Kaotusega toimetulekuks on väga mitu viisi. Paljud – kui me ka statistikat ei usu – laevad kibestumisest tühjaks jooksnud patareisid rusikaid lähedaste vastu käiku lastes. Mõistlikumad (arvatavasti ka kainemad), keda ilmselt on siiski rohkem, leiavad võimaluse lõõgastuda väljasõidul kuhugi, kus paistab alati päike, või siis kütavad sauna ja raputavad endalt pärast korralikku leili ja vihtlemist ning jääauku hüppamist pettumuse veepiiskadena maha. Mõned aga vehivad niisama rusikatega või siis targutavad, kus iganes võimalik.
Heino Parsi animafilmis „Meemeistrite linn“ (1983) on just üks selline targutaja, kes vähemalt minu lapsepõlves korralikult hulluks ajas, kui ta jälle mõne meekärje tagant oma kõiketeadva pea välja pistis ja statistikat ning harivaid fakte tänitades jagama kukkus. Oleks ta siis neid teadnud peastki, aga ei, luges kõik raamatust maha!
Loomulikult saan ma aru Heino Parsi soovist anda filmiga lastele enamat hoogsast loost ja tean siiani, et mesilased elavad vaid 35 päeva ning kukutavad end siis viimse õietolmukorje järel tarust väljapoole surema (puhka rahus, amm!). Aga ikkagi, milleks see härra kõiketeadja, kellega sarnaseid lasteaiakasvatajaid ja õpetajaid niigi palju taluma pidi.
Näe, saab ka nii kibestumist ja pettumist välja elada …
„Meemeistrite linn“, kus valmistutakse uue kuninganna sünniks ning kus ta lõpuks ka kroonitakse, on üsnagi sobilik keskkond Eesti hetke suurima kaotaja ja ebaõigluse sõduri (kui teda ennast uskuda) viimaste nädalate kampaaniale. Jah, kibestumist võib välja elada mitut viisi – näiteks hakata varipresidendiks. Nagu kõiketeadev mesimumm Parsi filmis, ilmus ka Siim Kallas avalikkuse ette tõde kuulutama otse enne vabariigi aastapäeva, millest pidanuks saama Kersti Kaljulaiu esimene suur verstapost presidendiametis. Ja saigi. Vaatamata sellele, et Kallase hinnangul oli Kaljulaid, kes on küll „igati kena inimene“, presidendina läbi kukkunud juba enne aastapäeva: „Kui aga vaatan, kui hädas on ta presidendi ameti sisustamisega, siis tekib paratamatult küsimus, miks ta sinna läks. Mis on küll tema funktsioon?“ Ta nendib: „Siiski – see intervjuu ilmub pärast presidendi aastapäevakõnet. Võib-olla ütleb ta seal midagi ebatavalist ja olulist. Aga ma julgen selles kahelda.“ (Eesti Päevaleht 25. II).
Aga eks Kallasele ole ju ka öeldud (tema enda sõnul) „te olete kindlasti kõige kõvem poliitik Eestis“ ja ainus põhjus, miks valijamehed tema poolt hääletamata jätsid, on tema kuulumine Reformierakonda. Mida on sellele vastu panna Kaljulaiul, kes „oli Mart Laari nõunik, kui mina olin rahandusminister,“ nagu Kallas kõigile, kes lugeda jaksavad, lahkesti meelde tuletab (samas).
Kallasele tuleb siiski au anda selle eest, et kogenud poliitikuna teab ta – lisaks sellele, mil viisil oponendile muu seas koht kätte näidata –, kuidas kampaaniat teha nii, et see tähelepanu saaks. Kõige olulisem on loomulikult leida õige aeg, mil vastase paraadile vihmana alla sadada. Teiseks tuleb anda ennetav löök – ja ikka sellise bravuuriga, et kui ka faktid sulle vastu töötavad, siis eksimist ei tunnistata mingil juhul. Kes ei riski, see mett ei söö! Ning kolmandaks planeeri aegsasti olukord, kus saad kõigile näidata, millest nad ilma jäid, kui sind ei valinud.
Nii pidas ka Kallas nädal pärast vabariigi aastapäeva Postimehe ja advokaadibüroo Tark majanduskonverentsil oma kõne varipresidendina, kus ta muu hulgas nimetas palgavaesust ja -lõksu mingiks hiinakeelseks jutuks, mida ta mõistab vaid selles osas, et „nendega seotud maksumuudatused ei toeta ei algatusvõimet ega töökust ning on seega mulle vastunäidustatud,“ ning teatas Rail Balticus kahtlejate kohta: „Ma ei hakka siin võitlema kogu selle projekti vastase demagoogiaga“ (Postimees 2. III). No kas pole kõige kõvem poliitik Eestis! Kusjuures Kallas on poliitik, kes usub, et presidendi ja peaministri ameti peaks ühendama ning laskma rahval seda valida – ja annab kangesti ähvarduse maiku lubaduse: „Kui presidendi valimise süsteem jääb samaks, siis teist korda ma seda katsetama ei hakka. Kui saab aga osaleda valimisvõitluses presidendi otsevalimises, siis võiksin täiesti kaaluda“ (Eesti Päevaleht 25. II).
Jääme siis lootma, et agara varipresidendi valimistsükkel on 35 päeva asemel 365, sest sagedamini küll ei jaksa kuulata, kuidas sulle kui valijale „Ilus, aga loll!“ öeldakse.