Tartu ülikooli raamatukogu pikaajalise külastajana olen õppinud olema kannatlik. Igal suvel on raamatukogu puhkusel – mis seal ikka, teised raamatukogud on ka.1 Ka muudel aastaaegadel on tulnud ette pikki pause, mil raamatukogu on osaliselt või tervenisti suletud, sest nüüdseks 35 aastat vana maja tahab remontimist. Arusaadav, olgugi tüütu. Nüüdne paus, mis algas 23. juunil 2016 ja pidanuks lõppema 4. oktoobri paiku, on aga kujunenud eelmistega võrreldes iseäranis ebameeldivaks.
Teadupärast ütles Tartu ülikool hiljuti üles lepingu remontija AS YIT Ehitusega, misjärel on töö seisnud. Viimase uudise kohaselt võib uus remontija selguda alles suvel ning siis jätkub ka remont.2 Elame veel, nagu ütleb Jaan Muna. Mina ja teised karastatud lugejad, kel on praegu kasutada juhulugemissaal Liivi tänaval, jätkavad mõnel ajutisel pinnal. Neid raamatuid, mida ei ole remondi ajaks linnast välja viidud, saab samuti jätkuvalt laenutada raamatukogu tagauksest Akadeemia tänaval. Jne.
See on üks inspireeriv tagauks, seal tuleb igasuguseid mõtteid. Viimasel ajal meenub laenutamas käies ikka, kuidas just selles punktis visati prügikonteineritesse liigseks osutunud raamatud.3 Paar nädalat pärast seda nörritavat sündmust kuulsime, et Tartu ülikooli raamatukogul napib raha võõrkeelse erialakirjanduse ostmiseks.4 Ülikool on nimelt vähendanud aasta-aastalt õpikute soetamiseks ette nähtud rahasummat, kuigi nende hind pidevalt tõuseb. „Reaalset raha“ rohkem ei ole, samuti ei saa ära unustada, et praegu läheb miljoneid raamatukogu remonti, selgitab õppeprorektor.5 Üldpilt on ikkagi piinlik.
Asi ei ole ainult õpikute ja üliõpilaste suhtarvus (eestikeelsete õppekavade puhul 1 : 7, ingliskeelsete puhul 1 : 20)6 või lugemissaali toolide hulgas (150 umbes 14 000 üliõpilase kohta) või laenutatavate raamatute valikus (ainult avakogude teosed). Asi on vaimses ruumis. Teadusraamatukogu tähendab kõigepealt väga suurt hulka erialast kirjavara, mille saab ühes kohas kiiresti kätte. On vaja sünergiat uurija ja oi kui paljude varasemate tekstide vahel, et jõuda mingite järelduste ja uute ideedeni. Viimasel teadusväljaandes ilmunud artiklil, mille ise (kaas)kirjutasin, oli kasutatud kirjanduse nimekirjas 80 teost. Osa oli küll veebimaterjal, aga siiski – ei ole võimalik vedada iga päev kõiki allikaid, mida mul on süvenenud uurimistööks vaja, seljakotiga lugemissaali kaasa. Kas teadusraamatukogu lugemissaal, kuhu tuleb raamatud ise kohale tuua, on üldse teadusraamatukogu lugemissaal või lihtsalt üks saal? Vähe sellest, raamatukogu tähendab ka silmaringi avardavaid juhuleide riiulitelt, mida praegu on kasinalt, inspireerivaid vestlusi kaastudengite ja õppejõududega, seminare ja kohtumisi … Selle kõigega on kehvasti.
Bakalaureuseõpe kestab Tartu ülikoolis tänapäeval kolm ja magistriõpe kaks aastat. Kui ülikooli raamatukogu on vähemalt poolteist aastat sellest ajast lihtsalt suletud, tähendab see korvamatut puudujääki mitme aasta tudengite hariduses.
Mõtlen vahel Akadeemia tänava tagauksel ka seda, mida arvanuks olukorrast Tartu ülikooli audoktor Umberto Eco, kes on kirjutanud raamatukogust terve romaani, kuulsa „Roosi nime“. Sealne tegevus toimub kloostris, mille raamatukogu on sõna otseses mõttes, aga ka allegooriliselt labürint. Kui peahoone uksed on suletud, pääseb raamatukokku läbi luukambri, kuhu ei tohi minna. Miks nii? Selle raamatukogu eesmärk ei ole tõe levitamine, vaid tõe leviku takistamine, mistõttu hakkavadki kloostris aset leidma sünged sündmused. Akadeemia tänava luukambri taga ei avane praegu mingit labürinti, aga tegemist on samamoodi tõe leviku tõkestamisega. Au see ülikoolile ei tee. Imestan, et raamatukogu teema ei kuulu rektorivalimiste prioriteetsete teemade hulka.
Eco sõnul on raamatule hea, kui seda loetakse: „Raamat koosneb märkidest, mis kõnelevad teistest märkidest, mis omakorda kõnelevad esemetest. Kui kellegi silmad neid ei loe, siis ei sünnita raamatu märgid mõisteid ja raamat on tumm. See raamatukogu on asutatud selleks, et raamatuid säilitada, nüüd aga on ta muutunud raamatute hauaks. Ja selle tõttu ongi temast saanud liiderlikkuse mülgas.“7
Mis saab Tartu ülikooli raamatukogust?

1  Sellest, missugust ajatut meelehärmi põhjustab kõigi teadusraamatukogude samaaegne kollektiivpuhkus, on kirjutanud juba ammuilma Rebekka Lotman (Postimees 15. VII 2006).
2  Kertu Kula, TÜ raamatukogu valmimine aina venib … – Tartu Postimees 27. III 2017.
3  Mihhail Lotman, Barbaarsuse pealetung 1. – Mihhail Lotmani koduleht, 17. I 2017. http://www.lotman.ee/blogi/barbaarsuse-pealetung-1
4  Jane Saluorg, Tartu ülikooli raamatukogul napib raha võõrkeelse erialakirjanduse ostmiseks. – ERR Novaator, 7. II 2017.
5  Samas.
6  Samas.
7  Umberto Eco, Roosi nimi. Tlk Merike Pau. Eesti Päevalehe Raamat, 2005, lk 380.