Lauljate, vokaalpedagoogide ja muusikapedagoogide foorum 26. II Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli saalis.

Hiljuti ajakirjanduses lahvatanud teema eri laulustiilide õpetamise võimalikest ohtudest hääletervisele inspireeris Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli juhti sedavõrd, et Aarne Saluveer otsustas anda võimaluse asjast huvitatutele kokku tulla ja rahulikumas õhkkonnas neil teemadel arutleda. Lauljate ja lauluõpetajate foorum kestis peaaegu terve päeva. Eestis on laulmine väga populaarne, siin tegutseb palju laulustuudioid ning on pikk koorilaulutraditsioon. Meie kultuuris harjumuspärase klassikalise laulukoolituse kõrvale on aga tekkinud stiile, mille esteetilised taotlused ja vokaalkoolituslikud printsiibid on senistele tõekspidamistele tihti isegi risti vastupidised. Seesuguses maailmas orienteerumine võib olla keeruline nii lauljale kui ka lauluõpetajale ja on eriti oluline juhul, kui tegemist on lastega. Foorumile olid kutsutud ettekannet pidama mitme valdkonna asjatundjad, et pakkuda laulmisteema panoraamne ülevaade. Päev möödus sõbralikus ja konstruktiivses õhkkonnas spontaansete diskussioonide, aga ka otseste ja praktiliste nõuannete ja kogemuste jagamisega.

Avaettekandes rääkisin ühest 1840. aastal Pariisis aset leidnud loost, millel on praeguse Eesti diskussiooniga huvitavaid paralleele. Kaks arsti, Diday ja Pétrequin, avaldasid artikli, kus kritiseerisid tenor Gibert-Louis Duprez’ laulmist Rossini ooperis „Wilhelm Tell“. Sõjateemalises ooperis esitas laulja ühe pea­tegelase Arnoldi partii, mis sisaldab palju kõrgeid do-noote. Laulja olevat need võtnud ennekuulmatult võimsalt ja täit rinnahäält kasutades. Arstide hinnangul kasutanud Duprez madalat kõriasendit, et tekitada nn kaetud hääletämber. See vapustas kuulajaid, sest senimaani olid ooperitenorid laulnud hoopis lüürilisema ja paindlikuma nn valge häälega. Ka kõik tolleaegsed vokaaltehnika asjatundjad olid ühel meelel, et mida kõrgem noot, seda kõrgem ja kitsam peab olema kõri. Arstide arvates oli Duprez’ uudne madala kõriasendi ning avatud neeluga laulmine patoloogiline ja selle vältimatu tagajärjena tekkivat tulevikus häälehäired. Uutmoodi laulmine meeldis aga pööraselt publikule ning üsna pea hakkasid kõik ooperilauljad sellist tehnikat kasutama. Duprez’ tollal valena tundunud laulutehnika on jäänud põhiliseks ka tänapäeva ooperilaulus. Ka nn valge hääle vokaaltehnilised põhimõtted ei ole maailmast kadunud. Sellist laulmist võime praegu sageli kohata hoopis kommertsiaalsete laulustiilide puhul, mida mõnikord nimetatakse ka rütmimuusikaks. Praktika on näidanud, et professionaalse töökoormusega suudetakse laulda nii ooperi- kui ka estraadi­lavadel. Seega ei ole põhjust arvata, et klassikalisest vokaalstiilist erinevad stiilid peaksid iseenesest hääleprobleemid kaasa tooma. Oma ettekandes avasin ka klassikalise vokaalstiili ja kommertsiaalstiilide erinevuse sisulisemaid põhjusi hääleaparaadi üldise funktsioneerimise, akustika ja tajupsühholoogia seisukohalt. Stiilivaliku üks dilemmasid on näiteks see, et klassikastiilis taotletava hääle tämbrilise ühtluse hinnaks on kõne­läheduse kadumine ja teksti selguse vähenemine.

Kalev Keeroja rääkis oma kogemusest vokaalkonsultandi ja hääleseadjana Ida-Tallinna keskhaigla meditsiiniliste hääleprobleemidega tegelemise meeskonnas. Patsientide hulgas võib leida eri eagruppide esindajaid väikestest lastest alates. Äraläinud hääle põhjused võivad sageli olla psühholoogilised. Näiteks rüblikutest poistel võib olla tung end grupis kehtestada ning seda tehakse valju ja agressiivset häält kasutades, aja jooksul võib aga see tekitada hääle­aparaadile ülekoormuse. Hääle­kasutuse seisukohalt võib olla keeruline ka puberteediiga, mil hääleaparaadis toimuvad keha ja hormonaalsüsteemi arengu tõttu kiired muutused, millega ei pruugi sama kiiresti kohaneda nooruki närvisüsteem. Selle tagajärjel võib lausa hääle ja kõnevõime kaotada: lapse­hääl on juba kadunud, kuna keha on sedavõrd muutunud, asemele arenenud noore mehe hääle­aparaadiga ei oska aga nooruk veel toime tulla. Ohtlik võib olla ka see, kui laps või nooruk matkib oma iidolite laulmist, sest ta ei pruugi seda teha vokaaltehniliselt korrektselt. Mõnikord võivad lapsele alateadliku matkimise tõttu kanduda üle ka tema vanema hääleprobleemid.

Tallinna ülikooli loodus- ja tervise­teaduste instituudi füsioterapeut Kirsti Pedak rääkis sellest, et meie keha toimib ühtse tervikuna ning hääleprobleemide põhjus ei pruugi olla tingitud vaid hääleorganist. Häält võib mõjutada isegi jalaluumurd. Häda on ka selles, et ebaratsionaalne kehakasutuse muster kipub tekkima ja kinnistuma väga kiiresti, ümberõppimine võtab aga palju aega ja nõuab rohkelt tähelepanu. Väga oluline on närvisüsteem: tänapäeva neuro­füsioloogide arusaama järgi kaldub aju inimesega manipuleerima ja vead biokinemaatiliste ahelate toimimises üle terve keha võivad tekkida märkamatult. Lauljatel on väga oluline olla füüsiliselt heas vormis ja see algab juba õigest kehahoiust. Ohtlik võib aga olla ka ühekülgne treening, näiteks kui pumpame spordisaalis üles vaid teatud lihasgrupid ja jätame tähelepanuta kardio­vaskulaarse komponendi. Oluline on keha järjepidevalt tegevuses hoida: see, mida ei kasutata, hakkab kohe taanduma ja känguma.

Kõrva-nina-kurguarst Ülle Kirss kirjeldas mitmesuguseid lauljate hääle­häireid ja nende tekkimise põhjusi. Laulja suhe oma häälega on väga isiklik ja eluliselt oluline ning lauljast patsient on arstile seega alati väljakutse. Lauljate seas on levinud müüte, millel ei ole ratsionaalset alust. Näiteks ei mõjuta hääletämbrit kuidagi nina-, otsmiku- ja kõrvaurked, ehkki lauljad võivad püüda oma häält parema kõlavuse saavutamiseks sinna suunata. Häälepaelte peale ei saa minna ka mingid ravimid, nagu mesi või soe piim, sest neelamisel katab kõri kõrikaas ning toit ja jook liiguvad üle selle söögitorru. Ei ole selgeid teooriaid selle kohta, miks häälehäired tekivad. Üks olulisemaid põhjusi tundub aga olevat ikkagi ülekoormus, mis murrab lõpuks ka kõige ideaalsema tehnikaga laulja. Evolutsiooniliselt ei ole kõri esimene ülesanne mitte hääle tekitamine, vaid hoopis kopsude kaitsmine sinna sattuda võivate võõrkehade eest. Häälehäired on üsna levinud, näiteks Soomes on umbes 10%-l kooliõpetajatest hääl ära igal nädalal. Hääleprobleemidega on kimpus olnud ka umbes 50% lauljatest, hoolimata laulužanrist. Hääleprobleemide tekkimise taga on lauljale ebasobiv repertuaar, tolmune või suitsune õhk, stress, aga ka viirusnakkused. Kergematel juhtudel mööduvad häälevaevused iseenesest, kui anda häälele puhkust. Ka nn lauljanuppude opereerimist püütakse tänapäeval vältida, sest nii kahjustub paratamatult häälepaela limanahk ja probleem kordub, kui jätkata hääle kasutamist traumeerival moel.

WAFi laulukooli ja Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli vokaal­pedagoog Bert Pringi tutvustas Cathrine Sadolini välja töötatud kompleksse vokaaltehnika (Complete Vocal Techique) meetodi ideoloogiat ning andis rütmimuusika laulustiili viljelejatele ka praktilisi näpunäiteid. Tõsine murekoht on tema arvates ühtse lauluterminoloogia puudumine. Komplekstehnika koolituse eesmärk on pakkuda lauljatele eelkõige vokaaltehnilisi vahendeid, mis annaksid soovitud tulemuse kohe. Õpetuse eesmärk ei ole õpetada muusikalist maitset. See võib inimeste puhul erineda ning tuleb lauljatel endal välja arendada.

Pika päeva lõpetas vokaalpedagoog Triin Saarela näidistund koos elava aruteluga. Kauaaegse vokaalpedagoogi Leelo Talviku hinnangul on klassikalise laulukooli seisukohalt laulmise defektid sageli kommertsiaalstiili taotletavad efektid ning ideaalis võiks neid laulmisel kasutama hakata alles see, kellel on hääle koordineerimisoskus klassikalise kooli abil juba välja treenitud.

Kõik osalenud leidsid, et päev oli sisukas ning vajadus selletaoliste kokkusaamiste järele suur. Tehti ka ettepanek luua lähitulevikus vokaalpedagoogide ühing.

Allan Vurma on Eesti muusika- ja teatriakadeemia teadur ja õppejõud, laulja ja vokaalpedagoog.