Eksperimentaalne kontserdiprojekt „Sounditoorium“ 22. III Viljandi pärimusmuusika aidas ja Koidu seltsimajas. Helilooja Kaarel Kuusk, laval solistid, 55 liikmega instrumentaal-vokaalansambel, dirigent Silja Uhs.
22. III õhtul oli pärimusmuusika aita kogunenud peaaegu täissaal, mis Viljandi oludes juhtub tavaliselt siis, kui laval mängivad muusikakooli lapsed või Jan Uuspõld. Seda veidram oli asjaolu, et saalitäis inimesi oli kogunenud vaatama ekraanil linastuvat videoülekannet, kuna muusikud paiknesid publikust umbes kilomeetri kaugusel Koidu seltsimaja suures saalis, kus oli spetsiaalselt selle õhtu tarvis üles ehitatud võimas video- ja helipark. „Sounditooriumiga“, kus lõhutakse tavapärane kontserdiolukord, lubati pakkuda eksperimentaalne elamus. Suurprojektis osales 55 muusikut ja 30 meeskonnaliiget. Tegemist oli Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia III kursuse helitehnoloogia eriala tudengi Rauno Aveli suure unistusega. Tänu tema fantastilisele organiseerimisvõimele on see nüüd ka teostunud. Enamik projektiga seotud inimestest kas õpib praegu TÜ VKAs või on selle vilistlased ja kooli näitas see projekt küll kõige paremast küljest. Viljandil on väga suur potentsiaal just seda laadi valdkonnaüleste projektide tegemiseks: olemas on tipptasemel heli- ja videotehnika, mitmekesine muusikkond ning võimekad projektijuhid.
Mida siis pakuti? Kavas oli viis lugu, mille oli loonud ja arranžeerinud Kaarel Kuusk. Stiililiselt oli tegemist eklektitsismiga: kuulsime vihjeid nii eesti pärimusmuusikale kui ka džässistandarditele, lugudes oli nii pärtlikku-ellerlikku keelpillifaktuuri, improvisatsiooni, parmupillilõike kui ka afrorütme. Orkestratsioonid ja seaded olid värvikad, kasutusel olid kõikvõimalikud pillid, paletist olid puudu vaid torupill ja lõõts. Lood seevastu oleksid võinud projekti hullumeelset iseloomu arvestades olla märksa julgemad ning muusikaliselt materjalilt huvitavamad. Üpris pikk džässilõik kontserdi keskel oli küll igati sile ja korrektne, solistid Roland Mällo ja Allan Järve mängisid korralikud soolod, kuid ikkagi läks videoekraanile vaadates igavaks, nii et pani kella vaatama. Pillimängijate tase oli kohati ebaühtlane: oli väga häid instrumentaliste (eelmainitud Allan Järve, trummar Hans Kurvits, pianist ning TÜ VKA direktor Iñaki Sandoval), aga ka keskpäraseid.
Suur õnnestumine oli kindlasti kontserdi finaallugu „Imavere tossud“, kus soleerisid näitleja Adeele Sepp ning räppar Mart Rauba. Lugu räägib ikka Viljandist ning sel on meeldejääva ja kõrvaussiks muutuva refrääni tõttu hitipotentsiaali. Pärast kontserti võis garderoobis kuulda nii noori kui ka vanu kontserdikülastajaid ümisemas „Imavere tossuuuud …“.
Nagu projekti pealkiri ütleb, pidid projekti olulised komponendid olema kvaliteetne heli ja helirežii. Tudengile on sellise suure projekti helindamine (ja mitte ainult! – ülekanne nii internetti kui ka kuulajateni) väga suur väljakutse ning ka professionaalid teevad seda sageli meeskonnana. Seetõttu oli kahju, et aita jõudnud helipilt oli üpris tagasihoidliku kvaliteediga: mitmed pillid kadusid helis ära ja orkestratsiooni värvid ei tulnud esile. Ilmselt oleks helikvaliteedile tulnud kasuks vähem muusikuid, sest niipea kui korraga mängis vähem pille, oli helipilt nauditav. Jääb vaid loota, et järelvaadatava kontserdi heli on järeltöötluse tulemusena nüansirikkam.
Projekti tõeline olemus tuli aga välja kontserdi lõpus: publik aplodeeris kümme minutit püsti seistes, kuni kõik asjaosalised politseieskordi saatel läbi linna aita kummardama jõudsid. Ovatsioonid olid võimsad ja oli selge, et tulemusest oli igal juhul olulisem protsess ja kogemus. Lavale kummardama tulnute jaoks oli lõppemotsioon nagu minilaulupidu, kust lahkutakse kõigele vaatamata ülevate tunnetega. Projektist jäi üsna samasugune mulje nagu Hiiumaa Eiffeli tornist: eelkõige tuleb imetleda inimeste initsiatiivi, visadust ja fantaasiarohkust, ehkki teostus vajab lihvimist. Kontserdiprojekt on järelvaadatav 14. IV ETV2s.