Eesti maaelu entsüklopeediast loeme: „Linnamets oli linnale kuuluv mets, kust linn sai omale puid (peamiselt kütte tarbeks). Terminit kasutati Eestis enne II maailmasõda.“1 Nii see oli. Pargiterminite seletussõnaraamatus selgitatakse: „Linnamets on linna territooriumil kasvav looduslik või istutatud mets. Vt ka parkmets.“2 „Parkmets on aga erilise keskkonnakaitselise, esteetilise ja rekreatiivse väärtusega metsaosa,3 mida kasutatakse puhkealana ja hooldatakse vastavalt vajadusele.“4 Nii peaks see linnametsade kasutusest ja väärtusest, aga ka omandi- ja halduspiiridest lähtudes olema praegu ja seda enam tulevikus.
Ajalugu
Mets on Eesti linnade osa olnud juba iidsest ajast.5 See kasvas ühisel maavaldusel linnas, aga ka linna piiride taga. Tallinna linnasarase maad ja metsad olid XVI sajandi keskpaigani ühisomandis, kõigile linna kodanikele kasutamiseks. Linnamaade kasutuskorra määras raad ja metsa võis raiuda niipalju, kui seda oma jõududega teha jaksati.
Keskaegne kindlustatud linnatuumik moodustas Tallinna linnasarasest vaid 0,5 protsenti ja koos barokse bastionivööndiga 1,4 protsenti. Vaatamata sellele ei piisanud linna vähestest metsadest ehituseks, kütteks, lubja- ja tellisepõletamiseks. Üks Tallinna idaosa suuremaid metsatarbijaid, eriti põletuspuude osas, oli 1407. aastal rajatud Pirita klooster.6
1552. aastal keelati linnasarases metsaraie. Eraldi oli märgitud tammede raie keeld.
Omal ajal Tallinna võimsaim Kopli tammik oli linlaste armastatud väljasõidukoht. Liivi sõja ajal rüüstasid Vene väed tammiku sedavõrd, et seda ähvardas kadumine. Vaenlase puistute hävitamine kui vastase väärikust alandav komme pärineb vanadelt idamaadelt.
Linnamaa rentnikele pandi XVII sajandil ka tammede istutamise kohustus. Metsakasutust piirati veel mitmete Rootsi ja seejärel Vene riigi määrustega. Metsa hoiti, selle kasutamine oli rangelt reguleeritud ka Tallinna ümbruses. 1723. aastal keelati metsa raiumine Paldiski ja Riia tee (tänane Pärnu maantee) ääres ning kästi ametisse panna metsa järelevaatajad.
Tallinn paistis silma oma metsade majandamise hea tasemega. XVIII sajandist peale on linnametsade pindala kasvanud: neid on ostetud, nende tarvis uusi maid eraldatud, algas teadlik metsakasvatus, tehti kuivendustöid. XIX sajandil loodi metsade majandamiseks metskonnad ja korraldati järelevalve. Metsataimlates kasvatati istikuid metsakultuuri rajamiseks.7
1834. aastal Pärnust algava postimaantee ehitamisega metsastati teeäärsed liivikud tuiskliiva kaitseks. Suurim ja tähtsaim metsaloome Tallinnas oli Ülemiste järve äärsete liivikute metsastamine. Esimese maailmasõja eel jõuti metsastada peale nimetatud liivikute ka Pärnu maantee ja Haabersti vahelise piirkonna liivased alad.
Hiljemalt XIX sajandi lõpul hakati looduslikult sobivaid linnalähedasi või linna piiresse jäävaid metsaalasid kasutama väljasõidukohtade ning puhkealadena. Sedamööda hakati neid metsi ka sobivalt majandama. Lageraie asendus kujundusraiega, kultiveeriti võõrpuuliike. XX sajandi alguse linnametsad olid enamasti tulundusmetsad, erandiks olid linnade halduspiiresse jäävad või sellega piirnevad metsaalad, nagu Tallinnas Kopli, Ülemiste ja Kloostrimetsa. Suurim linnalähedane metsaala Kloostrimetsas jäi Nehatu linnamõisa territooriumile.
Linnametsades rohkem kui 700 aasta jooksul toimunu on jätnud arvestatava jälje nii linnade kujunemisele kui ka metsanduse arengusse. Seda eriti XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul linnade kiire kasvu ajal. Linnakultuuriga koos edenenud linnametsade kultuur kestis üle võõrvõimu. Tallinnas on rajatud 660 hektarit kultuurpuistuid, sellest 455 hektarit rajati 1940. aastast kuni 1990. aastate alguseni. Tallinnas oli 2016. aastal 3121,4 hektarit metsaalasid.8 Linnaosadest on metsi kõige rohkem Nõmmel, Pirital ja Kesklinnas, metsavaesemad on Lasnamäe ja Kristiine. Tänapäeval on selgusetu, kas metsakultuuri all tuleb mõista raiekultuuri, metsauuendust, kultuuri metsas või metsaesteetikat.9 Igale oma.
Linnametsade omand ja kasutus
Tallinna tuntuim metsaomand väljaspool linna piire oli XVIII sajandi algusest peale Koitjärvel, kus pandi ametisse ka metsavaht. 1850. aastal oli linnal Rae, Kautjala, Nehatu ja Koitjärve mõisas kokku 3012 hektarit metsa.
1919. aasta maaseadusega säilis linnade senine maavaldus, sealhulgas mõisad ja metsad. Omavalitsustele eraldati maa tagavaramaadest ja sellega tuli rahuldada nii oma elanike kui ka linnade ja alevite lähikonna elanike maavajadus. Linnade halduspiiride laiendamisel aastail 1918–1940 arvati riigi tagavaramaadest nende hulka ka metsailmelisi alasid ning päris metsamaadki.
Linnametsade majandamisel tuli juhinduda kehtivast metsaseadusest ning arvestada omavalitsuse seisukohtadega eeskätt metsaaladel vaba liikumise ja nende parkmetsana majandamise osas. Suurt tuge pakkus 1925. aasta suvitus- ja ravitsemiskohtade seadus. See tagas seadusele allutatud piirkondade metsade pargiilmelise majandamise. Ka riigimetsade majandamisel linna piires arvestati linna huve.
Linnade administratiivpiiresse jääv metsaala võis olla elamurajooni laienemispiirkond ja karjamaana põllumajanduslikus kasutuses. Enamasti kasutati neid aga puhkemajanduslikel, tervishoiu ja esteetilistel eesmärkidel. Kui 1937. aastal hakati koostama linnade ja alevite kümne aasta arengukavu, siis kujunes üheks alapunktiks just tervishoiu ja esteetika aspektist lähtuv haljastus: avalikud aiad, pargid, puiesteed ja metsad.10
1940. aastal riigistati linnade metsamaa ja liideti riigimetsafondiga. Seni linnadele kuulunud mets jäi alul uute linnaorganite hallata. Sõja-aastail raiuti linnametsades palju, samuti sõjajärgseil aastail. 1945. aastal hakati linnametsi liitma riigimetskondadega. Viis aastat hiljem kavandati Tallinna rohelise vööndi metsade majandamise erikord ja 1965. aastal moodustati Tallinna rohelise vööndi metsamajand. Rohelise vööndi metsade puhke- ja pinnasekaitselist majandamist doteeriti mujal Eestis paiknenud tulumetsade arvel. Määrati Tallinna rohelise vööndi parkmetsad, koostati joonised ja eelarved puhkealade rajamiseks.
Tallinna rohelisest vööndist räägiti 1990. aastate alguseni. Põliseid riigimetsi oli alles jäänud alla poole metsade pindalast ning needki jäid tagastamiste, erastamiste ning kinnisvaraarenduse tõttu tugeva raadamissurve alla.
Taas iseseisvas Eestis oli omandireformi eesmärk okupatsioonieelse maaomandi taastamine, linnade varasemat administratiivpiirest välja jäävat omandit ei tunnistatud. Oma haldusterritooriumi maad (reformimata riigimaad) riigilt tagasi taotledes on mitmed linnad taastanud või asunud taastama linna piiresse jäävat metsaomandit. Tallinna linnavolikogu taotles 1993. aastal linna omandisse endisi linna maid ja 1994. aastal linnametsade munitsipaliseerimist.
2016. aastal, üle 20 aasta hiljem, lisandus linna omandusse 18 hektarit Nõmme parkmetsa ning sellega suurenes munitsipaalmetsade pindala 282,4 hektarini.11 Seda on alla kümne protsendi Tallinnas kasvavatest metsadest, vähem kui näiteks Valgal (366 ha) ning enam-vähem sama palju kui Haapsalul (225 ha).
Mitte kunagi pole nii suur osa linna metsadest omavalitsuse majandamise alt väljas olnud. Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel. Hooldamisega on tõsiseid raskusi just reformimata riigimaade metsas. Linna metsade olukord vajab muutmist. Reformimata metsamaad on otstarbekas munitsipaliseerida ning säilitada puhke- ja kaitsemetsana linlaste hüvanguks.
Seadused ja planeerimine
Linnamets ei ole loodusand, vaid tasakaalustatud planeeringu alusel ehitatud linliku elukeskkonna poollooduslik osis, mille korrashoiuks on vaja inimese tuge. Linna metsade planeerimine, arendamine, hooldamine ja uuendamine peab olema sihipärane tegevus.
Veel selle aastatuhande alguses oli metsaseaduse kohaselt kohalikul omavalitsusel võimalik üldplaneeringu koostamise kaudu metsakasutuse tuleviku osas kaasa rääkida. Metsa majandamisele võis seada kasutuse eesmärgist lähtuvalt mitmesuguseid kitsendusi. Planeeringutega metsa kasutamise suunamise võimalus kadus 2007. aasta alguses uue metsaseadusega. Seejärel kehtis lühikest aega määrus, millega sai reguleerida metsade kaitsemetsadena kasutamist. Seegi lõpetati järgmise metsaseadusega 2008. aasta lõpus. Praegune metsaseadus on kitsalt valdkondlik ning omaniku- ja raiehuvide keskne. Linnametsade majandamise eripäraga pole seal arvestatud. Kohalikul omavalitsusel pole riigimetsagi suhtes suurt midagi öelda, veel vähem saab ta mõjutada erametsaga seonduvat. Metsakasutuse reguleerimise võimatus ei tulene aga sugugi nii kindlalt põhiseadusest, nagu näitab teiste riikide praktika.12 Mõned omavalitsuste probleemid lahendaks see, kui raieload linnametsades tuleks kohaliku omavalitsusega kooskõlastada.
Kehtiva metsaseaduse kohaselt saab maaomanikuga piirangud kokku leppida uuendusraie puhul raieliigi ning lageraie puhul langi suuruse ja raievanuse osas. Kindlasti ei saa üldiste arenguküsimuste lahendamist jätta detailplaneeringute või projekteerimistingimuste koostamise staadiumisse. Kokkulepped, mis ei takista omandi senisel moel kasutamist, kujundatakse üldplaneeringu koostamise käigus kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilistest vajadustest lähtudes ning sõlmitakse planeeringu kehtestamisega.
Teoorias ei ole teoorial ja praktikal vahet. Praktikas on13
Tallinna rohealade planeeringu määras vaiksurma maa-ameti jäik vastuseis 2008. aastal. Teemaplaneeringuga määrati rohealadeks mitmed maaüksused, samuti reformimata riigimaa, mille üle valitses maa-amet. Amet leidis, et metsaga kaetud elamumaa kinnistute määramine ehitustegevust välistavateks rohealadeks ei ole põhjendatud, kuna kitsendab maakasutust, ning Tallinna reformimata ja riigi omandis metsaga kaetud maa-alad peaksid jääma riigi omandisse.14 Linn ja riik jäid toona eri seisukohale ja teemaplaneering kehtestamata.
Kaheksa aastat hiljem on riigikogu keskkonnakomisjon jõudnud veendumusele, et arendustegevuse vältimiseks ei ole põhjendatud riigi maareservi moodustamine avalikult kasutatavate rohealade arvelt. Lahendusena nähakse aga taas maa riigi omandisse jätmist.
Reformimata riigimaaga Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala puhkevõimaluste teemaplaneeringu koostamine kestis kaks aastat, menetlemine venis aga vaidluste puudumisele vaatamata seitse aastat, aastast 2008 kuni aastani 2015. Planeeringu elluviimine on takerdunud linna ja riigi koostöö puudumise taha.
Võõrandumine
1990. aastate lõpus leiti, et Tallinna liikluse parema korralduse huvides oleks vaja rajada Nõmme nõlvale läbi parkmetsa uus tee. See mõte Nõmme elanikele ei meeldinud. Tekkis kogukonnaliikumine, loodi mittetulundusühing Nõmme tee selts. Tugeva vastuseisu tõttu jäi uus tee parkmetsa tegemata. Seejärel tegid loodushoidlikud linnakodanikud ettepaneku luua parkmetsa kaitseks maastikukaitseala. Viie aasta pärast sai see teoks: moodustati Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala.15 See on hea näide, kuidas omavalitsuse piisavalt kaalumata samm tekitas uue seltsi, kes on tegus tänapäevani.
Kahjuks on selle tulemusena süvenenud inimeste veendumus, et linnas püsib loodus vaid juhul, kui see on riigi kaitse all. Tegelikult ei tohiks see nii olla.16 Kohalik omavalitsus peab hoolitsema elanike elukeskkonna eest riigi seatud piiranguteta, kuulates elanike soove ja arvestades nendega planeeringute koostamisel.
Riigi ja linna segase suhte tõttu peab üha enam linnaelanikke linnametsade, aga eriti kaitsealuste linnametsade kasutuse korraldamist pigem kellegi teise, mitte oma asjaks. Ent mida ulatuslikumalt kasutatakse linnametsade puhkevõimalusi, seda rohkem on metsad linnas taas meie igapäevase elukeskkonna lahutamatu osa.
1 Eesti maaelu entsüklopeedia (L–Ü). Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2009, lk 48.
2 Pargiterminite seletussõnaraamat 2012.
3 Tallinna haljastuse arengukava 2005; Tallinna rohealade teemaplaneering 2008.
4 Kadi Tuul, Linnahaljastus. Avalike alade kujundamise ja ehitamise käsiraamat. Atlex, 2006.
5 Toivo Meikar, Eesti linnadele on metsad kuulunud ammusest ajast peale. – Eesti Mets 2016, nr 1, lk 54.
6 Heldur Sander, Tallinna haljastu. Kronoloogiline lühiülevaade selle kujunemisest ja kaitsest ning kaasaegsed looduskaitse objektid. Tallinna Botaanikaaed, 1995.
7 Toivo Meikar, Eesti linnametsade kujunemine ja olem 20. sajandil. Rmt: Linnametsad ja linnametsandus Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XVI, Tartu 2001, lk 25–29.
8 Tallinna Keskkonnaameti aastaraamat 2016, lk 24.
9 Wilhelm Stölb, Waldästhetik – über Forstwirtschaft, Naturschutz und die Menschenseele, 2012.
10 Toivo Meikar, Eesti linnadele on metsad kuulunud …
11 Tallinna Keskkonnaameti aastaraamat 2016, lk 24.
12 European Forest Institute, http://www.efi.int/portal/
13 Yogi Berra (Ameerika legendaarne pesapallur), autoriks on peetud ka Albert Einsteini.
14 Riigi Maa-ameti 31.01.2008 kiri nr 6.2-3/07/11897.
15 Piret Kiristaja, Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala. – Eesti Loodus 2004, nr 8.
16 Heldur Sander, Andres Levald, Loodus linnas, linn looduses. – Eesti Loodus 2005, nr 5.
