Mängufilm „Logan“ (USA 2017, 137 min), režissöör James Mangold, stsenaristid Scott Frank, James Mangold ja Michael Green, operaator John Mathieson, helilooja Marco Beltrami. Osades Hugh Jackman, Dafne Keen, Patrick Stewart, Boyd Holbrook, Stephen Merchant, Richard E. Grant jt.
Hugh Jackman on kunagi öelnud, et „Logan“ jääb tema viimaseks korraks mängida X-meeste tegelast Wolverine’i. Nüüdseks on näitleja seda tegelast kehastanud juba 17 aastat.
Peale selle, et üle väga pika aja tegu on parima koomiksifilmiga, on „Logan“ kummalisel kombel veel ka postapokalüptiline vestern, mõtisklus vananemise ja vastutuse teemadel ning ühtlasi ka perekondlik road movie. Filmi süžee on lihtne: James Howlett, hüüdnimedega Logan või Wolverine (Hugh Jackman) on keerulise minevikuga mees, kellel on õnnestunud evolutsioonilise eripära (mutatsiooni) tõttu elada erakordselt kõrge eani. Ühtlasi suudab ta vajaduse korral oma nukkidest välja ajada teravad metallküünised, kuna kunagi katsid teadlased, kes soovisid Wolverine’ist vastu tema tahtmist teha inimkatsete abil relva, mehe luustiku haruldase metalliga. Teadlased on ammu surnud, aga ka Wolverine’i parimad ajad on möödas: aastasadu kestnud vägivald ning veider metall naha all on teinud oma töö. Aastaks 2029 on Wolverine kaotanud suurema osa oma erilistest võimetest. Ta on räsitud, haavad ei parane enam nii ruttu kui varem ja küünised ei täida enam hästi käsku – seesama metall on hakanud teda seest vähkkasvajana mürgitama. Väliselt vananev, ent hingelt veel vanem mees teenib nüüd elatist limusiinijuhina USA ja Mehhiko piiril. Inimesed ei tunne teda ära ega seosta Loganit Wolverine’iga. Mehe ainsateks kaaslasteks on habras, telepaatiliste haigushoogude all kannatav ja seniilsusega võitlev professor Charles Xavier (alati suurepärane ja väärikas Patrick Stewart) ning albiino Caliban (Stephen Merchant). Kogu maailm on ökoloogiliselt ja poliitiliselt laastatud ning muutunud trööstituks tühermaaks. Uusi mutante pole sündinud juba aastakümneid ja tulevik näib olevat hukule määratud. Maailmas pole enam värskust ega uudsust, teatav võimaluste ruum on haihtunud.
See muutub, kui Logani teele satub tumm tüdruk Laura (vaimustav Dafne Keen), keda jälitavad halbade kavatsustega mehed. Peagi ilmneb, et Laura on noor mutant, kelle erakordsed võimed sarnanevad peaaegu üks-ühele Wolverine’i kunagistega. Vana ja väsinud antikangelane astub viimaks noore tüdruku kaitseks välja, ehkki viimane on temast vaat et võimekamgi.
„Inimlikuma“ alias’e kasutamine Wolverine’i viimase filmi pealkirjana osutab selgelt pöördele demüstifikatsiooni suunas. Ideoloogiliselt annab Hugh Jackmani kurnatud keha, armide ning halliseguse habeme kujutamine märku teatavat laadi maskuliinse „autentsuse“ esteetikast võrreldes eelmiste „X-meeste“ filmide digitaalse kirevusega. On selge, et Wolverine peab seekord seisma vastamisi peaasjalikult iseendaga. Siin filmis räägitakse vesternile tüüpiliselt autentsuse ja tõelisuse keeles, milles ei ole justkui kohta mingitele eriefektidele, teesklusele või võltsingule. Mis on muidugi irooniline, kuna „Loganis“ on märgilisi digitaalseid efekte jalaga segada. Kuid just halastamatu teemavalik ja see ootamatu käsitlus teevad „Loganist” äärmiselt julge filmi, mis hoiab vaataja algusest lõpuni täielikult enda kütkes. Tõenäoline, et säärast realismi ja tõetruudust võis olla päris raske suurele stuudiole maha müüa – need ei pruugi ju alati tahta uusi asju proovida. Samuti on tõsi, et vanuse ja surelikkuse probleem hakkab varem või hiljem kummitama kõiki pikalt kestnud ja populaarseid filmisarju. Pealegi tuleb teatav tontlikkus või ajalise mõõtme nihestumine filmi tehnoloogiaga alati nii ehk naa kaasa.
Wolverine’i keha ja Xavieri mõistus ei ole aga ainsad, mis ähvardavad filmis koost laguneda. Räsida on saanud ka maailm ise. Meile antakse mõista, et näiteks tiigrid on välja surnud, ühiskondlikud pinged on endiselt teravad, toimub palju muud jubedat. Nõnda on „Logan“ omal moel ka poliitilise laenguga film. X-mehed ja teised mutandid on alati olnud natukene allegoorilised tegelased, esindades sageli kujundlikult ka ühiskonna vähemusi ja kõiki neid, keda süsteem rahule ei jäta. „Logan“ on filmitud enne viimaseid USA presidendivalimisi, kuid ometi leiab siit nii mõndagi, mis kõlab kõhedalt kokku Ameerika praeguste jubedustega. (Muide, täiesti juhuslikul kombel on filmi ühe põhilise antagonisti eesnimi Donald).
Mõistagi töötab film suurepäraselt ka siis, kui jätta kõik need kooskõlad tähelepanuta. Tegelaste omavahelised suhted on psühholoogiliselt keerulised ning toovad mõnikord lausa pisara silma. Verised märulistseenid on välja mängitud nii, et kui konflikt või vägivald lõpuks aset leiab, on seda (ja selle tagajärgi) ikka väga tugevalt saalis tunda. Sedalaadi linateoste puhul kipub see olema pigem erand kui reegel. Raskem ja süngem foon toob aga selgemini esile ka soojad ja armsad momendid. Teekonna vältel joonistuvad Logani, Laura ja Xavier välja ühe isevärki perekonnana. Hugh Jackman teeb vaieldamatult siiani oma elu parima rolli. Logan on talle isa eest olevast professor Charles Xavierist kõvasti vanem, aga teisalt jällegi mitte. Wolverine on alati elanud mitmes ajas korraga, aga üheski filmis ei jõua sellise eksistentsi kõik implikatsioonid nii hästi vaatajani kui lähitulevikus toimuvas „Loganis“. Filmi tõeline üllatus on aga Dafne Keen, kes oli filmimise ajal vaid 11aastane. Täiesti pöörane, kui raskete ülesannetega noor näitleja toime tuleb. Filmis veenab just Laura olemasolu nii Xavieri kui Loganit selles, et maailmal võib veel mõtet olla. Väike tüdruk ei hoia sealjuures seiklustest eemale, vaid võtab neist aktiivselt osa. Laura on laps, kes astub maailma ebaõiglusele vastu ega kohku selle ees tagasi. Ta oskab enda eest seista ning teeb vajaduse korral ründajatest hakkliha.
Selliseid tegelasi iga päev filmides ei näe. Üks kõige jahmatavam on stseen kusagil teises vaatuses, kui keset üht eriti õnnestunud märulistseeni lasevad mehed Laurale harpuuni selga. Ta röögatab korraks raevust, kuid ei lase end sellest liiga pikalt segada ning maksab kohemaid oma vaenlasele veriselt kätte. See on jahmatav, vägivaldne, õõvastav, ent samal ajal ka omas hüperboolsuses võimas, katartiline stseen, kus põimuvad puht-koomiksifilmilikult tegelikkus ja müüt, realism ja koomiksite jabur võimalusterohkus.
Elu võib tunduda lühike, isegi kui elada mitusada aastat. „Logan“ toimub maailmas, mis on üha kurnatum ja represseeritum ning milles hall entroopia ainult kasvab. See maailm näeb koledasti meie maailma moodi välja. Tegemist on linaarsuse, determineerituse, isikliku vastutuse ja isejuhtivate autode maailmaga. Selle lõpus on soojussurm, kus kunagi kohtume kõik. Seevastu pisike tüdruk Laura, kes meenutab endistele müütidele (eks-müütidele …? X-müütidele?), ehk siis teisisõnu vanale Loganile ja Xavierile natuke Wolverine’i ennast, esindab midagi varasemat ja ohtlikku. Laura on väike, vihane, uudishimulik. Tema maailm pole veel valmis, see alles kujuneb. See pole veel paika loksunud, võib-olla ei loksugi. Ta alles õpib ja loob seda. Selles maailmas on kohta tulevikule, potentsiaalsusele, fiktsioonile. Võiks öelda, et teatud mõttes esindab väike mutant müütilist aega ennast. „Logani“ võlu peitub selles, kuidas suudetakse need kaks maailma panna üksteist toetama – karm ja väsinud elukogemus kohtub väljamõeldiste raevuka jõuga ning vastupidi. Tulemuseks on tõeliselt vägev ja liigutav film.