuti mõne suure filmiga. Algusest peale intiimne õhkkond on õnneks kandunud vaikselt edasi tänasesse päeva.

Alguses sai ka otsustatud, et Eestis ei saa festivali teha nagu teaduskonverentsi, sest see on ikkagi avalik üritus. Tulemus on teaduse ja avaliku filmifestivali hübriidvorm. Meie oma on üks dokumentaalfilmide festival teiste seas, sest Eestis on neid toredal kombel õige mitu. Eestisse see sobib.

ERMi peahoone on neljas festivali toimumispaik vana Eesti Rahva Muuseumi, Athena ja Elektriteatri järel. Kas võib öelda, et „Maailmafilm“ on jõudnud koju?

Selles mõttes küll, et eelmistes kohtades oli selle väikese festivali meeskonna vastutus palju suurem: peale sisu vastutasime ka tehnilise produktsiooni eest. ERMis on infrastruktuur olemas, siin on lihtsam ja kodusem. Vaimses mõttes kojujõudmine ka muidugi, aga Eesti Rahva Muuseumiga on seotud nii erinevad ootused, et siia mahuvad kuulsate peavoolu muusikute kontserdid, aga ka muidugi näitused, millelt mõned ootavad ikka veel seda, et muuseum ütleks, kuidas asjad on. Meie teeme enda arvates hoopis sellist muuseumi, kus küsitakse inimestelt, et öelge teie meile, mida te arvate ühiskonnast ja kultuurist. Selle uuriva uudishimuliku osaga haakub „Maailmafilm“ vaimselt väga hästi. Meie filmid ei ole kunagi pakkunud kerget meelelahutust, kuigi dokimaailmas leiab ka meelelahutuslikke filme. Need ei mahu lihtsalt meie programmi. Tunnen jah, et see on kindlasti kodu, aga üks väga mitmekülgne kodu, kultuuriliselt väga kirju kodu. Ma ise tegelikult ootan huviga pärast festivalinädalat, et kuidas sellele küsimusele vastab maja.

Kino on olnud alati osa muuseumist. Praegu ma tunnen ja usun, et siin majas on kõvasti valmisolekut edaspidi sellesse festivali veel rohkem panustada.

Kas „Maailmafilm“ on aastatega paika loksunud või peaks tulevikus tegema midagi kardinaalselt teisiti?

„Maailmafilmi“ ei ole mõtet teha suurema festivalina kui praegu. Üks asi on majandamine, teine publiku huvi hoidmine. Meist suuremad festivalid peavad olema lähemal filmitööstusele. Sellega kerkib küsimus, miks ei võistle filmid programmides. Meil võistlusprogrammi pole, aga inimesed tulevad kokku ja arutavad avatult nähtut.

Samasugune oli alguses „Astra“ festival Rumeenias Sibius, antropoloogide puhtale entusiasmile rajatud kohtumispaik. Oli videomaki ja Ida-Euroopa ärkamisaeg. „Astra“ on nüüdseks kasvanud üheks suuremaks Ida- ja Kesk-Euroopa dokifestivaliks, kus peab festivalile jõudmiseks läbima hiiglaslike sponsorreklaamidega kaetud ala. Mõnes mõttes ollakse nüüdseks oma valiku ohvrid. Meie ei näe end seda teed minemas. Õigem oleks siis juba festivali pealkiri ära vahetada ja teha midagi uut, aga Eestis ei ole vaja täita sellist kommertslikumat peavoolunišši.

Eks me katseta ja vaidle pidevalt, milline on õige fookus ja kuidas toimida. Näiteks Tartu eripära on vist see, et tööpäeva hommikul kell kümme võib olla saalis sama palju rahvast kui õhtusel seansil: rahvaluuleteadlased, etnoloogid, tudengid. Õhtul võib jälle olla väga korralik peavooludokk, mida publik üles ei leia. Püüame leida õige proportsiooni pisemate akadeemiliste kultuuriuuringufilmide ja peavooludokkide vahel.

Ja kuigi filmitegijad on meile väga olulised, siis ei ole festival imetlev sakraalne palvus dokumentalistide auks, sest me ei tee „Maailmafilmi“ ainult filmitegijatele, vaid ka rahvale.

Oskad sa 15aastase filmivaatamise kogemuse pealt öelda, mis on selle ajaga valdkonnas muutunud?

Antropoloogiafilm on läinud mitmekesisemaks ja vabamaks, nagu ka antropoloogia akadeemilise distsipliinina. Selline väga vaatlev, väga jälgiv nii-öelda vana kooli etnograafiafilm on muidugi alles, aga pigem taandumas. Antropoloogia on avardunud ega ole enam ainult millegi uurimine kuskil kaugel eksootilises riigis, sest nüüd uuritakse absoluutselt kõike. Kõige põnevam on, kui kaamerat kasutatakse päriselt uurimiseks, mitte valmis stsenaariumi ülesvõtmiseks.

Sisu ja tõlgendus on vaikselt sarnasemaks muutunud, akadeemiline ja kunstiline keel põimunud teineteisega vabamalt.

Antropoloogiafilm ei ole enam kaduva kultuuri jäädvustus või kuiv dokumentatsioon. Antropoloogid on järjest sagedamini avalikud aktivistid ja mõne teema eestkõnelejad. See on põnev muutus. Propagandistlikud filmid inimõiguste teemal sellesse valdkonda ei kuulu, kultuuri tõlgendamine ja mõtisklemine selle suhete üle ühiskonnaga on olulisem kui ajakirjanduslik-poliitiline mõõde.

Kas festivali publik on aastate jooksul vananenud koos korraldajatega? Verinoori uudishimulikke ja aktiivseid tudengeid nägi vanas ERMis festivali algusaastatel justkui rohkem.

Kuigi me teeme festivali Tartu publikule, pole me teinud kampaaniat ega seadnud eesmärgiks, et meist peaksid teadma kõik tartlased. Iga „tARTuFFi“ külaline ei pea näiteks jõudma „Maailmafilmile“. Tudengid on ka ise muutunud: tehakse ilmselt palju osalise tööajaga tööd, vaba aega on vähem ja tudengielu pragmaatilisem.

Internet on nende aastatega tohutult muutunud ja teinud maailma palju kättesaadavamaks. Meediatarbimine on killustunud. Harjumused on paratamatult muutunud. 14 aasta jooksul on odavnenud ka lennupiletid ja kergem on ise ringi reisida. Kiita tuleb ka ETV2, kes teeb oma programmiga nii kõva tööd, et palju head dokumentalistikat tuleb koju kätte.

Muuseumides on aru saadud, et muuseum konkureerib asutusena absoluutselt iga muu meelelahutusega muusikast spordivõistlusteni, mitte mõne muu muuseumiga – kvaliteetne nišifilm ilmselt samuti. Uuringute väitel on Eestis aktiivseid kultuuritarbijaid üldse umbes sada tuhat. Nii väike arv, et paljud ei usu.

Kuidas on ERM sinu kui tartlase arvates lülitunud Tartu kultuuri vereringesse?

Lühiajaliselt väga tugevalt. Ajutised kontserdid või ERMi kolinud džässiklubi on hästi omaks võetud. Pikas plaanis on raske ennustada. Muuseumidel on Eestis praegu hea aeg, aga eks kõik muutu.

Sõitsin ühe taksojuhiga, kes muretses, et alguses telliti taksot siia väga palju, aga nüüd juba palju vähem. Minu arvates on tartlased aru saanud, kus ERM asub, ja enam pole vaja taksoga spontaanselt siia kihutada. Tullakse ise omal käel autoga, bussiga, jala või jalgrattaga.