2020. aastal tähistatakse Ludwig van Beethoveni 250. sünniaastapäeva. Saksamaal tähendab see suuri eripidustusi, sest ei ole kerge leida teist saksa või mittesaksa päritolu heliloojat, kelle mõju oleks nii kaugeleulatuv kui Beethovenil.
Beethoven oli oma kaasaegse kontserdikultuuri kujunemisel väga oluline tegelane. Kodanlikul Viini seltskonnal, mitte ainult aadlikel või vaimulikel nagu varem, kasvasid nimelt varalised võimalused, et luua muusikat pea iga päev uuesti ja uuesti, panna alus ka seda mängivale seltskonnale ja rajada neile ruumid, kuhu kõigil on sissepääs ja kus jumalasõna ei ole kohustuslik. Aga mida seal mängida? Tihti ehitati neid saale just Beethoveni muusika jaoks.
Beethoveni muusika ja eriti instrumentaalmuusika oli tolleaegsele ühiskonnale nii tähtis, et sellele muusikale hakati rajama sobivaid ruume. Meie, muusikud, õpime kõik koolis, kuidas Richard Wagnerile ehitati ooperiteater, kuid Beethoveni saavutus oli tegelikkuses vaat et suuremgi. Ehitati kammer- ja orkestrisaale, loodi kontserdiühinguid ja muusikafonde. Ehkki Beethoven ei olnud loomulikult ainuke helilooja, kelle muusikat uutes muusikaühingutes mängiti, pani sellele liikumisele aluse just tema muusika ja ruume vajati tema muusikale.
Liikumise põhimõte oli selline, et inimesed rajasid oma kontserdielu muusika ümber. Muusika dikteeris, millised saalid ja ruumid ehitati. Kui tekkis vajadus, siis ehitati. Niisama ei oleks neid ehitama hakatud – lihtsalt selleks, et oleks.
Beethoveni eluaegsete suurte võimaluste põhjusi oli mitu, aga keskne põhjus tema elutöö viljakal Viini pinnal oli Mozarti varajane surm. Mitte just eriti tihti ei vea ühel heliloojal nii palju nagu Beethovenil Viini tulekul. Mozart oli kõigi suureks ehmatuseks parajasti surnud, kuid tema aura hõljus veel linna kohal ja Viini elanike seas valitses teatav must südametunnistus selle pärast, mis Mozartiga oli juhtunud. Selle pidi heastama Beethoveni tegevus: tema muusika tiibade alla pumbati nii palju õhku kui võimalik ja tänu sellele, et ka Beethoven ise oli auahne ja allaandmatu kunstnik, valmiski selline elutöö, mille mõjule ei ole võrdset kogu muusikaajaloos.
Praegu, 250 aastat hiljem ja 2020. aasta lähenedes, on olukord vastupidine. Kui vaadata kontserdikavasid, siis Beethoveni sümfooniaid mängitakse haruharva – kui, siis ainult suurtes tsüklites. Kõik üheksa sümfooniat või kõik kolmkümmend kaks sonaati ühekorraga. Meie kontserdielus valitseb teatav gigantomaania vaim. Teos kui selline ütleb vähe: öelda suudab tema suurus või paisutamine suurtesse raamidesse. Umbes nii, et kui maal on liiga väike, siis tõmbame sellele tähelepanu tohutu raamiga, mille sees on kakskümmend meetrit lai paspartuu.
Sama gigantomaania valitseb ka ooperis. Saksamaalgi näiteks: iga väiksemgi teater tahab välja pingutada terve Wagneri „Nibelungi sõrmuse“, ükskõik kas tal on selleks võhma või mitte. Teatrite eelarved ägavad selle all, kõik need helden-tenorid ja Brünnhilded tuleb mujalt sisse osta, ka orkestritele ja lavastajatele võib see käia üle igasuguse jõu. Sellest hoolimata tunneb teater end väärikamana, kui ta on suutnud terve Wagneri tsükli välja tuua. Nii saab kogu maailmale näidata, et on millegi suurega hakkama saadud. Kas ooperiteater oleks „Sõrmuseta“ siis väike?
Muutunud põhimõte on selline, et kontserdikorraldus seab ennast publiku järgi, mitte muusika järgi. Üksikisiku, mitte muusika järgi. Kui Beethoveni ajastu lõi muusikale ruumitingimused, siis praegune muusikaäri vastab inimeste soovidele. Neist suurem osa on aga väljamõeldud soovid. Ideaal on muutunud täpselt vastupidiseks: oluline ei ole muusika, vaid muusikat kuulav inimene ja tema elamus.
Elamuslikkus – ja mitte sisu, nagu oli Beethoveni ajastul – on haaranud endasse suure osa läänemaisest kontserdikorraldusest. Elamuslikkuse eesmärk on lühiajaline mõnu, kirgas hetk, mis matab kõik olnud hetked uute elamuste alla. Nii on tekkinud uued kontserdivormid, kus muusikat müüakse veinikastidega nagu ajalehetellimusi: kui inimene lehte ei telli, siis ehk ikka tellib, kui saab kõrvale kasti veini. Veinikastid on juba ammu ka kontserdisaalides, muud trendid on viimastel aegadel vaheldunud. 1990ndatel lasti seintele meeleolukat valgust – kui keegi oli väga julge, siis ta ka vilgutas neid lampe. Aastatuhandevahetusel toodi ajakirjanduse kaudu kontserdilavadele suured staarikujundid ja agressiivne visuaalne keel, nüüd luuakse kontsertide külge mõttelisi lisakontseptsioone, mis kubisevad rasketest sõnadest, kusjuures pahatihti on need lisakontseptsioonid õhkkerged.
Kontserdikorralduse suunad erinevad riigiti: väikesed riigid suunavad kogu oma jõuvarud ekspordile, suured riigid kohalikule tegevusele. Lõpuks töötavad aga mõlemad sama turu tähelepanu nimel: kõik tahavad saada suureks suurte riikide laval, aga väikeste riikide lavadel toimuv jäetakse juhuse hooleks. Selline asi on juhtunud näiteks viimase kümne aasta jooksul Soomes, kus veel ainult välismaine tähelepanu suudab rahastust leida – kodumaal toimuv on tähtsusetu.
Milline paradoks: kultuurielu eksporditakse välja ja kodu jäetakse nälga nagu mingisuguses omanäolises kultuuride Nõukogude Liidus. Põhjuseid ei pea ka kaugelt otsima, sest nagu iga kasvav kapital, peab ka muusikaäri saavutama järjest suuremad mõõtmed ning ammutada tuleb ennekõike sealt, kus on veel jäänuseid Beethoveni-aegsetest ideaalidest. Euroopas on neid väga vähe alles. Liiga paljud riigid on oma kultuurielust loobunud ja kultuuri kinni külmutanud – või parajasti külmutamas. Saksamaa on aga üks hea näide vastupidisest: siinne kontserdielu on ikka veel sellises seisus, mis mujal on juba kadunud. Minu lemmiknäide sellest on suvalise keelpillikvarteti kontsert, mis õiges kirikus õigel kellaajal saab Saksamaal 90% saalist täis. Helsingis võib sellest ainult unistada.
On ka vastupidiseid tendentse. Ka Saksamaal kasvab kontserdivorm, kus lauljad kõnnivad Brahmsi reekviemi ajal saalis ringi ja kallistavad kuulajaid või kus Bachi sonaadid pihustatakse fragmentideks ja seejärel kantakse need fragmendid kuulsate solistidega uuesti ette. Nende kontserdivormide mõju Saksamaal ei ole ühene: on uus publik, kes seda hindab, kuid sama suur osa publikust lahkub õlgu kehitades, ilma agressioonita, kuid oskamata sellest ka midagi arvata. Suuri sõnu ei tasu Saksamaal teha: inimesed on nii palju kogenud, et näevad tühjuse kohe läbi. Ka loosungitega Saksamaa lavasid ei valluta: inimestel on veel liiga tugev oma arvamus, et mõtlematult hästi tehtud turunduse meelevalda viskuda.
Kahjuks lahjendab igasuguse muusikavälise elemendi juurdepookimine tavaliselt kogu tegevuse algset tuuma – muusikat. Kogu pookimistegevusel on ainult üks eesmärk: inimesi vaimustada ja võluda. Seesmiselt aga senine struktuur puruneb ja kui see protsess kaugele areneb, siis lagunevad ka festivalid ja muutuvad diskussioonigruppideks. Nii on kaotatud paljudelt nüüdismuusika festivalidelt kontserdid ja asendatud need rühmajutustamise või assotsiatsiooniruumidega. Ka rahvuslikest kujunditest ei ole enam abi, ehkki väikesed riigid, näiteks Norra, katsuvad veel seda võtet kasutada. See oli efektne võte 1900ndate alguses, aga mitte tingimata siin ja praegu.
Agressiivselt ja mõtlemata korraldatud muusikaeksport muutub varem või hiljem näivkaubanduseks, sest publikul tekib selle suhtes viisakas äraütlev tõrge. Kui muusikale lisatakse muud butafooriat, on efekt lühike. Tihti juhtub hoopis vastupidine, sest ükskõik kui igavad kontserdid ka ei ole, tulevad inimesed kontserdile eelkõige muusikat kuulama, mitte sellepärast, et neile meeldib lava uus disain. Minu tutvuskond on kirju ja ma kuulen tihti, kui hea meelega inimesed kontserte külastaksid, klassikalist muusikat kuulaksid ja seda armastaksid – kui neil oleks mingi sissepääs sellesse maailma. Inimestel on tihti tunne, et neilt oodatakse kontserdiolukorras midagi – midagi sellist, mis on raskesti määratletav – eriti kui seal vilgutatakse lampe ja lisatakse muusikale muud atribuutikat. See kõle tunne paneb oodatud külastajad kogu ettevõtmisest loobuma.
Hästikorraldatud muusikaäri ei alahinda muusikat, vaid loob sellele võimalused. Kui Beethoveni-aegne vorm veel igal pool kehtiks, oleks ju hea, kuid inimene on kahtlemata liiga palju muutunud, et möödunut endisena tagasi tahta. Ma ei ole sugugi veendunud, et kontserdikorralduse muutmine üksikisikukeskseks on päris õige tee, sest miski ei haihtu nii kiiresti kui ühe inimese möödalendavad elamused.