„Kõikidest terminitest, mis hetkel läbivad nii kultuuriteoreetilisi kui kunstikriitilisi kirjutisi, peaks postmodernism olema enim üle- ja aladefineeritud. Tavaliselt kaasneb sellega ulatuslik negatiivse retoorika vohang – räägitakse järjepidevuse puudumisest, katkestusest, nihestusest, keskme kadumisest, määratlematusest ja totaliseerimisvastasusest. Just oma eitavate eesliidete (dis-, de-, in-, anti-) kaudu koondavad need terminid sõna otseses mõttes seda, mida nad peaksid vaidlustama – nii töötab, ma oletan, ka mõiste postmodernism. Ma osutan sellele lihtsale keelelisele faktile, et alustada „teoretiseerimist“ kultuurilise nähtuse üle, millele me oleme nähtavasti andnud liiga provokatiivse nime. Teadvustades mõistega kaasnevat segadust ja ebamäärasust, tahaksin ma alustada sellest, et postmodernism on vastuoluline fenomen; miski, mis tarvitab ja kuritarvitab, kehtestab ja õõnestab samu mõisteid, mida ta vaidlustab – olgu see arhitektuuris, kirjanduses, maalikunstis, skulptuuris, filmis, videos, tantsus, televisioonis, muusikas, filosoofias, lingvistikas või ajalookirjutuses.“1
„Sääraseid teoseid võib leida kõigilt kunstialadelt: näiteks John Ashbery luule [talk poetry], mis tekkis reaktsioonina keerukale, iroonilisele ja akadeemilisele modernistlikule luulele; reaktsioon modernse arhitektuuri ja iseäranis „internatsionaalse stiili” monumentaalsete ehitiste vastu, Robert Venturi manifestis Learning from Las Vegas ülistatud pop-ehitised ja dekoreeritud varjualused; Andy Warhol ja popkunst, aga ka hilisem fotorealism; John Cage’i hetk muusikas, aga ka hilisem klassikaliste ja „populaarsete” stiilide süntees sellistel heliloojatel nagu Philip Glass ja Terry Riley jne.”2
„Kui postmodernsena on võimalik kirjeldada ruumi sisekujundust, hoone välisilmet, filmi diegeesi, heliplaadi kontseptsiooni või „skrätšitud” videot, telereklaami või kunstiteemalisi dokumentaalfilme või nendevahelisi intertekstuaalseid suhteid, moeajakirja või teadusajakirja küljendust, epistemoloogia teleoloogiavastaseid suundumusi, rünnakut „kohalolu metafüüsikale“, üldist tundemaailma nõrgenemist, keskea illusioonide purunemisega vastamisi seisva sõjajärgse beebibuumi põlvkonna kollektiivset meelehärmi ja süngeid vaateid, refleksiivsuse predikaati, retooriliste kujundite kogumit, pealispindsuse vohamist, tarbekauba fetišismi uut faasi, vaimustust kujutistest, koodidest ja stiilidest, kultuurilist, poliitilist või eksistentsiaalset fragmenteerumist ja/või kriisi, keskmeta subjekti, „usaldamatust suurte narratiivide vastu”, ühtse võimuteljestiku asendumist pluralistlike võimu/ diskursuse vormidega, „tähenduste plahvatust“, kultuuriliste hierarhiate kokkuvarisemist, enesehävitusliku tuumakatastroofi ähvardavat õudust, ülikooli allakäiku, uue miniatuurse tehnoloogia tööpõhimõtteid ja mõju, laiemat sotsiaalset ja majanduslikku nihet meedia, tarbimise ja multinatsionaalsuse ajastul, kohatuse tunnet (oleneb, keda lugeda) või kohatuse hülgamist (kriitiline regionalism) või (isegi) ruumilisuse üldist asendumist ajaliste koordinaatidega – kui kõiki neid nähtusi on võimalik kirjeldada postmodernsena (või lihtsalt kasutada käibelolevaid lühendeid „post” või „eriti post”), siis on ilmselgelt tegemist sõnakõlksuga.”3
„Rahulolematus terminiga on mõistetav: kui mõõta üüratutes tindikogustes, mis selle defineerimiseks on kulutatud, näib mõiste menukus olevat otseselt võrdeline selle liigkasutuse, inflatsiooni ja ähmasusega. Siiski püüavad järelehüüded postmodernismile eirata nende probleemide üht või teist aspekti – kultuuri, ajastut või stiili –, millele see sõna kui tahes ähmaselt või suurejooneliselt osutab. Tundub, et märksa kasulikum oleks säilitada termini allusiivsus ning samal ajal registreerida selle vananemine – teiste sõnadega, tunda ära postmodernismid, laadide ja üksikasjade erisused „postmodernsuse terviku” sees.
Kõnelda postmodernismist kui paljususest tähendab ära tunda, et see mõiste kätkeb endas alati vastakaid erinevusi, ja et postmodernismi definitsioonid, olgu siis uue ajastu mõttes või sidusa stilistilise praktikana, on olnud raskustes oma objekti nimetamisega või periodiseerivatele väidetele tõendusmaterjali leidmisega. Postmodernismi murrangulistele teoretiseerimiskatsetele on omane nende esitamine nimekirjadena, tõendite puntrana, mis on valimatult ühte ja seetõttu ebamäärasesse kategooriasse kokku kuhjatud. Ent selliste nimekirjade eesmärk on markeerida mõneti retooriliselt stiilide ja vormide heterogeenset segu; segadust või ristviljastust meedia, kõrge ja madala vormi ning olemasolevaid tüpoloogiaid kukutavate poliitiliste seisukohtade vahel. Postmodernismiks nimetatava keelemängu võttena kannab loetelu ka spetsiifilisuse koormat, rõhutades samal ajal ka erinevust varasemast, tunduvalt rahulikumast ja arusaadavamast ajastust.“4

1  Linda Hutcheon. A Poetics of Postmodernism. London: Routledge, 1988, lk 3.
2  Fredric Jameson. Postmodernism ja tarbimisühiskond. – Vikekaar, nr 1-2, 1997, lk 128.
3  Dick Hebdige. Hiding in the Light. London: Comedia, 1988, lk 181–182.
4  Jeremy Green. Late Postmodernism. American Fiction at the Millennium. New York: Palgrave Macmillan, 2005, lk 19–20.