Umbes kuu aega tagasi näitas ETV ?Foorumi? saade arutelu, kus rahandusminister, endine majandusminister ja tööandjate esindaja püüdsid Eesti tumeda demograafilise tulevikuga põhjendada vajadust pikendada pensioniiga ja töönädalat. Pensionilemineku ea pikendamises on oma mõte: mida vanemana inimesed pensionile jäävad, seda vähem pensionäre on riigil ja ettevõtjatel ülal pidada ning seda parem majanduse konkurentsivõimele. Praegu on meeste keskmine eluiga Eestis niikuinii pensionilemineku east madalam (64,7 aastat) ning pisut üle 70 aastani küündiv keskmine eluiga jääb maha isegi Hiina (71 aastat) või India Kerala osariigi (74 aastat) näitajast. Niisiis, kui eesmärgiks ei ole inimese heaolu, vaid majanduse konkurentsivõime, siis võiks pensionilemineku vanuse tõstmine näiteks 75 aastani olla igati funktsionaalne.
Mil moel aga aitaks meid kaugemas tulevikus ähvardavast demograafilisest august välja töönädala pikendamine juba lähitulevikus, mida mainitud telesaates samuti soovitati? Selle mõistmine eeldab ehk märksa suuremat dialektilist võimekust, kui mulle on antud. Kuid juba ainuüksi tõsiasi, et tööpäeva pikendamise vajadust söandatakse ? esialgu küll tasa ja targu ja provisoorselt ja üksnes intellektuaalse mänguna ja lihtsalt diskussiooni huvides jne ? üldse kõne alla võtta, näitab, et töölisliikumise pooleteise sajandi saavutused pole enam enesestmõistetavad. Mängureeglid on vaikselt muutunud ja ring on jõudmas tagasi alguspunkti. Loosung ?Kaheksa tundi tööd, kaheksa tundi kodu ja kaheksa tundi ööd? tuleb arvatavasti kolikambrist jälle välja otsida.
Niisuguste ?intellektuaalsete mängude? puhul nagu õhku visatud ettepanek töönädala pikendamiseks ja puhkuste lühendamiseks rõhutatakse alati, et neid ei maksa ?üle dramatiseerida?, et keegi ei kavatse neid hommepäev ellu viia jne. Kuid samas on sellised diskussioonid ikkagi märgid mingi tabu, mingi vaikiva konsensuse murenemisest. Näiteks 2003. aasta algul hoiatas Slavoj ?i?ek siinsamas Sirbis ilmunud artiklis, et tõsimeelsed poolt ja vastu arutlused terrorismis kahtlustatavate piinamise üle on ohumärk. Ja ennäe ? mõne aja pärast saimegi teada Abu Ghraibis ja Guantánamos toimunud koledustest, mille juriidiliste aluste üheks väljatöötajaks on praegune USA justiitsminister Alberto Gonzales. Selles seoses meenuvad Orwelli paraku igiaktuaalsed read ?1984? eessõnast: ?… tavad ja kombed, mis olid juba ammu kõrvale jäetud, mõnel juhul sadu aastaid tagasi ? vangistamine ilma kohtuta, [—] piinamised ülestunnistuste saamiseks [—] ? vähe sellest, et muutusid üldiseks, nendega leppisid ja neid koguni õigustasid inimesed, kes pidasid end valgustatuks ja edumeelseks.?
Muidugi pole piinamine ja töönädala pikendamine kaugeltki võrreldavad asjad, kuid tähtis on see, et ennast valgustatuks ja edumeelseks pidavad inimesed ei oleks vähemalt pool sajandit tagasi üldse kõne alla võtnudki lahendusi, mida arutati tolles ?Foorumi? saates. (Räägiti ka töötute abirahakärpimisest, et stimuleerida töö otsimist, justkui töötutel oleks kerge oma perekonnaga tööotsinguil ringi sõita.)