Rahvusarhiivi hoone Noora. Arhitektid Sander Aas ja Illimar Truverk, sisearhitektid Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla. Fassaadikanga „Uure“ autorid Fred Kotkas ja Carmen Lansberg. Arhitektuurivõistlus toimus 2013. aastal. Hoone avati 2017. Hoone pindala 10 708 m², hoidlate pindala 5800 m².
Ajaloo säilitamise ja eksponeerimise füüsilises ruumis on viimastel aastatel tehtud suur arenguhüpe, minevikku püütakse valada aina atraktiivsemasse vormi. Euroopa Liidu toetusraha toel on korda tehtud ja uuendatud paljud muuseumid, riik ehitas Tartusse ERMi, nüüd on valminud ka rahvusarhiivi uus hoone Noora. Maja on nime saanud oma asupaiga Nooruse tänava järgi: tänavanimest on võetud esimene pool „Noo“ ja „ra“ tähistab rahvusarhiivi.
Arhitektuurivõistluse 2013. aasta pressiteates on sõnastatud, et otsitakse linnaehituslikult sobivat ja arhitektuuriliselt nüüdisaegset arhiivihoonet. Rõhutatakse, et hoone peab olema esinduslik ja staatusele vääriline. Kolm ja pool aastat hiljem tõdeme, et riik on tõesti saanud väärika, esindusliku ja detailideni läbi mõeldud moodsa arhiivihoone.
Kui arhiivi üle mõtiskleda, tekib varem või hiljem küsimus, mida moodne arhiiv digiandmete ühiskonnas üldse tähendab ja millises ruumis see väljendub: kas ainult suurte sideteenuste pakkujate serverite angaarides kuskil Aasia või Ameerika eeslinnades või on vaja ka kohapealset märki mälust ja selle säilitamisest. Marin Laak on ühes intervjuus toonud näite, kuidas Tartu keiserliku ülikooli XIX sajandi raamatukogu saalitäis sedelkataloogi mahtus pärast digiteerimist jupikesele mälupulgale.* Säilitamiseks vajalik ruum kahaneb.
Seda on silmas peetud ka uue Noora puhul: hoidla on kavandatud ehitada kahes etapis: kui esimene hoidla täis saab, ehitatakse juurde teine, 10 000 ruutmeetri suurune hooneosa. Ettekujutus, millal see juhtub, praegu puudub, samuti on tõenäoline, et teist hooneosa ei tulegi. Niisiis koosneb Noora praegu kahest visuaalselt eraldatud mahust: must, kangaga kaetud „Uure“ ja pisut madalam kontoriplokk, mis moodustab hoone esindusfassaadi, ning betoonhall, veidi mahukam hoidlaplokk. Kaht hooneosa ühendab klaasgalerii, mis muidu üsna kinnise hoone sisemusse valguse ja ümbritseva ruumi toob ning avarust annab. Interjööris on kaks plokki ühendatud eri tasandil vasest sildadega, millele materjal annab väärikuse ja mängulisuse. Koos klaasgalerii akendest kumavate välisvaadetega saame kokku pisut unenäolise tunnetuse.
Ehitamata hoidlaosa annab siiski mõneti hoone loogikas tunda. Arhitektuurivõistluse järgselt kavandilt vaatab vastu V-kujuline hoone, mille haarade vahele moodustub väljakulaadne avalik ruum, hoone fassaad pakub kaitset Maarjamõisa lagedal väljal uluva tuule eest ning hooneplokkidevahelisse klaasgaleriisse, V-haarade kokkupuutepunkti paigutatud peasissepääs tundub loogiline ja ainuõige: hoone justkui imeb külastaja endasse. Praegu on hoone kompaktne kaheosaline karp, kahe ploki vaheline sissepääs ei ole nii silmatorkav ja arusaadav, pigem otsib silm ja keha ruumimälu sissepääsu ikkagi esifassaadilt.
Arhiivi heledam hoidlaosa on kaetud hallide betoonplaatidega, mis meenutavad A4-lehtede hunnikut, kus üks serv on vallatult üles rullunud. See väga lihtne, kuid efektne võte teeb muidu ühekülgse hoidla fassaadi dünaamiliseks, päikeselise ilmaga tekivad siin sugestiivsed varjumängud, ja vihjab vaimukalt, liigselt raskemeelse sümboolikata, hoone otstarbele. Meeldiv on ka see, et hoidla interjööris on kasutatud betoonplaate.
Hoone asetus jälgib suuresti kaubanduskeskuse loogikat. Uks ei avane jalakäija liikumist arvestavalt tänavale, vaid on mõeldud autokasutajale: esinduslik fassaad vaatab parkla poole, tänava äärde jääb pigem maja tagumine, teenindusavadega fassaad. Keskkonnast arusaamise ja selles orienteerumise mõttes pole tegu kuigi hea lahendusega.
Kui rahvusarhiiv kolis Toomemäelt 1904. aastal ühiselamuks ehitatud hoonest uude majja, koondati Noorasse ka teised üle Eesti pillutatud hoidlad. Arhiivi vana maja võeti kohe kasutusele. Remondi ajaks kolis sinna ülikooli raamatukogu lugemissaal. On kuulda olnud, et uue IT-keskuse hoone Delta ehitamisega Emajõe kaldale lammutatakse senine majandusteaduskonna hoone ning üliõpilased ja töötajad asustatakse ehitamise ajaks samuti vanasse arhiivihoonesse.
Noora asub Maarjamõisa väljal, mida on küll nimetatud Tartu Ränioruks seal paiknevate ülikooli tehnoloogiaasutuste tõttu, kuid samahästi võib seda paika pidada ka Tartu Dubaiks. Seda mitte erilise päikeselise kliima, vaid rohkete, üksnes endasse vaatavate arhitektuuriteoste ja pooliku linnaruumi tõttu. Noora naabrid on Physicum (2014, arhitektid KTA ja Villem Tomiste), Tartu tervishoiukõrgkooli õppehoone (2011, arhitektid Kavakava), Chemicum (2009, arhitekt Uko Künnap) ja pisut eemal Biomeedikum (1999, arhitekt Kalle Rõõmus). Majad on kõik vaatamist väärt, kuid majadevahelise ruumi moodustavad parklad ja lagedad murupinnad. Õhtune linn on sealkandis tühi ja kõle. Ega seal päevalgi erilist sagimist ole, sest õueruum aega veetma ei kutsu, pigem ainult autot parkima.
Aina uute asutuste kolimine Maarjamõisa on tinginud selle, et kesklinna ja Maarjamõisa ühendamisest räägitakse üha enam. Rekonstrueerima asutakse kergliikluse tuiksoont Vanemuise tänavat, välja on kuulutatud Riia tänava kergliiklussilla ja -tunneli arhitektuurivõistlus. Maarjamõisa väljale kavandatava uue detailplaneeringuga loodetakse paika funktsionaalselt mitmekesistada, mõeldakse ka majadevahelisele ruumile. Kindlasti on tasakaalukal Nooral Maarjamõisa arengus oma osa.
* Eesti mäluasutused ja digitaalne pööre, U toimetuse kiri-intervjuu Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kultuuriloo allikate ja kirjandusuurimise töörühma vanemteaduri ja kirjandusteadlase Marin Laagiga. – Urbanistide uudiskiri U 18, jaanuar 2016.
