Juriidilised vaidlused ruumi ja elukeskkonna üle jõuavad avalikkuse ette enamasti siis, kui need on seotud juurdepääsu piiramisega, näiteks on keegi omandireformiga tekkinud segaduses ostnud läbipääsutee ning otsustab selle sulgeda või seada tee kasutamisele ebamõistlikud tingimused. Inimesed, kes seni on teed kasutanud koju pääsemiseks, on pantvangis: kas nõustuda tingimustega või kolida ära. (Selliseid lugusid on meie ette ohtralt toonud „Pealtnägija“.) Laiemat huvi pakuvad ka arutelud, mis puudutavad kahe indiviidi huvide ja hüvede kokkupõrget, näiteks see, kas kavandatav hoone halvendab praeguste elanike elukeskkonda või varjab näiteks päevavalgust (tuntuim näide sellisest vaidlusest on kindlasti EKA Tartu mnt hoone saaga). Viimase aasta jooksul on avalikkuseni jõudnud ka kaks kohtulahendit, kus arutletakse ehitatud keskkonna väärtuste üle ja vaagitakse, kes arhitektuuris-kunstiliste ja esteetiliste küsimuste üle otsustama peab. Üks lahend puudutab kultuuriväärtuslikuna muinsuskaitse alla võetud Rapla KEKi administratiivhoonet (1977, arhitekt Toomas Rein), teine Pärnu bussijaama arhitektuurivõistlust. Alljärgnev on ülevaade peamistest kohtus tõstatatud kitsaskohtadest ja sellest, mis lahenduste leidmisel kaalukeeleks sai.
Nõukogude perioodi arhitektuuripärandiga on seotud palju vastuolusid. Ühest küljest kummitab seda emotsionaalne tähendus, praeguse ajaga raskesti kohandatav ruumi funktsionaalsus ja kehv ehituskvaliteet, aga teisalt tuleb esile tõsta selle perioodi ruumilise idee terviklikkust ja seda, et totalitaarsetes tingimustes valmisid hooned ja keskkond, mille valmimine demokraatia tingimustes oleks võimatu (näiteks kolhoosikeskused, Väike-Õismäe mikrorajoon jne). Tol ajal ehitatut on palju alles, kuid nii mõndagi omanäolist on juba jõutud ka lammutada. Praeguseks on kadunud rahandusministeeriumi hoone (1978, arhitekt Ülo Ilves) ja häälekatest protestiaktsioonidest hoolimata ka Sakala keskus ehk Karla katedraal (1985, arhitekt Raine Karp). Need sammud on tõstatanud küsimuse selle perioodi arhitektuuri väärtustamise ja kaitsmise kohta. Nõukogudeaegse arhitektuuripärandi kaitse alla võtmist on kohtus vaidlustatud mitu korda. Peamiselt tekitab konflikti hoiak, et kui hoone on kultuuriväärtuse osaks loetud ja selle kordategemisele kehtivad muinsuskaitse nõuded, siis vähendab see rahaliselt kinnisvara väärtust. Enamasti leitakse, et kultuuriväärtuslik hoone piirab ettevõtlusvabadust, sest kaob paindlikkus ruumi vastavalt turu nõudlusele odavalt ja kiiresti ümber korraldada ning hoone kasutuselevõtt ja kordategemine (sest enamasti on tegu remonti vajava hoonega) eeldab suuremaid investeeringuid.
Nii näiteks juhtus Tallinnas Turisti kauplusega. Nimelt soovisid hoone omanikud poe lammutada ja ehitada selle asemele kõrghoone. Muinsuskaitseamet võttis hoone ajutise kaitse alla. Kohtuvaidlust käsitab Karin Paulus kui väärtushinnangute kokkupõrget ja kirjeldab omaniku suhtumist arhitektuuriliselt väärtuslikku hoonesse. „Praegune omanik Viis Veeringut sai maja endale 1998. aastal ja tegu oli väga hea investeeringuga, sest piirkonnast on XXI sajandil saanud Tallinna uus city, kuhu linn on lahkelt lubanud ehitada meie mõistes pilvelõhkujaid. Sestap oli hoone alleshoidmise soov ebameeldiv üllatus. Minu klient sai sellest asjast üldse lugeda ajalehest Postimees. Ärkab hommikul üles ja ei tohi telliskivigi liigutada. Niimoodi koormava haldusakti menetlus ei käi,” rääkis advokaat Mikk Lõhmus. „Klient on kulutanud sadu tuhandeid kroone, kui mitte miljoneid.“ Ja lisas: „Palun kohtuorganitel jõuliselt sekkuda ja seda praktikat muuta! Muidu on nii, et see sama DOCOMOMO esindaja Epp Lankots käib, märkmik käes, ringi, et see ja see maja tuleb kaitse alla võtta! Teeme kirja kultuuriväärtuste ametile ja muinsuskaitsele ja kui vaja teatakse omanikule ka. See on ennekuulmatu!“1
Tol ajal, kohtuistung toimus 2006, tühistas kohus Turisti poe kaitsealuse staatuse muinsuskaitseameti menetlusvea tõttu ning eelmisel aastal jõudis meieni teade, et Tallinna linnavalitsus on algatanud detailplaneeringu, mille alusel tahetakse kaupluse asemele ehitada 42korruseline kõrghoone.
Seda juhtumit saab käsitleda olulise õppetunnina kõigile. Pärast Turisti poe kaasust hakkas muinsuskaitseamet hooneid kaitse alla võtma juriidiliselt korrektsemalt, 2007–2012 teostati põhjalik XX sajandi väärtusliku arhitektuuri (1970–1991) hindamine ja analüüs ning nüüd, enam kui kümme aastat hiljem tundub, et ka avalikkuse arusaam väärtuslikust arhitektuurist on paranenud. Seda tõestab suur hulk kordatehtud komplekse, kus vana ei püüta lõhkuda, vaid väärtustada. Silmapaistvamad näited on muidugi Paide kultuurimaja ja vastavatud Viljandi Ugala teater. Ka nõukogude arhitektuuri maine on paranenud ning aeg lubab maju hinnata distantsilt, kus emotsioonid ei kee enam üle ning hooneid hinnatakse nende arhitektuuriliste omaduste, mitte pelgalt ülekantud tähenduste ja tunnete kaudu. Liina Jänes toob välja, et 2014–2016 võeti kaitse alla üksteist XX sajandil ehitatud hoonet.2
Rapla KEKi juhtum
Samasugused väärtushinnangud, nagu ülal toodud Turisti poe näites, põrkusid ka Rapla KEKi (1977, arhitekt Toomas Rein) haldushoone kultuuriväärtuseks nimetamise puhul. Mõttemallide pöörde võib välja lugeda selle aasta jaanuari kohtuotsusest, mille kohaselt on KEKi hoone kaitse alla võtmine õiguslik ega piira ebamõistlikult eraomaniku ettevõtlusvabadust.
Muinsuskaitseameti eksperthinnangus hoonele tuuakse välja, et 1997. aastal valminud maja on tehnofuturistliku joonega, lääne korporatiivmodernismi mõjudega Nõukogude Eesti maa-arhitektuur. Tegemist on unikaalse ja silmapaistva kompleksiga, mis koos ümbritseva tehismaastikuga moodustab tervikliku ansambli, on omanäoline ning oluline osa Rapla ruumilisest identiteedist.3
2013. aastal ostis Rapla KEKi kompleksi ettevõte nimega Stipend Investments, viis kuud hiljem alustas muinsuskaitseamet hoone kaitse alla võtmise protseduuri. 2015 tunnistas kultuuriminister Rapla KEKi haldushoone kultuurimälestiseks ja selle ümber kehtestati kaitsevöönd. Samal aastal esitas hoone omanik halduskohtusse hagi ministri käskkiri tühistada. Algas kohtuvaidlus, mis jõudis lahenduseni selle aasta jaanuaris.
Ettevõtja kordas juba Turisti poe puhul kuuldud vastuväidet: omandi muinsuskaitse alla võtmine takistab äriplaani teostamist. Kohtumaterjalides väidab Stipend Investments, et muinsuskaitseametiga kooskõlastamise kohustus pikendab projekteerimise aega ja nõuab täiendavaid rahalisi vahendeid, sest nõutud oli näiteks välisviimistluses keraamilise plaadi kasutamist, kuid ka muinsuskaitse litsentsiga ehitaja ja projekteerija on kallimad ning seetõttu ei saa enam jääda esialgse äriplaani juurde.
Nõukogude ajal ehitatud hoonete taaskasutamise ebaõnnestumise põhjenduseks tuuakse tihti hoonete ebaloogiline ruumiprogramm, mida pole kerge nüüdisaegsetele vajadustele sobivaks kohandada. Nii tõi ka Rapla KEKi hoone omanik välja, et potentsiaalsed üürnikud on läbirääkimised katkestanud ega ole soostunud lepingut sõlmima ebamõistlike ruumilahenduste ja nõukogudeaegse interjööri tõttu. Oma soovi saamiseks läksid käiku ka avalikud ähvardused: Õhtulehes ilmus 2015. aastal artikkel, mille pealkiri kuulutas KEKi hoone vaikset hääbumist, kui see kaitse alla võetakse.4
Halduskohus rakendas lõpuks otsustamisel utilitaristlikku printsiipi ja leidis, et avalik huvi Rapla KEKi haldushoone kui kultuuriväärtusliku objekti võimalikult autentsel kujul säilimise vastu on kaalukam kui sellega kaasnevad omandiõiguse kitsendused.
Kaasus jõudis ringkonnakohtusse, kes otsust ei tühistanud. Oluliseks kaalukeeleks sai nii see, et mälestiseks tunnistamise protsessis tehti hoone omanikuga koostööd ning et tema soove, nt soodsama siseviimistluse või ruumi ümberkorraldamise osas, võeti arvesse, kuid ka see, et kompleks asub üldplaneeringu järgi niigi miljööväärtuslikul alal, mis seab nõuded hoone fassaadi taastamisele ning see oli teada juba enne hoone ostmist. Rapla KEKi haldushoone jäi kultuurimälestiste nimekirja ja riigikohus asja arutada ei võtnud. Kultuuriministeeriumile ja nõukogude arhitektuuripärandile on see kaalukas ja silmapaistev võit.
Pärnu bussijaama arhitektuurivõistluse juhtum
Arhitektuurivõistlused on oluline vahend parima ruumilise lahenduse saamisel. Võistlusest on saanud ka üks riigihanke korraldamise viis, kus peale etteantud mõõdetava raamistiku (vajalikud dokumendid, maksuvõlgnevuste puudumine, eelnevalt tehtud samalaadsete tööde arv, ettevõtte käive ja/või kutsetunnistust) hinnatakse ka arhitektuurilist ideed, mida erinevalt varasematest kriteeriumidest pole sugugi lihtne n-ö joonele panna. Et arhitektuurivõistluse žürii koosneb hea tava kohaselt suuresti ruumispetsialistidest, siis žürii valikuid usaldatakse. Võistluse tulemusi on vaidlustatud kõvasti vähem kui muid riigihanke vorme. Esmajoones meenuvad ägedad avalikud diskussioonid Admiraliteedi basseini äärse piirkonna Porto Franco võistluse või Tartu ülikooli IT-keskuse hoone võistluse puhul, mõlema puhul seati muu hulgas kahtluse alla žürii pädevus.
Üks vaidlus arhitektuurivõistluse tulemuse üle jõudis eelmisel aastal ka riigikohtu lahendini. Poolteist aastat tagasi tekitas ruumiloojate ringkonnas laiemat arutelu ühistranspordi Pärnu keskterminali arhitektuurivõistlus. Üldist hämmingut kutsus esile võistluse ajakava: võistlustöö esitamiseks jäi aega napilt kaheksa tööpäeva. Väideti, et võistlustöö koostamiseks kulub vähemalt kuu ja heideti ette, et žüriis pole ühtegi pädevat spetsialisti, kes laekuvaid töid hindaksid, ning auhinnafond ei vasta töömahule. Arhitektide liidu toonane president Indrek Allmann kutsus „Aktuaalses kaameras“ võistlusel mitte osalema, kahtlustati sedagi, et võistlus korraldatakse vaid vormitäiteks ehk üldplaneeringu nõude pärast ning tegeliku lahenduse on keegi kusagil juba n-ö valmis joonistanud.5
Võistlusele laekus kaks tööd ja žürii valis võitjaks arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal kavandi „Speed“, II preemia määrati Boa arhitektuuribüroole töö „Saluut“ eest. Boa seadis tulemuse kahtluse alla ja riigihangete vaidluskomisjon kuulutas võistlustulemuse kehtetuks. Muu hulgas tõi komisjon välja, et võistlustulemuste hindamist ei ole võimalik kontrollida ega ole selge, mille alusel tööde paremusjärjestus kujundati ning kas võistluse lähtetingimustes sõnastatud kriteeriumidest ka tegelikult lähtuti ning kuidas seda tehti.
Vaidlus jõudis välja riigikohtuni, kus kõigist võimalikest vaidluspunktidest – võistlustingimused, võidutöö osaline mittevastavus võistlustingimustele, žürii pädevus, töö esitamise tähtaeg – vaieldi hoopiski žürii otsuse ja hindamise üle. Kohus leidis lõpuks, et tema pädevuses ei ole arvata võistlustööde sisu ja ideede kohta. Kaalukeeleks osutus see, et kuna võistluse preemiafond ei küündinud riigihanke piirmäärani (40 000 eurot), võiski hindamine olla pisut leebem.
Küll aga tegi riigikohus riigihankena korraldatavate arhitektuurivõistluste kohta mõnedki märkused, mille eesmärk on ühtlustada edasist kohtupraktikat. Riigikohtu kolleegium märkis lahendis, et võistluse žürii peab lähtuma küll võistlustingimustes sätestatud kriteeriumidest, kuid arhitektuurivõistlusel võetakse mõõtu kunstilise taseme alusel ning seepärast võivad žüriiliikmete hinnangud olla mõneti subjektiivsed ning neid polegi hiljem võimalik kehtiva mõõdupuu järgi põhjendada, kohtus saab lahendada hankevaidlusi juhul, kui võitjaks valitakse võistlustingimustele mittevastav töö, kuid esteetilised vaidlused pole kohtu pärusmaa. Juriidiliselt ei saa kontrollida žürii arhitektuuriliste hinnangute sisu ning lõpp-protokoll ei pea veenma hinnangute põhjendatuses. Läbipaistvuse tagab riigikohtu otsuse kohaselt see, kui protokollis on näidatud võitja valimise üldine kaalutlus.
Ei ole võimalik öelda, kas kohus oleks otsustanud vaide esitanud arhitektuuribüroo kasuks, kui kõne all oleks olnud mõni teine võistluse aspekt. Praegu aga usaldas kohus võistluse žürii otsust ja andis mõista, et arhitektuuriliste ideede üle kohtus ei vaielda. Küll aga on meil lõpuks pretsedent, mis ütleb, et kultuuriväärtusliku hoone säilitamine on avalik hüve ning kaalub üles lühiajalised individuaalsed ärihuvid.
1 Karin Paulus, Turisti lahkumine. – Sirp 11. III 2016.
2 Liina Jänes, XX sajandi väärtuslik arhitektuur. Vahekokkuvõte. – Sirp 16. XII 2016.
3 Mihkel Karu, Rapla KEKi haldushoone eksperdihinnang – EKA muinsuskaitse- ja restaureerimise osakond, 2012.
4 Mattias Tamm, Rapla KEKi hoone kaitse alla võtmine tähendab maja hääbumist. – Õhtuleht 6. 10. 2015.
5 Tõnu Laanemäe, Pärnu terminali arhitektuurivõistlus läheb vastuollu heade tavadega. – Pärnu Postimees, 8. XII 2015.
